Ülikooliikka on jõudmas 2000. aastate teisel poolel sündinud pisut arvukam põlvkond ning juba tänavu nägime ülikoolides väga suurt kandideerimisaktiivsust. Samal ajal tulevad tudengid tänavale meelt avaldama, sest õpingute ajal on järjest raskem majanduslikult toime tulla. Mida see vastuolu Eesti kõrghariduse olukorra kohta ütleb?

See vastuolu on hästi oluline, sest sellist unikaalset võimalust, nagu meil täna on, ei tule väga kaua: meil on nii palju ülikoolidesse soovijaid ja õpilased tahavad edasi õppida.

Toon paar mõtlemapanevat numbrit. 1980. aastatel oli meil 20 000 kuni 25 000 sündi aastas, viimastel aastatel alla 10 000. Meil on 2 kuni 2,7 korda vähem sünde. Kui need täna sündinud lapsed lähevad kunagi ülikooli, on meil tudengeid väga vähe. Tänastest otsustest sõltub, kas suudame selle praeguse suure kohordi najal tagada Eestile tööjõu. Kui me ei võta täna neid inimesi ülikooli ega tee neist parimat tööturu või ülikooli järelkasvu jaoks, siis tegelikult me oleme varsti käpuli.

Me ei saa ka ülikoolis mõelda ainult sellele, et meie õpetamiskoormus kasvab. Küsimus on ka meie järelkasvus. Kui meil tuleb kunagi tulevikus kümnetuhandene kohort, kas hakkame siis ülikoolidele eestikeelset järelkasvu tootma? Siis on juba hilja. 

Tänase suure kohordi puhul peame mõtlema, et need on meie tulevased õppejõud. Mõne aastaga võib saada ülikoolist tööturule spetsialisti, aga ülikooli õppejõu saamiseks läheb minimaalselt üheksa aastat, klassikaliselt 15 kuni 20 aastat. Ülikoolid peaksid olema täna number üks asutused, kes muretsevad, kuidas saada sellest suurest kohordist endale järelkasvu, et see oleks järgnevateks aastakümneteks tagatud.

Räägimegi lähemalt, kuidas see järelkasv tagada. Üks oluline märksõna on toimetulek. Erinevad osapooled peavad aga kõrghariduse kättesaadavuse all silmas erinevaid asju: võimalust kandideerida, õppekohale pääseda või haridustee lõpetada. Millal saame öelda, et kõrgharidus on inimesele kättesaadav ja jõukohane?

Kõrgharidus on kättesaadav siis, kui andekas noor jõuab ülikooli ja saab seal õppida sõltumata sellest, kas ta sünnib Tallinnas, Valgas või Võrus ja kui jõukas on tema pere. Täpselt nii lihtne see ongi.

Täna räägime palju toetustest, mis peaksid aitama ülikoolis püsida. Tahan tuua välja ühe pimenurga, millest me üldse ei räägi ja mis on minu hinnangul veel olulisem: noortest, kes jätavad ülikooli tulemata, sest pere teeb suvel arvutuse ja leiab, et neil ei ole raha, et last ülikooli saata. Siin on üks konkreetne ajaaken, mida me ei ole toetustega katnud. 

Toon näite reaalsest elust: Tartu Ülikooli ühiselamus võib maksta üks koht kahekohalises toas kuni 200 euro kuus. Paneme juurde näiteks toiduraha ja tagatisraha. Perel tuleb teha augustikuus väga suur väljaminek just elupinna pärast. Maapiirkondades teenivad inimesed keskmiselt natukene üle 1000 euro neto. Kas perel on võimalik panna esimesel kuul, augustis-septembris, peaaegu kogu palk selle alla, et üks laps saaks minna ülikooli? Ma arvan, et see ei ole realistlik.

Juhul, kui tudeng ühiselamusse ei saa, peab ta hakkama üürima. Üüriturul on vaja maksta üür, tagatisraha ja võib-olla ka kinnisvaravahendustasu. Kõik kokku on tihtipeale ligi 1000 eurot. Suur eelis on neil, kes juba elavad Tallinnas, Tartus või nende lähedal, võrreldes nendega, kes tulevad kaugemalt, näiteks Saaremaalt, Valga- või Võrumaalt.

Meie tänaste toetuste kitsaskoht ei ole ainult nende suurus. Näiteks õppelaenu saan ma alles 15. septembril, aga augustis pean maksma võib-olla ligi 1000 eurot, et üldse Tartusse elupind saada. See kõik jääb noore inimese jaoks hiljaks. 

Mul on tunne, et toetusi kujundades on tehtud väga palju vigu. Eriti sotsiaalmajanduslikke toetusi tuleks kujundada kõige nõrgema lüli järgi. Tihtipeale näen, et toetused tehakse keskmise kodaniku, võib-olla kontoritöötaja järgi, kes elab Tartus või Tallinnas. Lähtekohaks peaks olema näiteks ääremaalt tulev üksikema laps. Kus on need otsustuskohad ja ajaaknad, mille tõttu ta ei saanud ülikooli sisse astuda?

Just esmakulud on see pimenurk. Kui ma neid toetusskeeme vaatan, nii õppelaenu kui ka ülikooli pakutavaid toimetulekutoetusi, siis need eeldavad, et sa oled juba piisavalt rikas, et neid üldse taotleda. Ülikooli minekuks pead elupinna tagama enne nende toetuste taotlemist. Minu jaoks on kõige suurem küsimus, kes jääb üldse ülikooli tulemata, kuigi tal on potentsiaali, aga tal pole raha esimeste kulutuste tegemiseks.

Arusaadavalt ei ole vaid tudengitel keeruline majanduslikult toime tulla. Kasvavate kaitsekulutuste valguses on iga euro loetud ka riigieelarves. Kas maailmast on võtta mõni hea näide, kuidas keerulises olukorras kõrgharidust täiendavalt rahastada?

Maailmas on üks enim levinud näiteid erasektori toetus. Kui on valdkonnad, mis väga vajavad tippspetsialiste, siis tagavad ettevõtted ka sellised toetusskeemid, et saad põhimõtteliselt juba ülikooli tulles toetuse, kui sul on hea õppeedukus. Me teame Eestis, mis on kriitilised valdkonnad. Kui neis on vaja spetsialiste, siis võiksid teatud kohad olla stipendiumidega kaetud. Oleme seda seni näinud enamjaolt IT-s, aga samamoodi võiks mõelda laiemalt. Erasektori panus oleks päris oluline.

Teine mõte: ülikooli sisemine ressurss on täna samuti kasutamata. Töökogemus ei ole iseenesest halb, aga see on halb siis, kui see ei ole seotud õpingutega ja takistab neid ehk võtab õppimiseks vajaliku aja ära.

Miks ei võiks tudengi esimene töökoht olla näiteks ülikoolis projektide juures või õppeassistendina? See on meie rakendamata potentsiaal. Ülikoolid ise peaksid mõtlema, kas oleme teinud kõik selleks, et andekad tudengid saaksid töötada ülikoolis, selle asemel, et minna näiteks õhtuti kusagile klienditeenindajaks. Ta võiks olla õppeassistent ning me kasvataksime järelkasvu juba bakalaureuseõppest alates.

Kui mul on õppejõuna klassiruumis 100 või 200 üliõpilast, siis ma ei suuda märgata, keda võiksin võtta õppeassistendiks. Veel vähem tean ma, kellel on majanduslikud raskused ja kellele oleks õppeassistendi palgast abi, et ülikoolis toime tulla ja mitte katkestada.

Mul on ülikoolile üks pakkumine: meil on vaja tudengite tööpanka, kus õppejõud saavad teada anda, et otsivad assistenti ja tudeng saab teada anda, et tahaks ülikoolis töötada. Ülikool võiks luua sellise sisemise tööpanga, et ma ei peaks õppejõuna otsima, kust leida endale assistendiks tudeng. Tahaksin leida just need, kes on hästi motiveeritud, kellel on raha vaja, et ülikoolis püsida ja kes tahavad kaaluda ülikoolitööd ka tulevikus.

Suurem põlvkond ei tule kellelegi üllatusena: rektorite nõukogu osutas sellele juba enne suvist kandideerimisperioodi. Professor Tõnu Viigi sõnul oleks esialgu vaja kõrgkoolidesse 900 lisakohta. Sel aastal lisaraha ei tulnud, kuid järgmise aasta riigieelarve on veel arutelu all. Kas selle demograafilise võimaluse maksimaalseks kasutamiseks piisab uute õppekohtade loomisest või peame juba eos mõtlema ka sellele, kuidas tõsta toimetulekutoetusi või töötada välja selliseid lahendusi nagu teie viidatud tudengite tööpank?

Ma arvan, et Tõnu Viik tõi selle demograafilise võimaluse väga hästi välja. See on võimalus. Eesti hariduspoliitika üks kõige nukramaid kohti on see, et see on hästi lühinägelik. Haridus on kahjuks valimistel poliitikute lemmikteema, aga haridus peab olema valdkond, mis on poliitikatsükliteülene, sest vajab mitmekümneaastast perspektiivi. 

Täna on seda perspektiivi ülimalt vaja. Kui meil on veel mõned aastad see suur kohort, siis kas meil on tervikvaade, kuidas selle kohordi abil lahendada oma järgneva mitmekümne aasta tööjõukriisid? Siin peaks väga kiiresti tegutsema hakkama. Õppekohad on kindlasti olulised, aga me peame ka olemasoleva toimimise ümber mõtestama.

Näen lahendusena seda, et seome õppetööd rohkem praktilise väärtusega. Üks hästi konkreetne näide, mida kuulsin eile healt kolleegilt haridusest, puudutas õpetajakoolitust ülikoolides. Miks peab tegema erinevatel teemadel kodutöid ja ka lõputöö on hoopis teisel teemal? Õpetajaks õppinu töötab aga sageli juba õpetajana. Võib-olla võiks tema lõputöö olla näiteks õppematerjalid enda aine või mõne konkreetse lähenemise jaoks. Kui ta läheb klassi ette, on tal kohe materjalid olemas. Mitte nii, et ta teeb suvalisel teemal lõputöö, mis jääb kuskile sahtlisse seisma. 

Peaksime rohkem mõtestama, kuidas meie tegevused ülikoolis oleksid seotud tudengi töö või võimalusega tööle saada. Kui vaatan ausalt endale otsa, siis olen ka ise lasknud teha väga palju kodutöid, mis jäävadki ühekordseks ponnistuseks. 

Jah, tudeng saab sealt ülekantavaid oskusi. Võiksin aga õppejõuna ka ise strateegiliselt mõelda, kuidas siduda seda kõike nii, et tudeng saab tööturul paremini hakkama ja tehtu kinnistab ehk juba tema praegust töökohta. Lisaks toetuste ümberkujundamisele peame mõtlema sellele, et kui tudengid käivad tööl, siis kus nad käivad ja kas saame seda kuidagi paremini nende õpingutega seostada.

Ka viimase inimarengu aruande fookuses oli haridus ning eraldi käsitlesite ka hariduslõhe teemat. Kui võrrelda üld- ja kõrghariduses toimuvat, siis kui põhimõtteliselt erinev on kõrghariduses ilmnev ebavõrdsus ja selle võimalikud lahendused võrreldes eelnevate kooliastmetega?

Paraku on nii, et kui hariduslik ebavõrdsus hakkab tekkima juba põhikoolis, jõuavad selle järelmid ka ülikooli. Eriti täna on iga laps meile ülimalt kõrge väärtusega ja iga lapse potentsiaali peab välja arendama.

Inimarengu aruandes tõime välja, kui tugevalt on põhikooliastmes matemaatikatulemused seotud vanemate sissetulekutega. Põhjus on see, et meil on väga suur eraõpetajate turg ja samal ajal koolides väga suur matemaatikaõpetajate puudus. Vanemad kompenseerivad ressursi ja õpetajate puudust oma rahakotist.

See kandub edasi, sest põhikooli matemaatika on oluline näiteks gümnaasiumisse saamiseks ja gümnaasiumi matemaatika on väga oluline ülikooli pääsemiseks. Vaatasin näiteks, et Tartu Ülikooli õigusteaduses moodustab matemaatikaeksami hinne 50 protsenti vastuvõtmise otsusest. Isegi alushariduse erialal on matemaatikaeksami hindel teatud kaal, rääkimata arhitektuurist ja veterinaariast.

See kõik viib meid tagasi umbes viie või kümne aasta taha. Peame nägema, et hariduslik ebavõrdsus on põhjus, miks paljude kõrge potentsiaaliga laste potentsiaal ei avaldu, kui keskkond on halb. Väga suure potentsiaaliga laps satub väheste ressurssidega perre ja väheste ressurssidega kooli ning tema potentsiaal jääb täielikult välja arendamata.

Me räägime sellest teemast esimest korda üle paljude aastate ja see on ülioluline. Kui ülikoolis on vähe tippsooritajaid, tuleb selle põhjust otsida juba põhikoolist: seal oleme jätnud mingid lapsed nähtamatuteks.

Inimarengu aruande üks teravamaid järeldusi oli, kuidas Eesti hariduse põhiprobleem pole otsustamiseks vajalike teadmiste puudumine, vaid see, et teadmine ei jõua otsusteni ja vastutus hajub. Informatsiooni on meil tõesti virnade kaupa, aga millised otsused tuleb praegu teha? Kes peaks vastutuse võtma, et õppetoetused ja demograafiline võimalus ei muutuks selle vigase loogika järjekordseks näiteks?

Peamine asi, mida praegu vältida, on see, et peaksime 2040. aastal tegema uuringu: miks magasime maha demograafilise võimaluse. See oht on praegu väga suur.

Vastutuse peaks võtma inimene, kes julgeb vaadata üle poliitilise tsükli ja öelda, et meil on vaja hariduses pikka plaani. Täna on vaja pikka plaani nii üld- kui ka kõrghariduses. Nagu enne mainisin, algab ka õppetoetuste kujundamine hetkest, kui õpilane lõpetab keskkooli. Millised on samm-sammult tema otsused: kas ma lähen või ei lähe ülikooli, millisesse ma lähen? Mul on tunne, et me ei ole seda läbi teinud.

Täna timmime ainult olemasolevat süsteemi ja olemasolevaid toetusi, plaasterdame toetuste süsteemi, aga ei mõtle, kas süsteem ise enam õigesti toimib. Käiksin tänase toetussüsteemi läbi, võttes näiteks kõige nõrgemad lülid Eesti haridussüsteemis. Kui räägime hariduslõhest, siis kes on seal kõige nõrgemas positsioonis? Käime tema teekonna läbi: kus on need otsustuskohad, kus riik ja ülikool peavad appi tulema, et leiaksime üles kõik tulevased tipptegijad?

Teadusuuringutes on psühholoogid näidanud, et eriti sotsiaalmajanduslikult nõrgema taustaga perede lastel on kahekordse stigmatiseerimise oht. Tihtipeale kaasneb ülima andekusega teatav sotsiaalne lõiv. Lapsel võib olla erivajadus ja ta võib samal ajal olla eriandekas. Neid lapsi märgatakse isegi koolisüsteemis palju vähem kui näiteks jõuka pere andekaid lapsi.

Parafraseerin ka Indrek Lillemäge, kes rääkis Vikerraadios väga tabavalt, kuidas Eesti on üks väheseid riike, kus me ei taha sotsiaalmajanduslikku tausta peaaegu kunagi arvestada. Tahame Eestis arvata, et kõigil on ju võrdne ligipääs haridusele. Kui käin aga läbi nende inimeste teekonnad, kes tulevad Valgast, Saaremaalt või Ida-Virumaalt ja püüavad Tartusse tulla, siis näen, et see ei ole võimalik. Kusagil tuleb reaalsus lihtsalt vastu.

Iga ametnik, kes neid toetusi kujundab, peab selle noore inimese teekonna läbi käima. Siis ta saab aru, kas toetus tegelikult toimib või ei toimi. Täna julgen öelda, et oleme jätnud sinna päris palju pimenurki. Üks asi on toetuse suurus, mis ilmselt ei ole piisav. Teine asi on tähtajad. Minu arvates on need tehtud selle mõttega, et toetusi oleks võimalikult kerge administreerida. Täna tuleb raha siis, kui ametnikul on mugav, aga mitte siis, kui noor seda tegelikult vajab, et üldse ülikoolis toime tulla.

Minu kõige suurem unistus, tulenevalt just inimarengu aruandest, on see, et suudaksime Eestis võimalikult kiiresti mobiliseerida andmevõimekuse. Praegu on demograafiliselt võimaluste aken. Hariduspoliitikas tuleb registripõhiselt teha kiired ülevaated: kes jõuab ja kes ei jõua ülikooli, kas oleme selekteerinud ülikooli teatud profiiliga inimesi ja kus on rakendamata potentsiaal?

Vaatan ülinukralt, kui tööandjad räägivad meedias: "Andke meile seda ja seda spetsialisti," aga samal ajal lükkame teise käega noori inimesi haridusest välja, sest nad on vaesed või nende vanemad ei ole haritud. Mul on tunne, et me oleme topeltmoraaliga. Tahaksime justkui valida ülikooli ainult jõukate ja haritud perede lapsi. Nii ei saa. Väikeses riigis on sul ainult need lapsed, kes sul on ja paraku sünnib neid täna alla 10 000 aastas.

Praegu on neid õnneks rohkem. Võtame siis nemad ja teeme maksimumi, sest meie elu ei lähe kergemaks – varsti peame hakkama kümnest tuhandest imet tegema. Ja see saab põnev olema.