OECD vanemanalüütik: vältige hariduse vallas poliitilist tõmblemist ({{commentsTotal}})

Tracy Burns.
Tracy Burns. Autor/allikas: JJ Oidermaa

Uue haridusstrateegia väljatöötamisel tuleb meeles pidada, et muutused muutuste enda pärast hakkavad iseendale vastu töötama. Poliitikute lühiajalisele entusiasmile toetumise asemel peaks otsima laiapõhjalisemat ühiskondlikku kokkulepet, leiab OECD vanemanalüütik ja haridusekspert Tracy Burns ERR Novaatorile antud intervjuus.

7 mõtet Tracy Burnsilt:
1) Haridusstrateegiat ei tohi kivisse raiuda, vaid alati tuleb olla valmis käigupealt muudatusi tegema.
2) OECD saavad pakkuda riikidele vaid objektiivseid teadmisi ja statistikat, konteksti peavad andma riigid ise.
3) (Kõrg)koolide tegutsemisvabaduse suurendamisel tuleb vaadata iga otsustusvaldkonda eraldiseisvana.
4) Parim õpetaja pole ilmtingimata innovatiivseim õpetaja. Uut tehnikat tuleks kasutada pedagoogika täiendamiseks, mitte asendamiseks.
5) Innovatsiooni- ja uuendusväsimuse vältimiseks tuleb leida hariduse vallas ühiskondlik ühisosa.
6) Valitsus võib muuta küll laiema strateegia väiksemad detaile, kuid peaks hoiduma kannapööretest
7) Esmajoones tuleks tegeleda Eestis õpetajaskonna vananemise ja õpetajaameti atraktiivsemaks muutmisega.


Haridust peetakse nurjatuks probleemiks. Kõigil näib olevat oma arvamus, mida peavad nad tihti ainuõigeks, kuid teiste omadega ei ühti. Kuidas me seega oma haridussüsteemile lähenema peaksime? Kas meil jääb üle ainult seda ühest otsast torkida ja vaadata, mis juhtub, või on paremaid lahendusi?
See on raske küsimus. Kuid arvan, et saame läheneda sellele analüütilisemalt. Vähemalt senikaua, kuni jääme seejuures tagasihoidlikuks. Me ei saa olla kunagi milleski 100 protsenti kindlad, et tegu on õige lahendusega. Samas on meil minevikust siiski piisavalt palju kogemusi, mis millegi rakendamisel tõenäoliselt juhtub.

Parim, mis me teha saame, on luua plaan või strateegia, mis on võimalikult läbimõeldud. Seda jõustama hakates tuleb aga sellel pidevalt silma peal hoida. Peame olema piisavalt paindlikud, et vajadusel käigupealt muutusi teha.

Enda pidevale parandamisele toetuva strateegia loomine ongi kõige keerukam. Kuid vaid nii saad muutustele pidevalt reageerida. Selle asemel, et ette kujutada, kuidas oled leidnud nurjatule ja keerukale probleemile igikestva lahenduse.

Milline peaks olema selliste küsimuste puhul suure organisatsioonide nagu OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni) roll ja millist tuge need pakkuda saavad? Aeg-ajalt võib kuulda etteheiteid, et OECD näeb asju liiga linnulennult ja tegelikkusest võõrandunud.
Minu jaoks on OECD üheks tugevuseks objektiivsed teadmised, statistika, tõlgendused ja riikidele mõeldud poliitikasoovitused. On ääretult tähtis, et riigid tõlgendaksid neid ise, võttes arvesse kohalikke iseärasusi, prioriteete. Seda tuleb tasakaalus hoida.

OECD-l võib olla palju suurepäraseid ideid, kuid need ei pruugi teatud kontekstis toimida. Loomulikult usun, et sellel võib olla tugev positiivne roll. Ent me ei tohi unustada, et statistikale tuleb anda alati kontekst. Seda teevad kõige paremini kohalikud.

Tõite eelnevalt välja, et paindlikkus on uute strateegiate loomisel üheks võtmesõnaks. Selle ühe võimaliku näitena loodetakse Eesti kõrgharidusseadustike muudatuste ühe eemärgina anda kõrgkoolidele ja teadusasutustele rohkem tegutsemisvabadust akadeemiliste töötajate karjäärimudeli kujundamisel. Kas see on samm õiges suunas?
Kõrgkoolidele suurema autonoomsuse on laiem trend. Seda näeb enamikes OECD riikides. On küllaltki huvitavaid andmeid selle kohta, et teatud otsuste puhul seostub suurem tegutsemisvabadus keskmiselt kõrgema akadeemilise sooritusega. Praegune debatt ei keerle peamiselt selle ümber, kas nii või teisiti, rohkem või vähem autonoomiat, vaid milliseid otsuseid tuleks teha kohalikul ja milliseid kesksemal tasandil.

On palju häid põhjuseid, miks peaks näiteks strateegiaid töötama välja riiklikul tasandil. Kui kõik osapooled kokku tulevad, on tulemuseks suurem läbipaistvus ja avatus. Selleks on rohkem vahendeid ja see on süstemaatilisem. Tervet süsteemi nähakse tervikuna ja vähendatakse sellega ebavõrdsust. Vahet pole, kas tegu on rikkamas või vaesemas linnas asuva suurema või väiksema kooliga. Teiste otsuste langetamisel, näiteks kuidas õpetaja oma aega veetma peaks, on tulemused paremad, kui see jääb kooli hoolde.

Seega ei saa teha must-valgeid valikuid – tsentraliseerime kõik ära või jätame kõik otsused kohaliku tasandi kanda. Praktikas võib näha aga paljude riikide puhul, et nad on justkui kaalukiigel ning hakkavad hajutatud süsteemist tagasi tulema ja vastupidi. Küsimus on tarkades otsustes. Tegu on pusletükkide, mitte ühe suure otsusega.

Tooge palun mõni positiivne näide, kellel on õnnestunud leida hea tasakaal või teiste seas välja paistavad?
Kõige detsentraliseeritum süsteem on ilmselt Hollandis. Ministeeriumil on regulatsioonimehhanisme vähe. Suur osa võimust on hoolekogude, mitte koolide käes. Nad saavad mõjutada eelarvet, töötajaskonda. Kui vaadata näiteks õpetajate rahulolu, läheb neil väga hästi. Nad teevad rohkem tööd ka kogukondadega, sest neil on see võimekus. See on hea näide, kus süsteem on hästi toiminud.

Ministeeriumi jaoks on sellist süsteemi raskem juhtida, sest selles on rohkem osalisi ja näiteks riikliku strateegia järgimine seetõttu keerukas. Kõige selle juures on tegu suurepärase näitega, kuidas väga kõrge autonoomiaga süsteem edukalt toimida saab.

Teise olulise Eestis tehtavate muudatuste komponendina ei sätestata enam seaduses eraldi õppejõudude ja teadustöötajate ametikohti. Konteksti põhjalikumalt tundmata on sellele ilmselt keerukas vastata, aga kas see aitab õpetaja ametit rohkem väärtustada?
See on keerukas küsimus. Ühtpidi on õpetamine väga spetsifiiline oskus. Ilmselt on kõigil kogemus kasvõi lapsepõlvest, kellel on olnud nende elule märkimisväärne mõju. Nende väärtust on raske kuidagi kvantifitseerida. Nad võivad tõesti inimeste elusid muuta. Kuid kui mõtleme selle peale, mis muudab õpetaja heaks, ei saa sa garanteerida, et üks õpetaja on hea ka teisele.

Osaliselt taandub see ka õpetajate muutuvale rollile ja autonoomsuse suurendamisele ning nägemusele. OECD tasandil nähakse seda ametina nagu iga teine, mis põhineb struktureeritud teadmistel ja aja jooksul arenevatel oskustel.

Õpetajaid tuleb näha autonoomsete ekpertidena, kes end oma karjääri vältel pidevalt täiendavad. Selle nägemuse järgi peaksime keskenduma pigem sellele, kuidas toetada nende arengut ja ametialaseid vajadusi, vältida nende lahkumist ja meelitada uusi õpetajaid. See on probleem mitmetes riikides, mis kasutavad väga erinevat tüüpi süsteeme.

Millised oskused peaksid olema neil, kes nüüdisajal ülikooli lõpetavad? Tööandjad kurdavad sageli, et lõpetanute ettevalmistus ei lähe kokku tegelike vajadustega, eriti bakalaureuseastmes.
See on lahtine küsimus. Osaliselt määratlevad seda kohalikud prioriteedid. 21. sajandil õppijatele seatud eesmärke vaadates on nendeks väga ulatuslikud valdkonnapõhised teadmised ja selle kõrval metakognitiivsed emotsionaalsed ja sotsiaalsed oskused, mis seda kõige ääristavad. Need aitavad hakkama saada ülikiiresti muutuvas keerukas maailmas.

Kuid üha suuremat rolli mängib loovus, kriitiline mõtlemine, probleemide lahendamine ja üleilmne kompetents mitmekesisust puudutavate küsimustega toime tulemiseks ning emotsionaalsed-sotsiaalsed oskused.

Kohati on raske uskuda, et neid annab edasi anda traditsioonilise loenguformaadiga...
See on taas lahtine küsimus. See läheb tagasi selle juurde, et peaaegu kõik meist oskavad nimetada mõne hea õpetaja. Ma pole kindel, et see on alati kõige innovatiivsem õpetaja. Mõnel juhul on see õpetaja, kellel on piisavalt head sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused märkamaks neid, kes abi vajavad või suudavad tegelikult rohkem teha. Mõnel juhul on see isegi väga traditsiooniline roll. Oskus olla inimlik ja tundlik.

Debatt uudsete õpetamismeetodite ja -metodoloogia üle toimub, aga arvan, et seda tuleb tasakaalustada sellega, mille alusel töötab traditsiooniline pedagoogika. Õpiprotsess on midagi sellist, millega on olnud õpetajad tuttavad väga pikka aega. Me võime innoveerida ja kasutada uusi tehnikaid. Teha kõiki neid asju, ent mitte õpetamise asendamiseks, vaid selle täiendamiseks.

Samas võib see ka raske olla, kui pole veel selge, mis on selle kõige eesmärk.
Soome ja mõned teised Euroopa riigid on head näited. Me ise kasutame näitena ka Hong-Kongi, mis töötas süsteemiülese strateegia kallal 11 aastat. Lõpptulemust uuendatakse seda pidevalt, sest see on sama strateegia üks eesmärkidest. Samas on see väga stabiilne. Nad ei jookse ühe moesõna juurest teise juurde. Süsteemi oivaliseks muutmise nimel töötakse ettevaatlikult ja kõigi osapooltega nõu pidades.

Tulemused on hämmastavad, nii õpilaste kui ka õpetajate heaolu ja õpitulemuste mõttes. Seda on väga raske hästi teha. Kui seda aga tehakse, võib olla see süsteemi arendamiseks väga võimas tööriist.

Viidates eelnevalt mainitud vaatenurkade paljususele, Eestis on tekkinud mõnes valdkonnas reformidest ja pidevatest muutustest tüdimus, reform reformi pärast pole progress. Kuidas sellega toime tulla? Kas see kriitika üldse pädeb?
See on koht, kus poliitika ja poliitikad omavahel põrkuvad. Mõlemad on reaalsused ja ühest pole võimalik lahti saada. Kuid peab paika, et kui muutusele järgneb pidevalt uus muutus, tekib inimestel sellest väsimus. See on põhjendatud. Sellisel juhul on aga nad märksa vähem altid uute innovatsioonide ja muutustega kaasa minema. Arvan seetõttu, et tuleb esmalt üleriigiliselt kokku leppida, mis on hariduse eesmärgid, millega kõik nõustuvad.

Kui võimule uus valitsus, võib muuta küll mõningaid asju, kuid mitte kõike. Muutus muutuse pärast pole produktiivne, vaid sellel on inimlik hind. See tähendab, et reformid lähevad inimestele vähem korda ja nad pole enam nii altid muutuma. Nad on varem näinud, et sellel pole mõtet, kui kõik kahe aasta pärast uuesti teistpidi on.

Süsteemisisesed muutused ja reformid peavad tasakaalustama valitsuse soove. Samal ajal tuleb töötada pidevalt nende lahenduste suunas, mille osas valitseb ühiskonnas konsensus nende vajalikkuse osas. Kui väikesed poliitikute tehtavad muudatused ei mõjuta suurt pilti, on palju kergem nendega kaasa minna.

Kui laialt me hariduse pikemaajalise arengukava loomise ette võtma peaksime? Kas me saame üleüldse vaadata kõrgharidust ja teadussüsteemi näiteks põhi- ja keskharidusest lahusseisvana?
Koherentse visiooni olemasolu on väga oluline. Innovatsiooni ja riskidest hoidumise vahel tekivad loomulikult pingeid, mida tuleb leevendada. Peame leppima, et üks toob kaasa teise. Vestlus selle üle, kus te praegu olete, aitab välja selgitada, milliseid toetavaid rolle inimesed lasteaiast kõrghariduseni mängida saavad.

Kui arutelusid peetakse isoleeritud rühmades, võid lõpetada süsteemiga, mille eri osad on üksteise suhtes nihkes. Kui see on juhtunud, on sul õpilasena väga raske selles liikuda. Taolise strateegia loomine on raskem, ent kui see on juba olemas, on see õpilaste jaoks seda täielikult väärt.

Ja lõpuks, mis on väljaspoolt vaadatuna Eesti suurim probleem hariduse vallas?
Eesti on PISA testi alusel väga heal järjel. Samas on selge, et on mõned probleemid näiteks seoses uute õpetajate leidmisega. Kui vaatame ainult numbreid, on asi juba praegu murettekitav, 5–10 aasta pärast on olukord veelgi hullem.

Isegi kui praegu juurutatakse poliitikaid õpetajate autonoomsete ekspertidena käsitlemiseks, võtab nende professionaaliks saamine aega. Sellega tuleb tegeleda praegu, enne kui muutub see hädaolukorraks. Inimesed ei saa heaks õpetajaks üleöö.


Burns esines ettekandega 16. mail Mektorys toimunud haridus- ja teadusstrateegia 2020+ avaseminaril. Intervjuud on toimetatud ja tihendatud.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: