Daniele Monticelli: kommunism oli kohutav eksperiment, aga ebavõrdsusega ei pea leppima ({{commentsTotal}})

Lõhe vaeste ja rikaste vahel suureneb.
Lõhe vaeste ja rikaste vahel suureneb. Autor/allikas: Gerard Julien/AFP/Scanpix

Kommunismi üritus kehtestada võrdsust ebaõnnestus traagiliste tagajärgedega. See aga ei tähenda professor Daniele Monticelli meelest, et peaksime ebavõrdsusega leppima.

Maailma elanikkonna rikkaim 1 protsent omab 45 protsenti maailma rikkusest. Rikkaim kümnendik omab sellest juba 85 protsenti ja ülejäänud 90 protsenti jagab omavahel ainult 15 protsenti maailma rikkusest. Varaline ebavõrdsus on maailmajagude vahel tohutu, kuid ebavõrdsus on viimastel kümnenditel kasvanud ka arenenud Lääne riikides. Nende arvude ja faktidega alustas "Maailmamuutjate kooli" ürituse ettekannet Tallinna Ülikooli Itaalia uuringute ja semiootika professor Daniele Monticelli.

"Kui vaatame inimühiskondi ajaloos, siis märkame alati sotsiaalset kihistumist. Kuid ebavõrdsus ja kihistumine on erinevad asjad. Selleks, et mõista kihistumist ebavõrdsusena, peab olema võrdsuse kontseptsioon, mis võimaldaks meil kihistumisse taunivalt suhtuda," jätkas Monticelli.

Monticelli seletas, et võrdsus on suhteliselt noor idee. Esimest korda sõnastati see põgusalt algses kristluses, kuid see nihkus tahaplaanile kiriku institutsionaliseerimise, Rooma impeeriumi ja keskaegse feodaalse korra tekkimisega. Tollal hakati pidama ranget ühiskondlikku hierarhiat jumaliku korra loomuliku väljendusena.

Murrang toimus valgustusajastul 18. sajandil, mil ühiskondliku ebavõrdsuse küsimus muutus oluliseks ja kõikide inimeste sünnijärgse võrdsuse idee pandi pühalikult kirja nii Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonis kui ka "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis" Prantsusmaal.

Oluline pööre (eba)võrdsuse käsitlemisel toimus Karl Marxiga, kes nägi eraomandis peamist ebavõrdsuse allikat. "Karl Marx arvas, et ebavõrdsust on võimalik täielikult ja lõplikult kaotada siis, kui kaotatakse tootmisvahendite eraomand," ütles Monticelli.

"Kommunism üritas jõuda võrdsuseni töövahendite ühiskasutusse andmisega. See tekitas aga uusi ebavõrdsuse vorme ning viis terrori ja totalitarismini. Kommunismi eksperimendi traagiline ebaõnnestumine osutab Marxi liiga piiratud arusaamale (eba)võrdsusest," kirjeldas Monticelli."

See ei tähenda Monticelli meelest, et peaksime ebavõrdsuse paratamatusega leppima. Ta pakub hoopis välja, et ebavõrdsust tuleb alati mõtestada mitmemõõtmelisena. Ebavõrdsuse alused pole ainult majanduslikud, vaid näiteks ka poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised. Erinevad ebavõrdsuse tüübid, mis esinevad meie ühiskondades, on omavahel seotud.

Näiteks neil, kellel on rohkem raha, on tavaliselt ka paremad tutvused, kõrgem sotsiaalne staatus ja suurem poliitiline kaal. See aga ei tähenda, et erinevate ebavõrdsuste vormide hulgast oleks võimalik välja valida mingisugune olemuslikum ebavõrdsuse vorm, mis iseloomustab tervet ühiskonda, nii, et kui see kaotada, siis on võrdsus lõplikult saavutatud.

"Võrdsus peab pigem jääma abstraktseks ja universaalseks põhimõtteks, millele võib alati apelleerida kõikides olukordades. See aitab osutada ebavõrdsuse konkreetsetele juhtumitele ja seada kahtluse alla elu korraldus, mis neid juhtumeid põhjustab ja õigustab. Selles mõttes on võrdsus pigem põhimõte, mille järgi elada, kui eesmärk, mida oleks võimalik ükskord lõplikult saavutada, et siis ebavõrdsus igaveseks unustada," ütles Monticelli.

Monticelli arutas ka vastuväiteid võrdsuse põhimõttele. Konservatiivide arvates on ebavõrdsus loomulik ja paratamatu, sest see tuleneb inimeste erinevast "loomusest". "Loomus" millele nad osutavad pole aga tegelikult kehtestanud mitte loodus ega jumal, vaid sajandeid kehtinud ja arenenud ühiskondlik kord ehk Prantsuse revolutsiooni eelne vana režiim.

"See, mida konservatiiv eitab, on emantsipatsioon ehk vabadus olla teistsugune kui see, mida päritolu, sugu, traditsioonid, ühiskondlikud hierarhiad ja teised ebavõrdsusele pakutud põhjendused eeldavad, et me oleksime. Emantsipatsiooni on aga sageli vaja selleks, et olla teistega võrdne. Tänapäeva igatsus vanade hierarhiate ja ühiskondliku korra järgi tuleneb hirmust ja ebakindlusest. Ülioluline on aga emantsipatsiooni ideed kui võrdsuse alust kaitsta, panustades hirmu asemel julgusele ja lootusele."

Teise väljakutse võrdsuse ideele esitavad neo- või ultraliberaalid, kes leiavad, et vaba turg peab ainuüksi määrama jõukuse jaotuse ning sellega seotud ühiskondliku staatuse ja poliitilise mõjukuse. Neoliberaalid väidavad, et kõigil on vabas ühiskonnas võrdsed võimalused ja jõukamaks saavad need, kes on tublimad ja töökamad. Monticelli meelest on majandusteadlased nagu Thomas Piketty vastupidiselt näidanud, et jõukus kasvab peamiselt seal, kus jõukus on juba suur, mitte seal, kus on töökad ja tublid inimesed.

"Piketty arvates on riigi sekkumine vajalik selleks, et vähendada inimeste sotsiaalse saatuse määramises päriliku jõukuse osakaalu. Seda saab teha selliste jõukuse ümberjagamise meetmetega, nagu näiteks astmelise tulumaksu kehtestamise ja suure kapitali maksustamisega. See on püüe tagada veidi võrdsemad võimalused neile, kes jõukust ei päri. Vaba turg toimetab pigem võimaluste ebavõrdsuse suurendamise suunas," lisas Monticelli.

Haridust peab Monticelli kõige tõhusamaks viisiks, et laste ebavõrdset stardipositsiooni vähendada. Kahjuks on maailmas veel palju piirkondi, kus haridus on raskesti ligipääsetav tervetele ühiskondlikele rühmadele, näiteks naistele. Ka Läänes on Monticelli arvates hoogu võtmas hariduslik kihistumine. USAs on näiteks hea tasemega keskkoolid ja ülikoolid üha enam ligipääsetavad ainult jõukamatele peredele. Kärped haridus- ja teadusvaldkondadele võivad Euroopa pikemas perspektiivis ka sellesse suunda liigutada.

"Eesti tasuta, kvaliteetne üld- ja kõrgharidus on hea ja seda on oluline hoida. Vale oleks tagasi minna tasulisele kõrgharidusele. Pigem tuleb tõsta toetusi vaesemate perekondade tudengitele, et nad poleks sunnitud õpinguid katkestama selleks, et täisajaga töötada."

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: