Kümme aastat tagasi tekkis Eesti kaitseväel küsimus, kas noorte meeste tervislikku seisundit on võimalik objektiivselt hinnata ja kuidas saab kaitsevägi ajateenistuse jooksul panustada, et parandada noorte meeste tervist ning elukvaliteeti. Sellest mõttevälgatusest kasvas välja ortopeed Leho Ripsi doktoritöö.

Teda huvitas lähemalt D-vitamiini hulk ajateenijate organismis ja selle mõju nende füüsilisele võimekusele.

Selleks kaardistas ta 2015. ja 2016. aastal ajateenistusse läinud noormeeste tervisliku seisundi ja füüsilised parameetrid. Teisisõnu püüdis ta aru saada, kuidas noorte meeste tervis muutub nii lühiajaliselt kui ka intensiivsel väljaõppe perioodil. Noormeeste vanus jäi üldjuhul vahemikku 18–25 eluaastat. Ripsi tabas suur üllatus: noored mehed kannatasid märkimisväärse D-vitamiini puuduse käes.

Vaata siit, kui palju ja millisel kujul soovitab Leho Rips D-vitamiini tarvitada. 

Milline on optimaalne D-vitamiini tase, on teadusmaailmas vaieldud. Lähenemisi on erinevaid ja valdavalt on kasutusel kaks normipiiri 50 või 75 nanomooli liitri (nmol/L). Ripsi uuringud lähtusid sellest, et optimaalne aastaringne D-vitamiini tase organismis on 75 nmol/l kohta.

Esimeses uuringus jälgiti noormehi, kes alustasid ajateenistust kesksuvel. Selgus, et juba juulis oli D-vitamiini defitsiiti 77 protsendil uuritavatest, kui võtta normipiiriks 75 nmol/l. Samas, kui lähtuda normiväärtusest 50 nmol/l, oli juulis ajateenistusse astunud noormeestest 75 protsendil D-vitamiini tase piisav.

Veerandil jäi see aga ikkagi alla normi, mis oli Ripsi jaoks üksjagu suur üllatus. "Tegemist on noorte meestega. Eeldame, et nad on füüsiliselt aktiivsed, toimekad, käivad väljas, jooksevad ringi, võtavad särgi seljast ja saavad päikest. Suvi oli selleks ajaks juba kestnud ja eeldasime, et mehed on ikkagi õues olnud," lausus Rips.

Kuna esmauuring näitas juba suvel märkimisväärset D-vitamiini puudust, andis see alust edasiseks uurimisprotsessiks. "Eeldus, et suvel on D-vitamiini varudega kõik hästi, sest meil paistab päike ja D-vitamiini ei pea võtma, ei vastanud tõele," ütles ta.

Edasiste uuringute tarvis jagati ajateenijad mitmesse rühma. Ühte rühma kuulusid need, keda ainult jälgiti, ega mõjutatud neid ühelgi moel ehk platseebogrupp. Teistesse rühmadesse jaotatud noormeeste puhul katsetati erinevate D-vitamiiniannuste andmisega. Pikaajalisi aastaringseid uuringuid, kus teadlased hindavad korduvalt inimeste D-vitamiini taset koos D-vitamiini lisamanustamisega, pole Eesti kunagi varem tehtud.

Kui esimesse rühma kuulunud noormehi kevadel uuesti vaadati, polnud mitte ühelgi D-vitamiini veres soovitatud hulgal ehk 75 nmol/l kohta ning ainult kaheksal protsendil jäi D-vitamiini kogus teise soovitud normi piiresse ehk rohkem kui 50 nmol/l. Lihtsustatult võib öelda, et kevadeks kannatas 92 protsenti uuritavates D-vitamiini puuduse käes.

Rips selgitas, et kui 75 ühiku puhul töötab immuunsüsteem täisfunktsioonidel, siis 50 ühiku puhul suudab organism sellega veel enam-vähem toime tulla. Kui näitaja on alla 50 ühiku, piirab organism juba luu moodustumist.

Kriitiliseks defitsiidiks loetakse seda, kui D-vitamiini hulk jääb alla 25 ühiku ehk kehas praktiliselt D-vitamiini enam polegi. Vitamiinivarud on siis niivõrd madalad, et organism hakkab juba teatud protsesse pidurdama või need puuduvad üldse. Kui juulikuus kannatas taolise puuduse käes kaks protsenti noormeestest, siis kevadeks oli nende noormeeste osakaal tõusnud 36 protsendini. "Räägime olukordadest, mis määravad meie immuunsüsteemi toimimise ja luu kvaliteedi," sõnas Rips.

D-vitamiini puudulikkuse mõju osas on arstkonnas erinevaid seisukohti. Arvatakse, et selle puudus võib suurendada depressiooniriski ning näidatud on ka diabeediriski ja paljude muude haiguste riski tõusu. 

Aastase uuringuga pole aga võimalik kõiki neid mõjusid hinnata. "Kui täna inimene saab teada, et tal on D-vitamiini defitsiit ja nüüd ta kuu aega võtab D-vitamiini ning kevadel läheb Tenerifele ja siis arvab, et kõik on hästi, siis see kahjuks tõele ei vasta. Hetkelised hüpped D-vitamiini tarbimises ei mõjuta luu kvaliteeti pikas plaanis ja luuhõrenemine võib ikkagi tekkida. See on pidev protsess, mille puhul inimene muutust ei taju," ütles ta.

Seega võib inimene varasemast D-vitamiini puudusest saada aru alles vanemas eas, kus tekivad ootamatult luumurrud või hiilivalt areneb diabeet. Ripsi uuringutes osalenud ajateenijad tunnevad D-vitamiini negatiivset mõju tema sõnul ilmselt alles siis, kui nad on 40–50-aastased.

Suurem osa kannatab D-vitamiini puuduse käes

Valdaval osal elanikkonnast kõigub D-vitamiini tase organismis aasta lõikes: suvel on seis veidi parem ja kevadel väga halb. Hädad võivad avalduda aga alles pensionieas. "Ma kutsun D-vitamiini poolnaljaga pensionisambaks. D-vitamiini võtmine ei anna nähtavat tulemust. Kui oled elu jooksul aga korrektselt D-vitamiini tarvitanud ja võrdled end pensionieas naabrimehega, siis on suur tõenäosus, et sul endal on üldtervisenäitajad ja luukvaliteet palju parem," rääkis ta.

D-vitamiini tarvitamise koguse ja sageduse üle vaieldakse palju, sest Ripsi sõnul levitatakse aeg-ajalt vananenud teadmisi. Sageli on häda ka selles, et räägitakse annustest, mis kehtivad teiste piirkondade kohta. Üldiselt saab Eesti inimestele anda soovitusi siin läbi viidud uuringute põhjal, sest need arvestavad kohalike eripäradega kõige rohkem. Ripsi sõnul ei saa üks ühele Eesti inimestele üle kanda isegi mitte Põhjamaade tulemusi.

Näiteks on Põhjamaades D-vitamiiniga rikastatud tooted väga levinud. Muu hulgas lisatakse D-vitamiini erinevatesse piimatoodetesse. "Norras on selgelt näha, kuidas need toidud tegelikult päris hästi hoiavad üldpopulatsiooni D-vitamiini taset," ütles ta. Eestis inimesed tarbivad piimatooteid aga üsna tagasihoidlikult.

Naiste puhul võib olukord veelgi hullem olla

Kuigi uurimistöös vaadati mehi, usub Leho Rips, et naiste puhul võib D-vitamiini kogused kehas olla isegi väiksemad. "Just sellepärast, et noormehed ikka võtavad särgi seljast. On väga levinud arvamus, et kui olla veerand tundi õues ja käelaba saab päikest, siis on kõik hästi. Tegelikult ei ole see piisav aeg, vaid piisava hulga D-vitamiini tekkeks peab ikka tunde peab õues olema ja vähemalt pool keha olema avatud päikesele," sõnas ta.

Üksikud noormehed meie uuringus, koos nähtava päevitusega, kes veetsid tõenäoliselt enne uuringut palju aega õues ja said tundide kaupa päikest, saavutasid loomuliku suvise D-vitamiini taseme organismis 150-185 nmol/l. "Kahjuks aga paistab, et valdav osa noormehi istub ka suvel arvuti taga ja päikest ei näe," ütles ta.

Ilmselt esineb noortel naistel ka sagedamini rauapuudust. Isegi, kui neil on D-vitamiini kogus veres piisav, on selle transport häiritud, sest raud on äärmiselt oluline D-vitamiini ainevahetuses. "Mina enam seda nii palju ei näe, aga need noored kolleegid, keda mina praegu õpetan ja kes töötavad umbes 20 aasta pärast, näevad ilmselt üha rohkem nooremaid inimesi, kellel on osteoporoos ja kõrgenenud luumurrurisk. Kui meie mõistes on need pensioniea murrud, siis tulevikus on need juba pensionieelsetel. Arvan, et see nihkub 10–15 aastat ettepoole," lausus ta.

Luuhõrenemine ehk osteoporoos on luuhaigus, mis väljendub luutiheduse vähenemises. Luude tugevus oleneb nende kaltsiumisisaldusest. Organismi jaoks vajalik kaltsium saadakse valdavalt piimatoodetest. Luuhõrenemise korral väheneb kaltsiumi sisaldus luudes ja luud muutuvad hapraks ning kaob ka elastsus ehk luu plastilisus ning luu kaotab oma normaalse tugevuse ja  suureneb oht luumurdude tekkeks.

Sageli öeldakse ka, et vanaemad-vanaisad D-vitamiini täiendavalt ei võtnud ja elasid kõrge eani. "Vanasti vanaema-vanaisa töötasid õues senikaua kui läks pimedaks ja õue läksid päikesetõusuga ning nii aastaringi. Samuti peame arvestama, et vanavanemate toidulaud oli ilmselt kordades parem ja kvaliteetsem ning loomuliku ehk naturaalse toidu hulk oli suurem kui meil tänapäeval. Nad said D-vitamiini juba toidust oluliselt rohkem kui meie praegu. Tänapäeva noored eelistavad teistsugust menüüd, kui värske kala ja piimatooted," rääkis Rips erinevusest tänapäeva inimestega.

Seega on toitumine küll oluline, aga kuna keskmine Eesti inimene saab toidust alla kümne protsendi vajalikust D-vitamiini kogusest, on raske D-vitamiini puudust ainult toiduga kompenseerida.

Uuringu teises osas vaatas Rips, kas D-vitamiini lisamanustamine mõjutab füüsilist võimekust. Lühikese vastusena polnud sellel mingit mõju. Seda on näidanud ka suurem osa muu maailma uuringud.

"Nägime ainult seda, et kui treeningprotsess kaitseväes käis, siis see mõjutas tulemusi paremuse poole. Seda aga ikkagi sellepärast, et nad tegid trenni, mitte D-vitamiini pärast," lausus värske doktor.

Kui vaadata noormeeste füüsilist võimekust viimase kümne aasta jooksul, pole siingi midagi rõõmustavat. "Reaalsus on kahjuks kurb. Testide norme kohendati selleks, et poisid saaksid neist kuidagi läbi. Noorte füüsiline võimekus on kümne aastaga teinud väga suure vähikäigu. See on isegi kohati hullem kui madalad D-vitamiini näidud. Kui inimene veel 18–20-aastaselt alustab, suudab ta luumassi kasvatada, aga kui selleks ajaks ei ole tekkinud liikumisharjumusi ja füüsilise töövõime teadlikkust, siis vanemas eas tuleb see ärkamine tavaliselt nii hilja, et pole enam suurt midagi päästa," ütles ta.

Millisel kujul ja kui palju D-vitamiini tarbida?

D-vitamiin on olemuslikult rasvlahustuv, hormoonisarnane toimega vitamiin. Hormoonvitamiinidel on tugev toime praktiliselt kogu meie kehale. Kui inimene tahab D-vitamiini lisaks tarvitada, peab jälgima vitamiini kogust, mis on pakile kirjutatud ning väga oluline on ka see, kuidas vitamiin on valmistatud.  

"Kui tegemist on tabletivormis D-vitamiiniga, siis see ei imendu adekvaatselt. Seal on ka lisaks ballastained, mida inimkeha ei vaja," rääkis Leho Rips. Selline variant on tavaliselt oluliselt odavam, kui rasvlahustuvasse keskkonda pandud vitamiinid ehk õlikapslid või -tilgad, aga ka -spreid. "Tableti ja õlivormi vahe on märkimisväärne. Tablett on võib olla poole odavam, aga ta ei ole mitte poole kehvem, vaid suures pildis praktiliselt kasutu," ütles ta.

Kui palju D-vitamiini juurde võtta? Apteegiriiulitel võib näha tooteid, milles D-vitamiini sisaldus on 400–4000 ühikut.  Enne tasub Ripsi sõnul omale selgeks teha, mis seisus D-vitamiini varud organismis üleüldse on. Alles pärast seda saab hakata arutama, millist annust tarvitada. "Teisisõnu enne vitamiini tarvitamist sõltumata aastaajast võiks teha vereproovi ehk määrata D-vitamiini tase kehas ja vastavalt selle järgi annused valida," soovitas ta.

"Meie soovitus on miinimum 1200 ühikut võtta ka nendel, kellel tegelikult talveperioodil on näidud normi lähedased. Kellel näit aga on alla 50, siis täiskasvanutele antav soovitus on üldreeglina tarvitada talveperioodil 4000 ühikut. Kui inimesel on hirm, et ta võib üleannustada, võib piirduda ka 2000 ühikuga, mida peetakse kuldseks keskteeks praegusel ajal. Meie uuringud näitavad samas, et üleannustamist risk on madal, vähemalt aktiivsete noorte meeste seas," rääkis ta.

Väga mitmed rahvusvahelised soovitused ütlevad, et tarbida tuleks 600 ühikut. "Meie uuringute järgi ei oma see mitte mingisugust mõju, vaid D-vitamiini sisaldus hoopis langeb ja see kogus ei hoia isegi mitte seda taset, mis inimesel enne olemas on," lausus Rips.

Ehk siis veel kord: kui inimesel ei ole võimalust D-vitamiini sisaldust määrata, siis võib julgelt võtta D-vitamiini 1200–2000  ühikut. Kui aga ollakse märkimisväärses defitsiidis, aitab D-vitamiini taset organismi tõsta suurema tõenäosusega 4000 ühikut. 

Veres toksiliseks koguseks loetakse 750 nanomooli liitri kohta. "Selle toksilisuse saavutab siis, kui 4000 ühikulist kapslit iga päev pool purki võtta," ütles ta. Katses ei saanud isegi 4000 ühikut võtnud noormehed kevadeks kõrgemaid verenäitajaid kui 130 nmol/l. See ei ole isegi mitte toksilisuse piiri lähedale. Seega meie uuring kinnitas varasemat teadmist, et ohutu D-vitamiini lisamanustamise piir on 4000 ühikut päevas," lausus Rips.