Kindlasti olete näinud mõnd reklaami või lugenud artiklit, kus kasutatakse väljendeid "on teaduslikult tõestatud" või et "teadlased on väitnud" või et "teadusuuringud näitavad". Alati kui näete mõnd sellist teadusele viitavat väljendit, tasub olla meediataiplik ning uurida kriitiliselt, miks seda infot teile just teaduslikuna esitatakse. Veel enam aga tasub küsida, kuidas selle info esitajad teid mõjutada püüavad.

Olgu kohe öeldud, et sugugi mitte kõik teadusele ja teadlastele viitav info ei ole tingimata halbade kavatsustega. Seepärast räägimegi alustuseks, miks teadusele viitamist üldse kasutatakse.

Teaduslikult tõestatud tähendab seda, et selle teadmise saamiseks on kasutatud teaduslikku meetodit. Teadusliku meetodiga kontrollitakse, kas meie oletused vastavad tõele, kas asjad on nii nagu arvatud või mitte. Teaduslik meetod on seega viis tõsikindlate teadmiste saamiseks meid ümbritseva maailma ja elu kohta.

Kuidas teaduslik meetod töötab? Võimalik, et olete sellega kokku puutunud mõnda uurimistööd kirjutades. Või näiteks keemias ja füüsikas katseid tehes.

Teaduslik meetod algab probleemist, mis vajab lahendamist. Probleem võib olla näiteks koroonaviiruse kiire leviku takistamine või Eesti inimeste üha suurenev ülekaalulisus. Esmalt tuleb püüda kaardistada kogu info, mida me teema kohta juba varasemate uuringute abiga oleme teada saanud.

Materjalidega tutvumine aitab meil tuvastada, mis on see, mida veel ei teata; kus on meie teadmistes tühimikud. Leides "teadmisteaugud" saavad teadlased omakorda sõnastada uusi uurimisküsimusi või püstitada hüpoteese ehk oletusi, kuidas asjad olla võiksid. Seejärel tuleb valida sobiv meetod, mille abil oleks võimalik uurimisküsimusele vastus anda.

Valitud meetod võimaldab koguda andmeid, mille toel on võimalik uurimisküsimustele vastus leida ning uurimisprobleemi lahendada. Näiteks küsimusele, millised viisid on viiruse leviku peatamiseks olnud erinevates Euroopa riikides kõige tõhusamad, tuleb esmalt tuvastada kõik viisid, kuidas viiruse levikut on püütud takistada. Liikumispiirangud, võimalikult laialdane testimine, kätepesu, piiride sulgemine… Siis tuleb kogutud materjali analüüsida, ning tehtud järelduste pinnalt leida vastus püstitatud uurimisküsimusele.

Olulise osa teadustööst moodustab ka uuringu tulemuste avaldamine. Siin ongi oluline märkida, et tegu on teadusliku meetodi abil saadud teabega. Lihtsalt öeldes tagab teaduslik meetod info tõeväärtuse. Ühtlasi tähendab see, et ka tulemuste esitamisel peab olema selgelt välja toodud, kuidas see teadmine saadi.

On terve rida organisatsioone, ettevõtteid ja inimesi, kes levitavad infot, mis ei ole saadud teadusliku meetodiga ja võib olla täiesti tahtlikult eksitav või suisa vale. Nad panevad infole külge silti "teaduslikult tõestatud" ainuüksi seepärast, et lasta oma infol paista usaldusväärsena. Seda on hakatud nimetama ka teaduslikuks mimikriks ehk teaduse jäljendamiseks või ka teaduspesuks.

Mõiste teaduspesu on võetud üle mõistest rohepesu, millega 1990, aastatel hakati tähistama tegevusi, mis olid keskkonnavaenulikud, aga mida suurkorporatsioonid näitasid ühiskonnale positiivse, rohelise ja keskkonnasõbralikuna.

Teaduspesu on oma olemuselt samasugune. See tähendab, et üks mitteusaldusväärne või eksitav info "pestakse" teaduse sildi all justkui tõeseks. Õigupoolest on tegu üsna vana nähtusega. Ma toon ühe näite eelmise sajandi keskpaigast.

1952. aastal kasvas USAs tubakatoodete kasutamine hüppeliselt. USA populaarseim tarbijaajakiri Readers Digest vahendas teadusuuringut, millest selgus, et tubakasuitsus sisalduvad ained põhjustavad vähki. Tubakatootjad muutusid mõistagi kiiresti murelikuks, sest nad kartsid, et selle teadusartikli pärast hakkavad inimesed vähem suitsetama. Uuring oli näidanud suitsetamise kahjulikkust ning seda oli keeruline ümber lükata.

Tubakatootjad küsisid kommunikatsiooninõu ühelt mainekujundusfirmalt. Ja nii sündiski teaduspesu tegevusplaan, mida hakati hiljem nimetama tubakastrateegiaks.

Milles see seisnes? Esmalt ilmusid teadustulemused, mis näitasid tubaka ja vähi tekke seost. See oli oluline, kuna tõmbas kogu teemale avalikkuse tähelepanu.

Samal ajal asutasid tubakakontsernid aga ühiselt Tubakatööstuse Uurimiskomitee, mis hakkas rahastama erinevaid tubakateemalisi uuringuid. Nii said tubakatöösturid näidata end sotsiaalselt vastutustundlikena. Aga ühtlasi rahastasid nad uuringud, mis olid juba ette kallutatud ning näitasid vääramatult, et suitsetamine on kahjutu. Nii suutsid tubakatootjad "teaduslikult tõestatud" sildi all päris pikalt levitada infot, mis oli teadlikult eksitav, vale ning kahjulik.

Kuigi praeguseks on tubaka ja suitsetamise kahjulikkus sõltumatute teadusuuringutega tõestatud, kasutatakse sarnast eksitamise viisi ikkagi paljudes valdkondades.

Selleks ongi hea olla meediataiplik ning osata kriitiliselt hinnata, kui keegi väidab midagi olevat teaduslikult tõestatud.

Annan paar lihtsat nippi, kuidas kontrollida, kas info on teaduslikult tõestatud või mitte.

Esiteks: teadusuuringule peab viitama kindel algallikas. Üldjuhul esitavad teadlased oma uuringute tulemused teadusartikli, konverentsiettekande, raporti või raamatupeatükina. See ongi algallikas, mis ühtlasi tõestab info tõeväärtust. Järelikult peab teaduslikult tõendatud info puhul olema võimalik jõuda tagasi algallikani. Kui see pole võimalik või üritavad info autorid algallikat moel või teisel peita, tasub kohe info teaduslikkuses kahelda. Sellist infot ei tasu ise uskuda ega ka teistele edasi rääkida.

Teiseks: millise ülikooli või teadusasutuse teadlased uuringu tegid? Üldiselt on kiire googledamise peale võimalik üles leida, kas need teadlased on ka tegelikult olemas või millise teadustööga nad muidu tegelevad. Tasub kahelda uuringu tõeväärtuses, kui viidatakse vaid näiteks "USA teadlastele" või "Saksamaa ülikooli uuringule". Alati peab olema võimalik täpselt kontrollida nii asutust, mis uuringu tegi, kui ka uuringu autoreid.

Kolmandaks: tuletame meelde, et teadusliku tõestuse jaoks peab see tuginema teaduslikul meetodil. See tähendab ühtlasi, et info, mis on väidetavalt teaduslikult tõestatud, peab ka viitama meetodile ehk sellele, kuidas need tulemused saadi. Keda või mida uuriti ja millise meetodiga? Sageli peidavad kaheldava info levitajad just seda viisi, kuidas tulemused on saadud. Kui uuringu meetodile pole ühtki viidet, tasub vaadata algallikat - kui see muidugi on leitav.

Neljandaks: teadusartiklid avaldatakse teadusajakirjas. See on oluline erinevus mistahes muus ajakirjas või lihtsalt internetis ilmuvast infost. Teadusajakirjas kontrollib uuringu tõelevastavust vähemalt kaks teadlast, kes ei ole uuringuga seotud. Tõelised teadusajakirjad ei lase läbi kaheldava väärtusega asju. Või kui juhtub, et ilmub midagi faktiliselt ebatäpset, siis see parandatakse selgelt ja üheseltmõistetavalt.

Teadusliku info tarbimise juures on oluline teada, et usaldada saab ainult seda, mille tõeväärtus on kontrollitav. Kõik ülejäänu tuleks jätta tähelepanuta ja unustada. 

ÜLESANNE: Teadusliku info teema lõpetuseks pakun teile nuputamiseks ülesande: sisesta Google'i otsingusse sõnapaar "teaduslikult tõestatud". Ava esimesed kolm otsinguvastet ning hinda seal olevat infot nende soovituste alusel, mille ma loengus andsin.

Oktoobri lõpus, 26. 10–30. 10. 2020 toimub teist korda Eestis meediapädevuse nädal, mille eesmärk on tõsta nii laste ja noorte kui õpetajate ja laiema avalikkuse teadlikkust ümbritseva inforuumi võimalustest ja ohtudest ning pöörata tähelepanu kriitilise mõtlemise olulisusele. Vaata lisa ERR-i erilehelt.