Värske EU Kids Online'i uuring näitab, et Eesti laste ja noorte digikäitumine on viimastel aastatel märgatavalt muutunud. Võrreldes eelmise, 2018. aastal tehtud uuringuga kasutatakse internetti rohkem, eriti koolitöös ning digikeskkonnad on saanud noorte igapäevaelu lahutamatuks osaks. Koos kasutuse kasvuga on suurenenud ka kokkupuuted veebiriskidega. See ei tähenda aga automaatselt, et noorte heaolu oleks halvenenud.

Tartu Ülikooli sotsioloogia professor ja uuringu juhtautor Veronika Kalmus rääkis, et vahe eelmise uuringuga on päris pikk. Lisaks internetikasutusele uurisid teadlased seekord ka esimest korda tehisaru kasutamist ning noorte vaimset heaolu.

Üks selgem muutus on see, et internetti kasutatakse senisest rohkem just õppimiseks. Kalmuse sõnul on sellel loogiline selgitus. "Vahepealne koroonaaeg suurendas oluliselt internetipõhise õppe osatähtsust ja sealt see kasv ka tuleb. Lisaks on tulnud juurde tehisaru, mida samuti kasutatakse veebikeskkonnas ja väga sageli just koolitööde tegemisel," sõnas ta.

Internetikasutuse kasv ei piirdu aga ainult õppimisega, vaid internetis veedetakse ka rohkem aega. Üha enam tehakse seda nutitelefoni kaudu. Koos internetikasutuse kasvuga puutuvad lapsed uuringu järgi sagedamini kokku ka mitmete veebiriskidega, näiteks näevad nad kahjulikku sisu. Samuti esineb varasemast veidi rohkem interneti liigkasutusele viitavaid ilminguid.

Kalmuse sõnul on see areng loogiline. "Mida rohkem internetti kasutatakse, seda suurem on ka tõenäosus puutuda kokku riskidega. See on paratamatu," märkis professor. Üks tõsisem veebirisk on küberkius, millega kaasneb sageli emotsionaalse kahju. Selles osas uuring suuri muutusi ei näita.

"Küberkiusamine on jäänud samale tasemele nagu eelmises uuringus. See oli mõnevõrra üllatav, sest selle teemaga on Eestis väga palju tegeldud. On olnud kampaaniad, kiusamisvastased koolid ja nii edasi," lausus professor. See viitab, et kuigi teadlikkust on tõstetud, ei ole noorte käitumismustrid selles osas oluliselt muutunud.

EU Kids Online'i 2025. aasta uuring puudutas ka tehisaru kasutamist. See on esimene uuring Eestis, kus seda teemat niimoodi vaadati. Selgus, et tehisaru kasutus ei ole enam noorte seas marginaalne nähtus. Kui 15–16-aastaste seas on tehisaru proovinud juba 83 protsenti noortest, siis üllatavalt aktiivsed on ka nooremad, 9–11-aastased lapsed.

Seni on Eestis räägitud tehisarust peamiselt koolitöö kontekstis: kas ja kuidas tohib seda kasutada kodutööde tegemisel. Värske uuring näitab, et noorte suhe tehisaruga on märksa mitmekesisem ja sügavam. Üks silmatorkavamaid tulemusi on see, et Eesti noorte huviorbiiti on jõudnud nn robotkaaslased: juturobotid, kellega suheldakse sõbra, usaldusisiku või isegi romantilise partnerina.

Tartu Ülikooli meediauuringute professor ja uuringu üks autor Andra Siibak ütles, et see oli tema jaoks uue raporti puhul üks suurimaid üllatusi. "Tavaliselt oleme näinud, et rahvusvahelised tehnoloogiatrendid jõuavad Eestisse kolme-nelja-aastase viivitusega. Nüüd selgus, et need juturobotid on juba selgelt ka meie noorte seas kohal," sõnas ta.

Kvalitatiivintervjuudes kirjeldasid noored juhtumeid, kus keegi on loonud endale tehisintellektil põhineva fiktiivse kaaslase, näiteks poiss- või tüdruksõbra, kellega iga päev vesteldakse. Siibaku sõnul ei pruugi see kõigi jaoks olla probleemne, kuid teatud noorte puhul võib piir päris- ja virtuaalmaailma vahel hakata hägustuma.

"Osade jaoks on see lihtsalt eksperimenteerimine ehk võimalus proovida erinevaid suhtlemisviise ja rolle. Noorel, kellel on juba vaimse tervise muresid või sotsiaalset isolatsiooni, võib tekkida aga olukord, kus tehisaruga suhtlus hakkab asendama päris suhteid," selgitas ta.

Rahvusvahelised näited Aasiast näitavad, et seal on tehisarust nn partnerid juba mõnes ühiskonnarühmas normaliseerunud. Eesti ei ole selleni veel jõudnud, kuid uuring viitab, et vastava aruteluga tuleks alustada ühiskonnas enne, kui probleemid süvenevad.

Rahvusvaheliselt kasutatakse tehisaru üha sagedamini ka seksualiseeritud või muul moel kahjuliku pildimaterjali loomiseks, sealhulgas alaealisi kujutava sisuga. Andra Siibaku sõnul pole Eestis selline praktika noorte seas veel laialdaselt esile kerkinud.

"Me ei leidnud ei kvantitatiivses uuringus ega ka intervjuudes kuigi palju näiteid sellest, et tehisaru kasutataks seksualiseeritud pildimaterjali loomiseks. Rahvusvaheliselt on see aga juba väga tõsine ja kiiresti leviv probleem," märkis ta.

Just seetõttu peab ta praegust hetke eriti oluliseks. Kui probleem ei ole veel massiliselt kohale jõudnud, on võimalik tegutseda ennetavalt, mitte tagantjärele. "See tundub olevat ainuõige hetk, et hakata selle teemaga regulatiivselt tegelema. Selleks ajaks, kui selline sisu muutub tavapäraseks, on juba liiga hilja," rõhutas ta.

Siibaku hinnangul peaks olema selgelt paigas, et tehisaru abil loodud seksualiseeritud pildimaterjali, eriti kui see puudutab lapsi, loomine, levitamine ja ka säilitamine oleks üheselt keelatud ning kriminaalkorras karistatav. See aitaks saata ühiskonnale tema sõnul selge signaali, millised praktikad ei ole vastuvõetavad, sõltumata sellest, kas tegemist on n-ö päris fotode või tehisintellekti loodud kujutistega.

"Me ei saa loota sellele, et noored ise oskavad alati piire tajuda või ette näha, millised võivad olla sellise sisu pikaajalised tagajärjed. Selleks ongi vaja selget ja arusaadavat regulatsiooni," ütles ta.

Tema sõnul näitab rahvusvaheline kogemus, et kui regulatsioon ja ühiskondlik arutelu jäävad hiljaks, võivad tagajärjed olla väga tõsised – nii ohvritele kui ka noortele endile, kes sellist sisu loovad või levitavad, sageli mõistmata selle õiguslikku ja moraalset kaalu.

Tüdrukud kasutavad tehisaru rohkem kui poisid

Kui rääkida laiemalt tehisaru kasutamisest, näitavad uuringu tulemused, et tehisaru kasutavad sagedamini tüdrukud. Andra Siibaku sõnul ei ole sellele veel ühest seletust, kuid võimalikud põhjused seostuvad kasutusviisidega.

"Tehisaru eeldab teatud mõttes suhtlemist. Kui vaadata laiemalt suhtlusele orienteeritud tehnoloogiate – näiteks sotsiaalmeedia või sõnumirakenduste – kasutust, siis on ka seal tüdrukud aktiivsemad," ütles ta.

Lisaks võib rolli mängida koolitööga seotud kasutus. "Tüdrukud on sageli kohusetundlikumad ja püüavad koolitööga hakkama saada. Tehisaru võib olla nende jaoks justkui abiline, mitte ainult aja kokkuhoiu vahend," lisas Siibak. Seejuures rõhutas ta siiski, et tegemist on tema isikliku tõlgendusega.

Abivahend või mugavuslahendus?

Küsimus, kas tehisaru toetab õppimist või teeb õpilase eest töö ära, ei saa uuringu põhjal üheselt vastust. Pigem eksisteerivad mõlemad praktikad kõrvuti. Uurimuse käigus läbi viidud süvaintervjuudest selgus, et mõned noored kasutavad tehisaru justkui õpetaja asendajana. Näiteks lastakse sellel selgitada teemasid, millest tunnis aru ei saadud või korvatakse sellega puudumist.

Samas ei varjata ka teist poolt: tehisaru kasutatakse selleks, et nn tüütud ja mõttetud kodused ülesanded kiiresti tehtud saaksid. "Selliseid näiteid tuli absoluutselt kõikidest ainetest, reaalainetest kuni kirjandite ja loominguliste töödeni," nentis Siibak.

Uuringust tuli ühe murekohana Siibaku sõnul välja see, et noortel puuduvad sageli oskused kasutada tehisaru viisil, mis päriselt toetaks mõtlemist ja õppimist. "Noored ütlevad ise, et nad kasutavad tehisaru eelkõige aja kokkuhoiuks ja mugavuse pärast, aga arusaam sellest, kuidas tehisaru võiks toetada nende analüüsivõimet ja teadmiste arengut, on veel üsna nõrk," sõnas ta. 

Noorte teadlikkus tehisaru tööpõhimõtetest ja riskidest on samuti pigem piiratud. Kõige sagedamini mainiti kogemusi valede või nn hallutsineeritud vastustega, mida hiljem mujal kontrollides avastati.

Teatud määral tunnetasid noored ka privaatsusriskide olemasolu, kuid neid ei peetud kuigi oluliseks. Palju vähem osati rääkida laiematest teemadest, nagu keskkonnamõju, kallutatus, autorlus või eetilised küsimused. "Need arusaamad piirdusid suuresti sellega, mida koolis on seni räägitud. Peamiselt puudutas see viipade kirjutamise ja vastuste õigsuse kontrollimise tasandit," märkis Siibak.

Koolides valitseb segadus

Uuringust joonistub välja ka vastuoluline pilt koolidest. Õpetajate hoiakud ja teadmised tehisarust on väga erinevad ning sageli puuduvad koolisisesed kokkulepped. "Iga õpetaja otsustab justkui põlve otsas, millal võib tehisaru kasutada ja millal mitte. See tekitab noortes segadust," ütles Andra Siibak.

Üks hiljutine analüüs näitas Siibaku sõnul, et enam kui 700 Eesti koolist oli vaid 15 kooli sisekorraeeskirjades tehisaru kasutamist mingilgi viisil maininud. Riiklikult ühtsete reeglite kehtestamist Siibak mõistlikuks ei pea, kuid rõhutab koolisiseste kokkulepete olulisust, aga nii, et see on õpilastega paika pandud ja läbi räägitud.  

Laste õiguste vaatenurgast tõuseb uuringus esile noorte vähene kaasatus. Paljud tunnevad, et otsuseid tehisaru teemal teevad täiskasvanud, aga noori seejuures ei kuulata. "Kui noorte arvamusega ei arvestata, tekitab see pikemas perspektiivis trotsi," lausus Siibak.