Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni nõunik Marianna Makarova tõdes, et eriolukorra kahel esimesel nädalal võis olla venekeelsete teadlikkus madalam. Vahe tehti kiiresti tasa. "Juba kolmandaks nädalaks oli üldine informeeritus jõudnud eestikeelsete elanikega võrreldava tasemeni. Venekeelsete elanike puhul oli veel märkimisväärne see, et 28 protsenti vastajatest nimetas olulise allikana koroonaviiruse teemal riigiasutuste lehti, nt kriis.ee," lisas nõunik küsitlustulemuste põhjal. Eestlastest pidas neid võrreldavalt oluliseks vaid viiendik.

Kiiret teadlikkusse tõusu võib näha ka kvalitatiivsetes uuringutes. "Eriolukorra teisel nädalal hindasid inimesed enda informeeritust olukorrast heaks, arvestades toonast heitlikku infopilti ja ärevust seoses pandeemiaga. Mööndi, et infootsingute harjumused ja kanalid olid muutunud eestkätt pandeemia tõttu. Vanemate inimeste infomenüüd mõjutas veel samale ajale langenud PBK Eesti uudiste lõpetamine," märkis Triin Vihalemm, toona venekeelse elanikkonna infotarbimist uurinud Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor.

Makarova hinnangul aitasid informeeritust parandada ühtaegu nii venekeelse elanikkonna kasvanud huvi kui ka riigipoolsed pingutused. Juba eriolukorra esimestest päevadest saadik oli võimalik saada kriisi lahendamiseks olulist infot eesti, vene ja inglise keeles. Kriis.ee lehel ilmunud vastused korduma kippuvatele küsimustele täienesid jooksvalt. Nende operatiivsel tõlkimisel panid õla alla erinevate ametite ja ministeeriumite venekeelsed spetsialistid.

Vihalemm tõi ametiasutuste esitatava info populaarsuse selgitamisel välja kaks põhjust. Info jõudis venekeelsesse meediasse viivitusega. Tähtsat rolli mängis ilmselt ka selle esitamise stiil. "Venekeelne uudismeedia tundub olevat õnnetus olukorras: neil kanalitel puudub riigiametite kodulehtede jahe asjalikkus. Samas ei tunnetata meedias vahendatud argikogemusi ja emotsioone nii siirastena kui sotsiaalmeedia postitusi," laiendas professor.

Mõnel juhul kasutati näiteks terviseameti kodulehel esitatud fakte uudismeedia kanalites nähtud uudise või allika usaldusväärsuse hindamiseks.

Laiemalt lõid või kahandasid tunnetatavat usaldusväärsust klassikalised tunnused: faktikontroll ning pealkirja ja sisu vastavus. Kanali omandivorm ja uudiste algallikas mängis rolli nooremate ja haritumate jaoks. Omamaine info lõi usaldust, samas kui välisinfo võis seda teisest servast kahandada. Kohati võis tekitada viimane tunde, et infot vahendatakse valikuliselt või on see pärit kahtlastest kanalitest.

Kui sõpra ei usalda, siis keda veel
Venekeelse elanikkonna eripärana hangitakse suur osa koroonaviirust puudutavast infost sotsiaalmeediast. Olulise infoallikana nimetab seda Riigikantselei ja sotsiaalministeeriumi küsitlustes veidi enam kui neljandik. Seda suudavad seljatada vaid internetiportaalid.

"Kindlasti osa sotsiaalmeedias jagatavast materjalist on pärit samadelt platvormidelt, samas mitte kõik. Sellega ongi seotud risk, et koroonaviiruse teemaga seotud väärinfo leviku külluse tõttu on sotsiaalmeedias sageli raske eristada usaldusväärset infot ebausaldusväärsest," märkis Marianna Makarova.

Triin Vihalemma sõnul võib olla sotsiaalmeedia tähtsus tegelikult veelgi olulisem. Ühte või mitut suhtlusmeedia kanalit-rakendust kasutab kolmveerand venekeelsest elanikkonnast. "Intervjuudes mainiti süstemaatiliselt ühe või teise koroona-infokillu kohta, et seda keegi rääkis, seda kuuldi kelleltki. Olen ka varasemates uuringutes täheldanud, et sotsiaalmeedia mõju infoallikana mööndakse ametlikes küsitlustes vähem, kui see inimeste vabas jutus esile tuleb," viitas professor.

Samuti on enamikul venekeelse suhtlusmeedia kasutajatel piiriüleseid kontakte nii Idas kui ka Läänes. Täielikult puuduvad need vaid 14 protsendil sotsiaalmeedia kasutajatest. Kevadel paistis eriti hästi välja, kuidas vahepeal soiku jäänud suhted väliskontaktidega uuesti ellu äratati. Laiema pildi adumine aitas tõenäoliselt kriisiga emotsionaalselt paremini kohaneda. Kuna paljudes riikides oli olukord Eesti omast hullem ja piirangud rangemad, võisid paista Eesti piirangud leebemana ning nurinaks polnud seetõttu erilist põhjust.

Miinuspoolena puutub venekeelne elanikkond enda hinnangul ebausaldusväärse infoga kokku mõnevõrra sagedamini kui eestlased. Osaliselt saab seda selgitada sotsiaalmeedia olulisusega. Samuti tarbitakse Eestist väljaspool loodud venekeelset meediat, kus peamised koroonaviirust puudutavad sõnumid või rõhuasetused võivad oluliselt erineda. See võib viia mõttele, et üks või teine infoallikas ei pruugi olla täielikult tõene või võib olla eksitav.

Kvalitatiivse uuringu põhjal võib olla põhjuseid veelgi. "Vähegi meditsiinilise taustaga inimestest said sotsiaalmeedias "staarid" ja tekkis palju omaloomingulisi õpetusi. Kriisi algul tehtud intervjuudes mainiti lipsamisi ka n-ö imerohtude müüki vms, mida küll esitati näitena, kuidas libauudis on ära tuntud. Inimesed on veendunud et oskavad infot kontrollida, aga tegelikult ei pruugi see alati õnnestuda," lisas Vihalemm. Riigikantselei küsitluste põhjal märkasid kõige sagedamini väärinfot kõige sagedamini mehed vanuses 25–34 aastat.

Kohalik uudismeedia ja ETV+
Kui levinud kuvandi põhjal elab venekeelne elanikkond pidevalt venekeelsete telekanalite mõjuväljas, siis vähemalt koroonapandeemia puhul see paika ei pidanud. Kriisi alguses arvas suuremaid venekeelseid telekanaleid nende kolme kõige olulisema infokanali sekka veidi vähem kui 20 protsenti vastajatest. Praeguseks jääb nende osakaal tavaliselt 12–14 protsendi vahele.

Võrdlusena nimetas ETV+ oluliseks infokanaliks üle 20 protsendi vastajatest ja kevadel küündis see kohati isegi 23 protsendini. Marianna Makarova sõnul viitab see, et selle edastavat infot osatakse hinnata ja see on kasulik. "Siin on väga selge, et inimesed ei saa Venemaalt seda olulist informatsiooni, mis puudutab Eestis toimuvat seoses koroonaviirusest tingitud olukorraga, ja siinset elu. See on täiesti loomulik liikumine," selgitas nõunik. Ehkki ETV+ ei pruugi suuta konkureerida Vene meelelahutusega, võib olla seega uudissisu võti vene meediatarbijateni jõudmiseks.

Triin Vihalemma sõnul kasutati kriisi puhkedes kohalikku venekeelset meediat sagedamini ja regulaarsemalt. "Samas see ei tähenda, et inimeste hoiakud ja usaldus kohaliku meedia suhtes oleks järsult suunda muutnud. Kes oli varem nende allikatega rahul, oli seda ka kriisi puhkedes. Kes oli umbuslik, see oli seda jätkuvalt, heites ette pealiskaudsust või emotsioonide üleskütmist ja dramatiseeritud esitlusviisi," sõnas professor.

Varasemad uuringud näitavad, et tavaolukorra ja kriisolukorra infokäitumine on suures plaanis sarnane. Kes kasutab tavaolukorras mitmekesiseid infoallikad, teeb seda ka kriisiolukorras ning vastupidi. "Erandolukorras laienenud allikate ring võib siiski jääda püsima, kui kasutajakogemus on positiivne ja tekivad vastastikku võimendavad harjumused, mis seda aitavad põlistada," sõnas Vihalemm.

Päris elu vastu ei saa
Samuti tuleb senistest küsitlustest välja, et tihtipeale ei eira venekeelne elanikkond riiklikke suuniseid sihilikult või trotsist. Oma roll on sotsiaalmajanduslikel põhjustel. Näiteks on võimalik teha kaugtööd vaid 20 protsendil venekeelsest elanikkonnast. Klienditeenindajad enamasti kodust tööd teha ei saa. Sama peab paika ka näiteks energeetika sektori puhul, kus töötavad suurest just venekeelsed elanikud.

"Eestikeelsete vastajate seas on kaks korda rohkem neid, kes oma tööülesannetest lähtuvalt või tööandja reeglitest lähtuvalt saavad teha tööd kodus või distantsilt. See on märkimisväärne vahe," tõdes Makarova. Venekeelsete elanike suurema mure tõttu oma töökoht kaotada pani nõunik seetõttu tööandjatele südamele, et nad oleksid töö ümberkorraldamise võimaluste pakkumisel paindlikumad. See aitaks hoida viiruse levik kontrolli all ja vältida rangemaid piiranguid.

Samuti on olulised ennetusmeetmetega seotud kulud. "Maskide kandmine on seotud konkreetse pideva väljaminekuga. Samas kui arvestada, et venekeelsete elanike seas on oluliselt rohkem neid, kelle sissetulek on koroonaviirusega seonduva tulemusel langenud, ja kõrgem nende elanike osakaal, kellel on raskusi majandusliku toimetulekuga tänase sissetulekutaseme juures – selgitab see ka väiksemat toetust kulukamatele ennetusmeetmetele," märkis nõunik.

Muude, rahast või töö iseloomustavatest mitte sõltuvaid soovitustega arvestavad eesti- ja venekeelsed enam-vähem võrdselt.

Infoväsimusest pole pääsu
Pandeemia jätkudes võib muutuda üha suuremaks probleemiks infoväsimus. Teatud märke sellest võis näha juba suvel. Käsikäes koroonaviiruse leviku laienemisega kasvas sügisel uuesti ka inimeste riskitaju. Eeskätt hakkasid koroonaviirust puudutavat infot rohkem tarbima just venekeelsed elanikud.

"Pikapeale on kindlasti oht, et tekib väsimus senistest korduvatest sõnumitest, nagu ka väsimus pideva valvsusega seotud pingest. Samas olulised sõnumid kipuvadki korduma, sest koroonaviiruse levikut aitab piirata sama mis kevadel," nentis Marianna Makarova. Üha olulisemat rolli hakkab mängima seega oskus jõuda sõnumitega nende sihtrühmadeni, kelle jaoks on jäänud tervisega seotud riskid veel seni abstraktseks, kuid kelle sissetulek ja elujärg on juba kannatada saanud.

Triin Vihalemm viitas hiljutistele Riigikantselei küsitlustele, mille põhjal on pandeemiaga seotud stress veidi suurem just muudest rahvustest elanike seas. "Venekeelses kommunikatsioonis peaks tegelema ka nende kriisiga kohanemise külgedega, et vältida inimeste infoväsimust, st inimeste valmisolekut riske maandada nö üleval hoida ja nende infoväljas püsimist motiveerida," sõnas professor.