Tartu Ülikoolis doktoritööd kaitsev Eleri Lillemäe on aastaid töötanud Kaitseväe akadeemias, kus koordineeris ajateenijate seas läbiviidavaid uuringuid. "Mulle tundus väga intrigeeriv, et noored näevad ajateenistust hästi erinevalt: poolte jaoks on see kasutu ajaraiskamine, aga teine pool peab seda moel või teisel kasulikuks. Millest see tuleb?," mõtles ta. Sellest sisemisest arutelust sündiski idee seda teemat doktorantuuris süvitsi uurida.

Pärast külma sõda mõtlesid paljud lääneriigid, et nüüd on saabunud rahu, riigikaitsega enam sellisel moel tegelema ei pea ning kaotasid ajateenistuse ära. Enne Ukrainas alanud täiemahulist sõda oli ajateenistus säilinud kümnes Euroopa riigis, peamiselt Põhjamaades ja Ida-Euroopas.

Üks neist riikidest oli Eesti. Peale meie ka veel Soome, Rootsi, Norra, Leedu, Taani, Kreeka, Ukraina ning Austria ja Šveits. Viimased kaks võivad olla mingis mõttes üllatavad. Seal mängib Lillemäe sõnul aga rolli Austria ja Šveitsi ajalooline taust, mille mõjul on ajateenistus tihedalt seotud kodanikuvastutuse ja tunnetusega. Läti taastas kohustusliku ajateenistuse 2023. aastal.

See, et suurem osa Euroopa riike ajateenistuse ära kaotasid, näitab Lillemäe sõnul seda, kuidas sõja naasmist Euroopa pinnale ei peetud võimalikuks. "1990. aastad olid uinumise aeg. Eestil muidugi oli alati teatav ohutunnetus ja taju, et kõik ei pruugi päris nii lilleline olla, sestap ka siin ajateenistust ära ei kaotatud, kuigi seda võimalust arutati 2000. aastate esimeses pooles. Leiti, et ajateenistus ei ole kuluefektiivne, ja parem on pidada profiarmeed," rääkis ta. See debatt vaibus aga suhteliselt kiiresti.

Kuigi vahepeal oli Euroopa justkui uinunud olekus, räägitakse nüüd Euroopas jälle omajagu kohustuslikust ajateenistusest. Seega langes Lillemäe doktoritöö õigesse aega. Oma väitekirjas uuris ta peamiselt seda, kuidas kaitsevägi kui organisatsioon on ajas muutunud, mida noored ajateenistuselt ootavad ja kuidas nende kogemus kujuneb.

Kaasaegne ajateenistus

Üldistatuna on need lääneriigid, kus ajateenistus säilis, sealhulgas Eesti, külma sõja aegsest ajateenistusest eemaldunud. "Ajateenistus peab mingis mõttes vastama ühiskonna ootustele. See ei pea olema midagi sellist, et noor läheb sinna ega saa aasta aega sealt välja ning kogu elu peatub selleks ajaks," lausus Eleri Lillemäe.

Põhjamaades on peamiselt kasutusel kaasaegsed ajateenistuse mudelid, milles mõeldakse selle peale, et ajateenistus oleks noortele apetiitne. "Rahuajal võib-olla suikusid riigikaitselised motiivid natuke unne, aga teiselt poolt tänast noort võibolla enam ei kõneta ka patriootlikud motiivid. Need on kindlasti olemas ja noored teadvustavad, et Ukrainas on sõda, aga ajateenistuselt oodatakse rohkem individuaalset kasu," sõnas ta.

Eelkõige loodavad Eesti noormehed oma füüsilist vormi parandada, mis kestaks läbi elu. Samuti soovivad ajateenistujad leida uusi sõpru.

"Kaitsevägi püüab noorte ootustele vastu tulla, sest kuigi ajateenistus on kohustuslik, teame kõik, et kui hästi tahta, on sellest võimalik kõrvale hoida," märkis Lillemäe. Ajateenistuse lõppedes antakse noortele ajateenistustunnistus, kus on kirjas, millised oskused on ajateenija teenistuses omandanud. Tunnistus toetab ka oskuste ülekandmist militaarvaldkonnast tsiviilellu.

Lisaks on kaitseväes erinevaid praktikavõimalusi. Näiteks automehaanikud saavad teha oma kohustusliku praktika hoopis kaitseväes. Samamoodi on koostöö kaitseväega praktikate osas IT-ettevõtetel.

"IT-ettevõtte juures töötav noor läheb küberajateenistusse ja saab seal edasi arendada oskusi, mis on tööandja juures saadud. Kaitseväe jaoks on see positiivne, sest nad saavad kellegi, kellel on oskused. Samas see noor arendab oskusi ajateenistuse jooksul edasi, mis on jällegi pluss ettevõtte jaoks, kui töötaja on saanud uusi oskusi ja vaateid – võit on kahepoolne," kirjeldas Lillemäe.

Kui palju peaks individuaalselt lähenema?

Kuigi taoline praktilisus tundub igati positiivne, siis muutunud julgeolekuolukorras tõstatub Eleri Lillemäe sõnul küsimus, kas kaitsevägi suudab pakkuda nii palju indiviidikeskset lähenemist.

Sõja alguse ajal oli Lillemäel käsil etnograafiline uuring, mille jaoks 14 Eesti noormeest pidasid regulaarselt päevikut ja kellega ta tegi intervjuud. Ta sai üsna hea sissevaate, kuidas noorte suhtumine sõjaga muutus.

"Oli noormehi, kes ütlesid, et nad tahaks kohe Ukrainasse appi minna, sest see on ka meie kaitse ning nad saavad esimest korda üldse aru, milleks meile ajateenistus. Oli neidki, kes kirjeldasid, kuidas reaalsus kohale jõudis, et võib-olla nad tõesti peavad ühel hetkel sõtta minema ja sinna oma elu jätma. Ehk siis teiselt poolt tekkis juurde hirmumoment ja tunne, et võibolla ei tahagi panustada," kirjeldas ta.

Kuigi sõja alguses noored küll mõtlesid rohkem sellele, milleks ajateenistus loodi, ütlesid nad ka otse välja, et see on rohkem oluline inimese enda kui riigi jaoks, sest nende arvates ei võimalda teenistuse kestus ja olemus nagunii sõduriks kujuneda ning lahinguväljal ellu jääda.

Kaitsevägi on seetõttu Lillemäe sõnul keerulises olukorras. Kuigi rahuaeg lubas indiviidikeskset lähenemist, peaks nüüd võib-olla tagasi liikuma selle poole, milleks kaitsevägi mõeldud on: anda inimesele oskused, mida tal on vaja riigi kaitsmiseks. Lillemäe nentis, et tasakaalupunkti leidmine ongi keeruline.

Omaette teema on seegi, et ajateenistust läbivad noored tunnevad justkui jääks nende elu aastaks pausile. Siinkohal on Lillemäe sõnul hea heita pilk statistikale. Ajateenistusse lähevad umbes pooled vastavas vanuses noormehed. Ülejäänud jäävad kõrvale peamiselt tervislikel põhjustel. Tütarlastest läbib ajateenistuse murdosa. Kui iga aasta läbib ajateenistuse 4000 ajateenijat, siis üks protsent ehk 40 ajateenijat on naised.

"Kui arvestame, et praegu on ajateenistuses noormehed sünniaastaga 2005–2007, mil sündis aastas umbes 15 000 last, tähendab see, et 11 000 eakaaslast liigub samal ajal oma eluteel edasi: lähevad ülikooli, tööle. Paratamatult tekib ajateenijatel tunne, et nemad ei saa seda teha. Siin mängibki rolli see, millise meelestatusega ajateenija teenistusse läheb," sõnas Lillemäe.

Aja jooksul on ajateenistujate kontakt välismaailmaga iseenesest suurenenud, sest kaitsevägi leiab, et inimesi pole mõtet hoida eraldatuna liiga pikalt. Väeosati on need praktikad natuke erinevad, aga üldiselt pärast baaskursust on võimalik minna igal õhtul väeosast välja, niisamuti nädalavahetusel. "On mindud seda teed, et ajateenistus on nagu tööl käimine. Noorel on võimalik hoida endiselt kontakti välismaailmaga ja mitte tunda, et ta on teistest elus kuidagi maha jäänud," rääkis Lillemäe.

Sellel kõigel võib aga olla teatud varjukülg. "Mida rohkem on kontakti välismaailmaga, seda rohkem võib tekkida tunne, et noor ei saa ajaga kaasas käia. Sa võid küll sõpradega kokku saada, aga lõpuks ei ole sa ikkagi päris samas inforuumis. Ajateenistuses ei jõua end hoida kõige viimaste filmide või arvutimängudega kursis, mistõttu võib olla raske leida sõpradega ühiseid teemasid. Sellest võib hoopis suurem lõhe tekkida ja jäädakse oma eakaaslastest justkui maha," kirjeldas Lillemäe.

Teine pool puudutab sotsiaalmajanduslikku toimetulekut. Väeosast välja minna saavad õhtul pigem need, kel kodu lähemal. Kaugemal elajate jaoks on see keerulisem. Õhtul linna peale minnes ei pruugi olla ka raha, mida kulutada.

"Sellised probleemid võivad tekkida. Kui iga päev välja ei saa, on kõik suhteliselt võrdsed. See, et saab kaitseväest välja, ei ole ilmtingimata halb, aga see toob uued väljakutsed ja probleemid, millega peab tegelema," rääkis ta.

Selleks, et ajateenistus oleks noortele oluline koht, millest ei taheta massiliselt kõrvale hoida, tuleb Lillemäe sõnul kaitseväel pakkuda erinevaid võimalusi, olgu selleks siis eneseareng või kodus käimine. Ta kirjeldas, et ajateenistus on vastastikuses suhtes ühiskonnaga ehk see on süsteemina pidevas muutumises.

"Kui ühiskonnas toimub mingi muutus, siis ajateenistus ja kaitsevägi ei saa jääda stagneerunud organisatsiooniks, sest siis neil puudub elanikkonna usaldus. Üldiselt muutuvad militaarorganisatsioonid väga aeglaselt. See, et ajateenistus pakub võimalusi enesearenguks või nädalavahetusel koju minemise võimalust, on väga suured muutused," lausus ta.

Teisalt jälle ei tohi ka liiga pehmeks muutuda. "Ühe põhikriitikana toodi välja et ajateenistus on militaarteemaline spordilaager. Selles ei nähta enam väljakutset, aga see peab ikkagi natuke väljakutset pakkuma, sest muidu ei ole ka mõtet, aga samas neid noori katki tegemata," sõnas Lillemäe.

Ootused vs reaalsus

Ajateenistuse käigus muutuvad ajateenijate ootused üsna palju. "Eks nad muudavad oma ootusi vastavalt sellele, mida reaalsus pakub," sõnas Eleri Lillemäe.

Ta meenutab üht lugu, kus noormees rääkis ajateenistuse eel, et tema tahab väga saada nooremallohvitseriks ja sõjaväeliseks juhiks. Siis juhtus aga nii, et ta pandi hoopis autojuhiks. Esialgu oli ta küll pettunud, kuid teenistuse lõpus tunnistas, kui vahva see oli. "Ta sai väga palju off-road sõita ja see oli väga seikluslik. Lõpuks oli ta õnnelik, et ei pidanudki juhtimise vastutust kandma," rääkis Lillemäe.

Ühest küljest näitab see Lillemäe sõnul sedagi, kuidas noored oska paljusid asju oodata. Teistpidi võib see aga jälle probleem olla. "Kaitseväge ja ajateenistust nähakse hästi ühetaolisena: lähen ajateenistusse ja saan sõduriks. Tegelikult on seal väga palju variatsioone," rääkis ta.

Näiteks on üha enam meessoost õdesid. Ajateenistujad saavad parameediku väljaõppe, mis tundub neile huvitav. Sageli jätkavad nad seejärel õpinguid näiteks tervishoiu kõrgkoolis. "See on selge näide, kuidas ajateenistus kujundab edasist karjääri," sõnas Lillemäe

Kaitseväe reform

Kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo rääkis kevadel, et pärast ajateenistuse reformi 2027. aastal muutub kutsete pikkus 12-kuuliseks. Ajateenijatele lisandub lahinguvalve kohustus. Seejuures on ühiskonnas arutatud, kas kaitsevägi peaks ajateenijaid paremini valima.

Ühe võimalusena võiks jätta sagedamini kõrvale vähem motiveeritud ning need, kelle keeleoskus ei ole sellisel tasemel, et neid välja õpetada. Eleri Lillemäe tõi näitena Rootsi, kus selekteeritakse väga tugevalt, keda ajateenistusse võetakse.

 "Ühelt poolt ma olen nõus sellega, aga teisalt ajateenistuse positiivne efekt on see, et seal on läbilõige ühiskonnast. Kindlasti on negatiivseid kogemusi ja neid, kes viivad moraali alla. Teiselt poolt on see noore jaoks võib-olla esimene kord, kus ta kohtub väga erisuguste hoiakute ja vaadetega inimestega. See annab teatava tolerantsuse edaspidiseks eluks või vähemalt selle, et noor kujutab ette, kui erinevad inimesed olla võivad. See on ka sotsiaalse sidususe loomine," sõnas ta.

Lillemäe ütles, et kindlasti on neid, keda ei õnnestu hoiakute poolest muuta ja neidki, kes ei paranda teenistuse jooksul oma keeleoskust, vaid kannatavad need 11 kuud ära.

"Võib-olla see ei ole see osa venekeelsetest noortest, kellele me peaks tähelepanu pöörama, vaid pigem neile, keda suudame integreerida ja kellele suudame anda ülevaate Eesti riigikaitsest. Ma arvan, et kaitsetahte miinimum ei ole see, et ma olen valmis panustama riigikaitsesse. Kaitsetahte miinimum on see, et ma ei tööta vastu. Kui me suudame selle teenistusega saavutada, siis on juba päris hästi," lausus Eleri Lillemäe.

Eleri Lillemäe kaitseb 22. augustil sotsioloogia erialal doktoritööd "Pragmatic conscription: Perceptions and experiences of conscripts in Estonia" ("Pragmaatilise ajateenistuse kujunemisest Eesti ajateenijate kogemuste põhjal").