"Laste meediakasutusele kuluv aeg on järjest kasvanud. Kohati kulutavad nad meediale rohkem aega, kui näiteks sõpradega mängimisele ja kodutöödele," rääkis doktoritöö autor Kristiina Saks.

Doktoritöö uuris, kuidas meediastumine avaldub laste igapäevaelus, keskendudes põhjalikumalt laste telemeedia repertuaarile. "Üksinda vaatasid lapsed pigem lastesaateid, aga täiskasvanutega ja õdede-vendadega koos ka näiteks uudiseid, kriminaalsarju ja igasuguseid draamasarju. Pereringis meeldis lastele vaadata koguperesaated nagu näiteks "Tantsud tähtedega" ja "Eesti otsib superstaari"," kommenteeris Saks. 

Värske doktor lisas, et meedia on laste elu igapäevane osa ja väga vähe on lapsi, kellel ei lubata üldse meediat kasutada või kellel ei olegi kodus näiteks telerit või arvutit.

Meedia pole halb ega hea

Laste suhet meediaga on uuritud juba üle poole sajandi. Selle aja jooksul on ümber tõlgendatud lähtekoht, mille järgi seisneb peamine küsimus selles, mida halba meedia lastega teeb või kuidas näiteks televisioon õhutab vägivalda. Levinud kriitika järgi jääb lastel meedia arvelt midagi muud olulisemat tegemata, olgu see siis õues mängimine või oma loovuse rakendamine igavuse peletamiseks.

 "Tänapäeval domineerib arusaam, et meedia on kõikehõlmav osa laste elust ja see on ühtaegu nii võimalus kui ka oht. Pikaajalistes uuringutes on leidnud kinnitust, et õpetliku sisuga meedia on hea mitteformaalse õppimise allikas, mis aitab näiteks kinnistada matemaatikaoskusi või tõhustab keeleõpet," rääkis Saks.

Mis mõju täpsemalt esile pääseb ja kuidas meedia lapse kujunemist mõjutab, see sõltub nii konkreetsest meediasisust kui ka kasvukeskkonnast tervikuna.

Laste hääle esiletõstmine

Doktoritöö käigus intervjueeris Kristiina Saks lasteaialapsi Kuressaare ja Tallinna lasteaedades. "Hästi oluline on just lapse oma hääl, see, mida ta ise suudab väljendada. Ennekõike küsisin teleri vaatamise kohta, kuna see on oma lihtsuse tõttu kõige levinum väikelaste seas. Samuti intervjueerisin õpetajaid, kes rääkisid muu hulgas sellest, kuidas meedia väljendub laste mängudes ja tegevustes," kirjeldas Saks.

Samuti uuris Kristiina Saks Eesti Rahva Muuseumi joonistusvõistlusele saadetud 7–12-aastaste laste töid. Lapsed said joonistada parimatest või halvimatest kingitustest, mis nad on kunagi saanud, aga ka sellistest, millest nad alles unistavad. 

"Joonistus selgelt välja, et tehnoloogiaseadmeid on lastel kodudes palju ja need on ühed meeliskingitused. Kui üldiselt on laste kingisoovid paljuski soostereotüüpsed, näiteks tüdrukud soovisid nukke ja poisid autosid, siis tehnoloogiaseadmeid tahtsid ühtviisi nii poisid kui ka tüdrukud," kommenteeris Saks.

Kaudne meediastumine

Lisaks otsesele meediakasutusele avaldub meedia lapse kasvukeskkonnas ka kaudselt. Lastele väga meeldivad oma lemmikmeediategelase piltidega riided, mänguasjad ja muud tarbeesemed. Samuti saavad paljud Disney filmide tegelased neile iidoliks ja nad jäljendavad neid oma mängudes. Või kui näiteks leidub laps, kes ei ole näinud filmi Lottest, kes on Eesti laste seas üks populaarsemaid tegelaskujusid, siis lasteaias loetakse talle unejutuks Lotte raamatut või pannakse kokku Lotte puslesid. Nii saab laps kaudsel viisil osaks meediastunud keskkonnast.

"Tänapäeval ei ole võimalik last meediast nii-öelda ära lõigata. Isegi kui lapse meediakasutust piirata, on tema kasvukeskkond endiselt meediastunud ja meedia jõuab lasteni ka näiteks lasteaias eakaaslaste kultuuri kaudu," arutles Saks. 

See tähendab ühtlasi, et lapse meediakogemused ei allu täielikult lapsevanema kontrollile. Isegi kui vanem proovib seda teha, on lapse kasvukeskkonnas teisi sotsiaalseid suhteid ja tegureid, mille kaudu meedia paratamatult lapse elumaailma mõjutab.

Vanemate roll

Samas on vanematel siiski oluline roll. Näiteks saavad nad aidata mõista välismaist päritolu meediatoodangut, mis on laste meediarepertuaaris domineerival kohal.

"Soovitan vanematel kasutada meedia kultuurilise vahendamise strateegiat ehk selgitada lapsele, mida ta näeb ja kuidas see seostub meie tavadega. Hea näide on halloween, mille kohta võiks lastele selgitada, milliseid pühad ja tavad seostuvad sellega meie kultuuris," rääkis Saks. Samuti tuleks sekkuda siis, kui midagi on last hirmutanud või häirinud.

Lisaks soovitab autor ekraanitundide asemel keskenduda sellele, millist meediasisu laps tarbib. "On väga suur vahe, kas laps vaatab päevast päeva juhuslikke täiskasvanute saateid või eakohast õpetliku sisuga lasteprogrammi," rääkis Saks.

Terviklik meediakogemus

Ühe probleemse praktikana tõi Saks esile laste meediakogemuse katkestamise. Näiteks, kui lapsevanem kasutab multifilmi selleks, et meelitada last lasteaeda minekuks hommikul üles ärkama, siis on mõistlik valida kohe sellise pikkusega multifilm, et ta saaks selle lõpuni vaadata. 

"Meediakogemus võiks olla terviklik. Vastasel juhul võib laps lasteaeda jõudes pahur olla. Samuti jääb saateid poolikult vaadates saamata ka võimalik moraalne õppetund, sest lahendus saabub tavaliselt alles lõpus," märkis Saks. 

Lisaks ei soovita vastne doktor meediat kasutada distsiplineerimiseks: "On juhtumeid, kus vanem ütleb lapsele, et kui ta tuba ära ei korista, siis tuleb mõne filmi- või multikategelane ja külmutab tema mänguasjad ära. Olukorras, kus laps alles õpib tundma piiri meediafantaasia ja päris elu vahel, tekitab see täiendavat segadust." 

Kristiina Saks kaitses oma Tartu Ülikoolis meedia ja kommunikatsiooni eriala doktoritöö "Laste elumaailma meediastumine" 31. oktoobril. Töö juhendajad olid Tartu Ülikooli professorid Veronika Kalmus ja Andra Siibak. Oponendiks oli professor Pille Pruulmann-Vengerfeldt Malmö Ülikoolist.