Aastal 1967 avaldasid kaks Ameerika tuleviku-uurijat sada ennustust tehnoloogiliste uuenduste kohta, mis pidid teostuma sajandivahetuseks. Hilisem analüüs näitas, et kui arvuti- ja kommunikatsioonitehnoloogiate puhul oli ennustuste täpsus ligikaudu 80 protsenti, siis teistes valdkondades osutusid vähem kui pooled ennustustest õigeks.

Seega on tehnoloogia arengut mõnikord võimalik üsna hästi ennustada. Märksa keerulisem on ette näha, kuidas inimesed selle omaks võtavad ja milliseid muutusi see ühiskonnas kaasa toob. Ka kaitsetehnoloogia tegelik väärtus sõltub suuresti inimfaktorist, millel on kolm olulist mõõdet.

Esiteks ühiskondlikud hoiakud tehnoloogia osas. Eesti on tehnoloogialembene riik. 2025. aasta Eurobaromeetri järgi leidis 79 protsenti Eesti elanikest, et avalike ja erateenuste digitaliseerimine muudab nende elu lihtsamaks. Uuringud on näidanud, et positiivne suhtumine tehnoloogiasse seostub ka soodsama suhtumisega selle kasutamisse riigikaitses.

Tehnoloogiausk ei tähenda samas tingimusteta usaldust. Inimesed võivad toetada näiteks droonide ja iseseisvalt liikuvate sõidukite kasutamist oma riigi kaitsmiseks, kuid suhtuda ettevaatlikumalt olukorda, kus need süsteemid hakkavad iseseisvalt langetama inimelusid puudutavaid otsuseid.

Teiseks institutsioonid, kes tehnoloogiat arendavad ja kasutavad. Ka siin on Eestil soodne lähtekoht. 2025. aasta avaliku arvamus uuringu järgi usaldas Kaitseväge 79 protsenti elanikest. Institutsionaalse usalduse säilitamiseks peavad inimesed aga mõistma, milleks uusi tehnoloogiaid kasutatakse, millised riskid nendega kaasnevad ja kes vastutab võimalike eksimuste eest. Eriti oluline on see tehnoloogiate puhul, mille kasutamine puudutab otseselt inimeste turvalisust.

Kolmandaks tehnoloogia ise ja selle kasutajad. Ühiskondlik tehnooptimism ja institutsioonide usaldusväärsus loovad soodsad eeldused uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks kaitsevaldkonnas, kuid tehnoloogia tegelik väärtus sõltub selle kasutajast. Eesti kaitseväelastega tehtud intervjuud näitavad, et uutes tehnoloogiates nähakse võimalust säästa inimelusid ja vähendada inimeste koormust.

Samas sõltub nende kasutuselevõtt praktilisest kogemusest, tehnoloogia töökindlusest ning kasutajate usaldusest selle vastu. Uued raketisüsteemid, droonid ja iseseisvalt liikuvad sõidukid eeldavad uusi teadmisi ja väljaõpet. Tehisintellekt toob lisaks küsimuse inimese otsustusvõime piiridest. Kui süsteem suudab olukorda analüüsida inimesest kiiremini, kas kasutajal on piisavalt aega ja teadmisi selle soovituste kontrollimiseks?

Seega peame kaitsetehnoloogiate arendamisel ja soetamisel hindama enamat kui nende tehnilist võimekust. Peame mõistma, millistel tingimustel ühiskond uusi tehnoloogiaid aktsepteerib ning kuidas inimesed neid kasutavad, sest kaitsevõimet ei määra üksnes see, mida meie tehnoloogia suudab, vaid ka see, kuidas inimesed suudavad seda kasutada.