"Erinevad eksperdid hindavad, et kui sõda lähiajal ei lõpe, võib eeldada, et selle aasta lõpuks on Venemaa kaotanud kuni miljon inimest," ütleb Eesti Demograafia Keskuse teadur Liili Abuladze. Samas rõhutavad nii Abuladze kui ka Eesti Demograafia Keskuse vanemteadur Lauri Leppik, et sõja täpset mõju Venemaa rahvastikule on veel vara täpselt ennustada. "Me ei tea, kuidas ja millal see sõda lõpeb ning kui suuri ohvreid veel kaasa toob," selgitab Leppik.

Praegu oletatakse, et Ukraina sõjas võib olla elu kaotanud 50 000–70 000 Vene meest. Samas on tegu 144-miljonilise rahvaarvuga riigiga. "Kuna Venemaa rahvaarv on nii suur, siis peab kindlasti arvestama, et hukkunute mastaabid on nende jaoks teistsugused kui meie jaoks," sõnab Abuladze.

Prognooside tegemist raskendab peamiselt asjaolu, et praegu pole võtta kuigi täpseid hukkunute, vigastatute või Venemaalt välja rännanute andmeid. Ennustatavasti võidakse esimesed täpsemad andmed kokku saada teaduri sõnul aasta lõpus või uue aasta alguses, kui saab kättesaadavaks ametlik statistika. "Samas ametlikku statistikasse läheb ka kõigi uute vallutatud alade rahvaarv. Näiliselt rahvaarv jälle kasvab nende inimeste arvelt ja see moonutab tegelikku olukorda," kirjeldab ta.

Meeste eluea allakäigutee

Varasemate konfliktide põhjal saab Lauri Leppiku sõnul öelda, et sõja järelmõju kajastub rahvastiku koosseisus veel aastakümneid. "Juba kiirpilk Venemaa rahvastikupüramiidile osutab, et Venemaa rahvastiku soo-vanuskoostises on senini ilmekalt näha teise maailmasõja järelmõju," toob vanemteadur välja. Isegi veel rohkem kui 75 aastat hiljem on venemaalaste põlvkonnad väga erineva suurusega ehk rahvastiku koosseis nii-öelda lainetab.

Mõlemad demograafid osutavad, et meeste suremus on Venemaal juba niigi pikemat aega naiste omast kõrgem. "Seda mitte ainult kõige vanemates vanuserühmades, vaid juba 30. eluaastates põlvkondadest peale," märgib Liili Abuladze. Leppiku sõnul tähendab naiste ja meeste keskmise eluea enam kui kümneaastane erinevus, et Venemaal elab suur hulk enam kui 40-aastaseid üksikuid naisi.

Nooremate meeste kõrge suremuse taga on Venemaal eeskätt õnnetused, sealhulgas sõjategevusega seonduv. Samuti viivad Abuladze sõnul mehi hauda erinevad nakkus- ja südmeveresoonkonna haigused. "Sotsiaalmajanduslike olude kõrval nähakse meeste suremuse põhjusena ka kõrget alkoholitarbimist," lisab Leppik.

Venemaalaste keskmine eluiga on Abuladze sõnul koroonapandeemia tõttu juba keskmiselt kaks aastat langenud. "Kui naistel oli keskmine eluiga 2019. aastal 78 ja meestel 68, siis pandeemia ajal langes seemõlemal: praegu on see naistel 76 ja meestel 66 aastat," võrdleb ta. Võrdlusena oli Eestis 2019. aastal meeste keskmine eluiga 74,5 aastat.

"Samas on eluiga üldiselt selline näitaja, mis kajastab mingi hetkeperioodi tervise- ja tervishoiuseisundit, nii et see taastub üsna kiiresti," tõdeb Abuladze. Kuna sõda puudutab eelkõige mehi, võib teaduri sõnul oodata täiendavat langust just nende elueas.

Väike põlvkond noori teeb sõja tagasi?

Nii Liili Abuladze kui ka Lauri Leppik osutavad Venemaa rahvastikupüramiidis ühele ja samale lainetusele: 1990. aastatel sündinud ja praegu 20. eluaastates põlvkonnad on väikesed. "See avaldab muu hulgas mõju mobilisatsioonipotentsiaalile. Kui sõda selle põlvkonna meeste hulka veelgi kärbib, siis jääb omakorda väiksemaks ka nende laste põlvkond," arutleb Leppik. 

Abuladze sõnul on sündimus Venemaal jäänudki allapoole taastetaset, kuigi 2000. aastatel sündis lapsi juba 1990. aastatega võrreldes veidi rohkem. Väikese sündimuse ja väikeste pereloomiseas põlvkondade koosmõjul võib Leppiku sõnul oodata, et ka ilma Ukraina sõjata kujuneb praeguste 20–25-aastaste laste põlvkond väikeseks.

"Kui räägime aga ainult sündimusest, siis puhtalt matemaatiliselt ei pruugigi sõda sündimustaset väga oluliselt mõjutada," osutab Abuladze samas. Sündimust mõjutab tema sõnul matemaatiliselt pigem naiste arv vanuserühmas. "Loomulikult kriisi- ja sõja-aastatel sündimus üldiselt väheneb, aga see võib sõja lõppedes jälle väga kiiresti taastuda. Siis tehakse tagasi kõik, mis vahepeal olemata oli," arutleb ta.

Leppik lisab, et niinimetatud suremusšokkide ehk suure suremuse järel lühikesel ajaperioodil paranevad suremusnätajad tihtilugu kiiresti. See on seotud kohordi inversiooni nimelise nähtusega. "See tähendab, et kriiside põhjustatud liigsuremus on valikuline: ellu jäävad keskmisest parema tervise ja vastupidavusega indiviidid," selgitab ta.

Noored piirkonnad tõstavad pead

Liili Abuladze sõnul on senised sõjakaotused mõjutanud Venemaal teatud piirkondade elanikke teistest rohkem. Neis piirkondades elab tema sõnul noorem rahvastik, mistõttu puudutab mobilisatsioon seal suuremat osa elanikkonnast. "Rohkem surnuid on näiteks Tuvast, Burjaatiast ja Põhja-Osseetiast," loetleb ta. 

Piirkondlikud erinevused ilmnevad tema sõnul ka elanikkonna suhtumises Ukraina sõtta. "Praegu on näha, et toimuvad rahutused teatud Põhja-Kaukaasia piirkondades," toob ta välja. Sõja vastu avaldavadki tema sõnul meelt noorema vanuse struktuuriga piirkonnad, kust on juba palju mehi värvatud. "See võib olla üks nende rahulolematuse põhjus: nad on justkui oma normid täitnud. Ja miks nad üldse peavad minema võitlema kellegi eest?" sedastab teadur.

Kokkuvõttes on rahvastiku vähenemine ja vananemine Abuladze sõnul olnud Venemaal pikaaegsed negatiivsed suundumused. Kui enne koroonapandeemiat hakkas olukord pisut paranema, lõi sõda teaduri hinnangul kaardid uuesti sassi. "Nüüd olenebki, kui kiiresti ja missuguste tulemustega sõda lõpeb. Sellest olenevalt võib ka Venemaa rahvastikukriis olla kas sügavam või vähem sügavam," ütleb ta.