Teie juhitav organisatsioon NCEE uurib haridussüsteeme üle maailma. Mis tõi teid Eestisse?

NCEE otsib maailmas parimaid näiteid hariduskorraldusest, et neist siis eeskuju võtta USA haridussüsteemi paremaks tegemisel. Tulime siia, kuna Eesti kuulub PISA-testi tulemustega maailma kümne parima riigi hulka. See on väga muljetavaldav saavutus. Me tahtsime oma silmaga näha, kuidas te seda teete.

Oma nähtu põhjal tähendasite ka kitsaskohti, on mul õigus?

Eesti saavutused väärivad tõesti tunnustust, kuid ühtlasi teeb nähtu murelikuks. Siinne süsteem, vähemalt selle põhjal, mida me näinud oleme, on vähemalt 400-aastase arengu tulemus. See ei juhtunud üleöö. Kuid siin nähtut julgeksin kirjeldada tõsise hädaohuna.

Saavutused paistavad välja näiteks selles, et õpetajad on väga hea väljaõppega. Eesti õpetajaskonda vaadates torkab silma tohutu naisõpetajate ülekaal, kelle keskmine vanus on 48. Me külastasime kaht siinset õpetajakoolitust pakkuvat ülikooli. Mõlemas räägiti, et loodus- ja täppisteaduste vallas pole peaaegu üldse tudengikandidaate.

Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel – praegusi eakaid naisõpetajaid peaksid hakkama asendama noored otse koolist tulevad naisõpetajad. Samas aga ei näi õpetajaamet tööturul kuigi atraktiivsena, kuna sellega ei teeni eriti palju. Noorel vallalisel naisõpetajal, kel pole abikaasat, tundub olevat võimatu luua siin riigis pere. Kuigi hiljuti on õpetajate palku tõstetud, ei ole need kasvanud määral, mis aitaks seda probleemi leevendada lähi- või isegi keskpikas tulevikus.

Eesti õpetajate klassi ees veedetavate töötundide mahtu vaadates, on vaid käputäis OECD riike, millega Eestit kõrvutada saab. Siinsed õpetajad töötavad rohkem, kui enamikus riikides. Tõsi, nii tulevad ka suurepäraseid tulemused, kuid see pole kuigi jätkusuutlik, sest tänapäeva noortel on palju rohkem ja paremaid valikuvõimalusi kui varem.

Võtame näiteks loodus- ja täppisteadused, kus erasektoris makstakse keemikule või matemaatikule oluliselt rohkem kui kooliõpetajale. See kujutab Eestile tõsist ohtu, sest kogu haridussüsteem sõltub sellest, et koolis õpetaksid oma eriala parimad.

Teine tõsine probleem, mida oleme siin täheldanud, puudutab taas PISA-testi tulemusi, kuid teise külje pealt. PISA-testi tulemused näitavad, et siinne traditsiooniline õppesüsteem toimib väga tõhusalt. Me kohtusime ka ettevõtjatega, kes paraku ütlesid, et neil on väga keeruline leida endale töötajaid, sest haridussüsteemist väljuvate inimeste oskused ei vasta nende ootustele.

Siit tekibki küsimus: kui neil on nii head PISA-testi tulemused, siis miks ei leia tööandjad vastavate oskustega töötajaid? Vastus on, et praeguses majandusolukorras ei vaja tööturg inimesi, kes lihtsalt saavutasid PISA-testis, füüsika- või matemaatikatunnis hea tulemuse. Neil ei ole vaja inimesi, kes oskavad vaid öelda õige vastus õpetaja küsimusele.

Ettevõtetel on tarvis inimesi, kes suudavad ise probleemipüstitusest lähtuvalt lahenduskäigu välja mõelda, kes suudavad lahendada ülesande meeskonnatööna, kes korraldavad enda ja teiste tööd ning suudavad sealjuures tähtajast kinni pidada. Nad peavad oskama leida informatsiooni ning seda õiges kohas kasutada.
Teisisõnu vajab tööturg inimesi, kes pole pelgalt akadeemiliselt võimekad, vaid kes suudavad ka teooria praktikasse rakendada. Praegu otsib tööturg selliseid inimesi Eestis tikutulega.

See on minu arust Eesti jaoks väga kriitiline lahendust vajav probleem. Väheneva ja vananeva rahvastiku juures on teil üha rohkem inimesi, kes sõltuvad üha kahanevast töövõimelisest elanikkonnast. Statistika andmetel on Eesti lisaks kõigele ka madala lisandväärtusega tootmine ehk suur osa majanduse kasvust sõltub töö tõhususe paranemisest.

Minu silmis saab see juhtuda vaid ühel viisil: teie inimesed ei pea olema vaid hästi haritud, nad peavad ka oskama oma haridusega midagi kasulikku teha. See ei nõua mitte hariduse veel kõrgemat taset, see nõuab teistsugust haridust.

Kas meil on kedagi, kellelt eeskuju võtta?

Mulle näib, et siin Eestiski on piisavalt inimesi, kel on üsna hea teadmine, mis tüüpi haridust on tööturul vaja. Kohtusime rühma STEM-haridusega [inglise keeles teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika valdkonna oskused - toim] seotud spetsialistidega, kes meie hinnangul tunnevad väga hästi seda valdkonda.

Konkreetsemaks minnes, siis näiteks Taanis on suur osa õppest ümber korraldatud projektipõhiseks probleemõppeks. Nii rakendatakse aineõppes omandatud faktiteadmised kohe probleemi lahendavates projektides. Alguses juhendavad õpilasi õpetajad, hiljem tegelevad lapsed meeskondades ise projektijuhtimisega. See on väga teistmoodi lähenemine. Ja seda lähenemist rakendatakse algkoolist ülikoolini. Nii ongi keskkooli- ja ülikoolilõpetajad juba harjunud lahendama üsna päriselu-lähedasi probleemülesandeid.

On riike, näiteks Singapur ja Austria, kus õpetajatel on kohustus käia kuue kuu või isegi terve aasta koolist ära ning töötada väljaspool haridussüsteemi. See on kogemus, mida Eesti õpetajatel pole ning see tundub tegelikult üsna hea idee, millest eeskuju võtta.

Šveitsis on näiteks väga tugev kutseharidus. Eestis tundub kutseharidus olevat viimane võimalus neile, kes akadeemilises gümnaasiumihariduses hakkama ei saa. Šveitsis läbib umbes 70 protsenti õpilastest kutseõppe ja see on väga kõrgelt hinnatud haridus. Seal on võimalik saada suurfirma juhiks ka kutseharidusest tulnul. See ei tundu Eestis kuigi võimalik. Nende süsteem toetab ambitsioonikaid ja töökaid noori. Nii luuakse võimalus just neile noortele, kelle jaoks akadeemiline kooliharidus on igav, kuid kes rakenduslikel erialadel on väga asjalikud.

Riikides, kus suudetakse akadeemiline ja rakendusharidus omavahel kombineerida, tulevadki hariduse ja tööturu mõttes kõige paremad tulemused.

Te nägite Eestis siiski ka meie haridussüsteemi tugevaid külgi. Mis need olid?

Kohtusime haridusministeeriumis, ülikoolides ja koolides inimestega, kes jätsid meile sügavalt professionaalse mulje. On väga vähe riike, kus meil on võimalus olnud kohtuda nii kõrgetasemeliste spetsialistidega, kui siin. See oli väga muljetavaldav.

Üks väga oluline asi, mida teie koolides õpetatakse on kirjutamine. Mitte lihtsalt ei õpetata kirjutama, vaid õpetatakse seda tegema väga hästi. See võib tunduda iseenesest mõistetav, kuid kirjutama õpetamine tähendab, et lapsi tuleb esmalt õpetada ka hästi mõtestama, mõtlema. Taolist oskust ei saa ülehinnata.

Me ei näinud ka seda, mida võib täheldada paljudes riikides – valikvastustega teste. See võib tunduda ebaolulise tehnilise üksikasjana, kuid väga paljudes riikides liigutakse üha enam ankeedi-laadsete testide poole, sest neid on lihtsam, odavam ja kiirem hinnata. Need testid aga ei mõõda väga olulisi oskusi ja seda teavad Eesti hariduskorraldajad väga hästi.