Esimesed inimesed kujunesid välja Aafrikas üle kahe miljoni aasta eest. Sealt alates on maailma rahvaarv vaid põgusate pausidega üha kasvanud. Nüüd läheneb inimeste arv maamunal vaikselt kaheksale miljardile. Uudisteagentuuri AFP teatel peaks see piir kätte jõudma tänavu novembri keskpaigas, vahendab ScienceAlert.

Esimesed inimesed

Vanimad teadaolevad inimeste kivistised pärinevad umbes 2,8 miljoni aasta tagusest Ida-Aafrikast. Kuni 19. sajandini pole aga maailma rahvaarvu kohta võtta kuigi usaldusväärseid andmeid. Kindlalt on teada vaid see, et eelajaloolisel ajal oli maailma rahvaarv võrdlemisi väike. Võrreldes hilisemate paikseks jäänud inimestega, oli küttidel ja korilastel oma rändava eluviisi säilitamiseks lapsi vähem. 

Osalt oli Maa asustus hõre ka seetõttu, et kütid ja korilased vajasid enda äratoitmiseks palju maad. Prantsuse demograafiauuringute instituudi teaduri Herve Le Brasi sõnul vajas üks inimene äratoitmiseks umbes kümmet ruutkilomeetrit. Niisiis maailma rahvaarv küll kasvas ajas, kuid väga aeglaselt.

Esimene beebibuum

Maailma rahvaarv paisus esimest korda järsult siis, kui inimkond hakkas umbes 12 000 aasta eest põldu harima. Põllumajandus muutis inimesed paikseks ja andis neile võimaluse toitu talletada. See kergitas hüppeliselt sündide arvu. Hevre Le Brasi sõnul said hakata emad oma võsukesi pudruga toitma. See lühendas iga lapse võõrutusperioodi, mis tähendas, et iga naine võis saada järgmise lapse varasemast rutem. 

Samas tõi paikseksjäämine kaasa uusi ohte. Loomade kodustamise järel puutusid inimesed kokku uute surmavate haigustega. Laste suremus oli eriti kõrge: kolmandik neist suri enne aastaseks ja veel kolmandik enne 18 kuu vanuseks saamist. Kui 12 000 aasta eest elas maailmas umbes kuus miljonit inimest, siis 4000 aasta eest oli neid juba sada miljonit. Esimesel sajandil m.a.j elas maamunal juba 250 miljonit inimest.

Must surm

Elanikkonna kasv pidurdus järsult keskajal musta surma ehk katkupandeemia ajal. Katk hakkas levima Kesk-Aasiast, tänapäeva Kõrgõstanist, ning jõudis Musta mere kaubalaevade kaudu 1346. aastal Euroopasse.

Vaid kaheksa aastaga viis katk hauda kuni 60 protsenti toonasest Euroopa, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika elanikkonnast. Hinnanguliselt langes maailma rahvaarv 14. sajandi jooksul 429 miljonilt inimeselt 374 miljonile. 

Ajutisi tagasilööke andsid inimkonna arvukusele ka näiteks aastail 541–767 Vahemere piirkonda räsinud Justinianuse katk ja varakeskaegsed sõjad Lääne-Euroopas.

Kaheksa miljardit ja enamgi

Alates 19. sajandist kasvas maailma rahvaarv plahvatuslikult. Toona arenes välja tänapäevane meditsiin ja tööstuslikuks muutunud põllumajandus muutus peaaegu terve maailma peamiseks toiduallikaks. Alates 1800. aastast on maailma rahvaarv kaheksakordistunud, hüpates umbkaudu ühelt miljardilt kaheksale miljardile.

Toulouse'i Ülikooli antropoloogi Eric Crubezy sõnul on hiljutise suure hüppe taga vaktsiinide kallal tehtud  arendustöö. Eriti suur abi oli tema hinnangul rõugete hävitamisest. Samuti õpiti 1970. ja 1980. aastatel paremini ravima südamehaigusi, mis aitas vähendada üle 60-aastaste inimeste suremust.