Tuumarelvaga varustatud vene murre lööb väikekeeltele hingekella
Oktoobri lõpus suri Venemaal viimane aleuudi mednõi keele kõneleja. Väikeste põliskeelte prestiiž on Venemaal olnud aga juba ajalooliselt madal. Milline on nende olukord Venemaal praegu ja kuidas mõjutab neid mobilisatsioon, uuris Novaator ise väikerahvaid külastanud teadlastelt.
"Keel on riigi ja armeega varustatud murre. Vene keele puhul on see praegu varustatud tuumapommiga, et oma Russkii Miri laiendada," ütleb Tartu Ülikooli etnoloogia kaasprofessor Laur Vallikivi. Ühtekokku elab Venemaal ligi 200 keele kõnelejaid, millest tänavu oktoobris kaotas üks aleuudi keel oma viimase kõneleja.
"Kui keel kaob, kaob mingit laadi maailmanägemise ja olemise viis. Teatud oskuste kompleksid, märkamiste võimed, mingit laadi funktsionaalsus hakkama saamiseks võib kaduda," loetleb ta. Näiteks eristab neenetsi keel põhjapõdral välimust, vanust ja värvust palju nüansirikkamalt kui vene keel. "Neid ära õppida on päris keeruline. Sa pead selle keelega kasvama," tõdeb Vallikivi.
Ise neenetseid, udmurte ja jukagiire uurinud Vallikivi hinnangul on Venemaal elavate soome-ugri rahvaste keeled keskmiselt kehvas, väga kehvas või katastroofilises olukorras. Tartu ülikooli soome-ugri keelte lektor ja Eesti kirjandusmuuseumi komist teadur Nikolai Kuznetsov jagab tema pessimismi. "Venemaa väikerahvaid, näiteks soomeugrilasi, võib keele elujõulisuse seisukohalt jagada kolmeks rühmaks," osutab ta.
Kõige kriitilisemas seisus on mõne üksiku kuni mõnesaja kõnelejaga keeled, nagu vadja või eenetsi keel. Teiseks leidub keskmises seisus rahvaid, nagu karjalased, keda on arvuliselt küll rohkem, kuid kes siiski kaotavad teistest kiiremini kõnelejaid. Kolmandaks võib rääkida oma nii-öelda vabariikidega suurematest rahvastest. "Suurematest näiteks maridel, komidel ja udmurtidel on vaieldamatult olemas veel elujõulised keelekogukonnad," märgib Vallikivi.
Päris vale, hädavale ja statistika
Kui palju Venemaal praegu mingi keele kõnelejaid on, pole ei Nikolai Kuznetsovi ega Laur Vallikivi sõnul täpselt teada, sest 2021. aasta rahvaloenduse keeleandmed pole ikka veel avalikud. Viimased teadaolevad andmed pärinevad 2002. ja 2010. aastate rahvaloendustest, mis osutavad Vallikivi sõnul meeletult kiirele keelekaole. "Samas peab statistika puhul alati arvestama, et seal on terve rida probleeme. Statistikal on omadus jätta valesid muljeid," nendib ta.
Kuznetsov toob siinkohal näite vadjalastest, kelle esindajaks märkis end 2010. aastal 64 venemaalast. Vadja keele oskajaid on aga sellest palju vähem. "Ja siin tuleb suhtuda teatud kriitikaga: mida see tähendab, kui inimene end mingi keele oskajaks märgib?" arutleb ta.
Vallikivi viitab aga kolleeg Heinike Heinsoole, kes tunneb isiklikult kõiki vadja keele kõnelejaid: "Tema sõnul oskas vadja keelt väga heal tasemel neli inimest, aga andmetesse jõudis number 68 ei tea kust." Veel suurem näpukas lipsas tema sõnul sisse 2002. aasta rahvaloendusel, kus vadja keele valdajateks on tabelisse märgitud lausa 774 inimest.
Mõlema teadlase sõnul võibki vadja keelt pidada väljasuremise järjekorras järgmiseks, ning pea sama suures on ohus Jenissei jõe suudmes Lääne-Siberis elavad eenetsid. "Muidugi vadjalaste kohta on juba sada aastat tagasi uurijad öelnud, et see on rahvas ja keel, mida ei ole enam mõnekümne aasta pärast," märgib Kuznetsov. Ometi pole vadja keel veel päriselt kadunud.
Eenetsid on Vallikivi sõnul aga järjekordne näide statistikast, mis ei näita keele tegelikku kasutust. "Kunagine kolleeg Florian Siegl ka kirjutas oma aastatel 2006–2011 tehtud välitööde põhjal, et metsaeenetsi keele võimalikke oskajaid oli nelikümmend, tema andmetel kümmekond head oskajat, aga sisuliselt on see väljasurnud keel, sest mitte keegi seda igapäevaselt ei kasuta," kõrvutab ta.
Kuigi suurematel soome-ugri rahvastel läheb näiliselt paremini, jäi neilgi keeleoskajaks märkinuid 2002. ja 2010. aasta rahvaloenduste vahel vähemaks. Näiteks udmurdiks ja mariks märkis end 2010. aastal mõlemal 550 000 inimest ja keele kõnelejaks vastavalt 300 000 ja 350 000. Samas kaotasid udmurdid vahepeal 140 000 ja marid 100 000 kõnelejat. "Olgugi, et neil on justkui suur kõnelejate arv, siis kui mõelda, et kaheksa-üheksa aastaga on märkinud keeleoskust vähem juba kolmandik, on see ikkagi katastroofiline langus," tõdeb Vallikivi.
Keel säilib koolist kaugel
Mõlema uurija sõnul säilib keel seal, kus vanemad seda veel oma lastega räägivad. "Mida isoleeritum on keel või murre, seda lihtsam on sellel säilida," osutab Nikolai Kuznetsov. Ajalooliselt on Venemaal väikekeelte kaole hoogu andnud just internaatkoolide süsteem. "Nõukogude ajal koguti väiksematest küladest lapsi ühte kohta kokku elama ja õppima, aga kuna nad olid erinevatest murretest või rahvastest, siis kindlasti oli ühine keel vene keel," sõnab Kuznetsov. Venekeelne õppekeskkond soodustas lastel nii keelelist kui ka kaudselt kultuurilist assimileerumist.
Kuigi Laur Vallikivi osutas maride, komide ja udmurtide elujõulistele keelekogukondadele, täpsustab ta, et need säilivad eeskätt külas. "Sõltub muidugi perekonnast, aga linn hävitab väga kiiresti omakeelset keskkonda," ütleb ta. Väikekeelt ei päästa tema sõnul ka omakeelne kirjasõna ega meedia. Mõningast abi on üksikutest õhinapõhistest aktivistidest. "Kui sul see üks tähtis inimene ära sureb, siis keel saab ka kohe tohutu põntsu," tõdeb Vallikivi.
Sahha-Jakuutias Alam-Kolõmal elavad tundrajukagiirid elavad tema sõnul oma külas läbisegi eveenide, jakuutide ja tšuktšidega. "Koolis iseenesest õpetatakse neid keeli mõni tund nädalas, aga see õpe on kolmas võimalik valik. Paljud jukagiiri päritolu vanemad ei pane oma lapsi nendesse tundidesse, sest nad ütlevad, et see on ajaraiskamine," kirjeldab ta.
Sarnast mustrit näeb Kuznetsov ka oma rahvuskaaslaste komide seas. Osalt peavad vanemad oma keele õpet aja raiskamiseks, osalt liigseks koormuseks laste õpingutes. "Sage arvamus on seegi, et pigem õppigu lapsed paremini vene keelt, sest kõik toimub ümberringi vene keeles ja seda läheb vaja," sedastab ta.
Vallikivi sõnul konkureerib väike põliskeel vahel ka näiteks arvutiõpetuse valikainega. Kui keelt õpetataksegi, siis vananenud nii-öelda papagoimeetodil. "Sageli tulevad sealt koolist välja lapsed, kelle identiteet võib-olla on tugevdatud, aga keeleoskust nad ei ole kaasa saanud," ütleb ta.
Kakskeelsest peast Kremli häälekandjaks
Kuidas mõjutab Ukraina sõda ja Vene mobilisatsioon väiksemaid kohalikke rahvaid ja keeli, on valitsevas infoudus raske öelda, tõdevad mõlemad teadlased. "Kui komidest rääkida, siis kõige värskem info on, et mitte linnast, vaid just maalt on võetud praeguse mobilisatsiooni käigus mehi," sõnab Nikolai Kuznetsov.
"Mehi võetakse väkke ebaproportsionaalselt palju just väikerahvaste ja mitte-venelaste seast: burjaatide, tõvalaste, hakkasside ja Dagestani rahvaste hulgast," lisab Laur Vallikivi. Mida see keelte jaoks täpselt tähendab, on raske öelda, sest keeleprotsessid on aeglased. "Sul võib olla keeleoskaja, aga ei ole aktiivset kasutajat. Siiski on selge see, et need protsessid, mis hetkel käivad, midagi head ei tee," ütleb ta. Samas pole paljudel põliselanikel tema sõnul sõja teemal selgeid seisukohti, sest vähemalt enne mobilisatsiooni oli tüüpiline mõttemuster: see kõik leiab aset "seal Venemaal" ehk kusagil kaugel.
Paradoksaalsel kombel sunnitakse minema Vallikivi sõnul võitlema just Russkii Miri ehk vene keele, vene õigeusu ja ühismälu eest, mis on väikerahvaid üksnes alla surunud. "On mindud erinevatel põhjustel, Tõvast on mindud, sest Šoigu, kaitseminister, on sealt pärit ja ollakse suured kaitseministri fännid," toob ta näite. Teisisõnu ei maksa väikerahva hulka kuulumist üle romantiseerida. "Neil on ka sageli pea asemel televiisor, nagu öeldakse. Soomeugrilaseks olemine ei tähenda, et kõik tingimata alati mõtlevad teistmoodi kui venelane Venemaal," tõdeb ta.
Ühtlasi mängib keskvõim tema sõnul hoopis sellele kaardile, et vene keel on justkui mingil moel ohus. Nõukogude Liidu hiilgeaegadel oskas vene keelt 300 miljonit inimest, aga nüüd väidetavalt poole vähem. "Kui sa tahad oma keele eest hoolitseda tuumapommi abil, siis see on juba kõrgeim pilotaaž nii-öelda keelekaitsepoliitikas," muigab Vallikivi mõrult.
Kuznetsov ütleb, et pessimist temas usub uurijaid, kelle sõnul kaovad maailmast sajandi lõpuks pooled keeled ja seda kiires tempos. "Samas, kuigi see võib olla soovmõtlemine, siis minu prognoos on, et suuremad soome-ugri keeled kindlasti veel elavad. Näiteks komi keel püsib vähemalt 50 aastat veel elus, sest lapsed veel räägivad seda praegu," arutleb ta.