Samal ajal näitlikustab analüüs suurepäraselt, kuidas uued teadustulemused laiema avalikkuse ette jõuda ei tohiks. Hakatuseks polnud eelnevalt avaldatud 700 andmeallika põhineva töö põhifookus üleüldse ohutuks peetava alkoholi koguse välja selgitamisel. Selle asemel lootsid autorid leida, kui suure hulga 23 erinevat tüüpi tervisehädadest saab kirjutada 195 eri riigis alkoholi arvele ja palju joodi neis riikides alkoholi.

"Selles mõttes oli töö muljetavaldav, kuid see osa muidugi kedagi ei huvitanud. Palju vajalikuma teadmisena tundus küsimus, kas päevas väikese klaasi veini joomine kahjustab tõesti tervist," nentis Cambridge'i Ülikoolis riskikommunikatsiooni uurimisega tegelev Spiegelhalter. Õnneks oli töörühmal vastus juba varnast võtta. "Meie tulemused näitavad, et kõige ohutum on juua mitte midagi," järeldavad autorid.

Suhteline vs absoluutne risk
Seda näib toetavat ka allolev graafik, mis kujutab erinevas koguses alkoholi tarbimisega seotud tervisehädade tekkimise riski kasvu. Päevas 15 alkoholi ühikut ehk 1,5 pudelit veini joovatel inimestel kasvab nende tervisehädade esinemise suhteline risk võrreldes alkoholist hoidunutega kolm korda. Kuid siinsamas algavad esimesed probleemid.

Alkoholi tarbimist ja suhtelist haigestumisriski kujutav graafik. 

"Riskide sel viisil esitlemine on eelnevate uuringute põhjal pehmelt öeldes manipuleeriv. Inimestele tunduvad need seetõttu reaalsusest suuremana," selgitas Spiegelhalter. Näiteks kasvatab nädalas pudeli veini joomine naistel rinnavähki haigestumise riski võrreldes sellest hoidumisega 10 protsenti. Absoluutset riski vaadates tähendab see aga, et iga 1000 naise kohta haigestub alkoholi tõttu rinnavähki 100 naise asemel 110 naist ehk protsentuaalselt vastavalt 10 ja 11 protsenti.

Seda on mõistnud ka maailma meditsiiniajakirjade tippu kuuluva The Lancet toimetus. Ajakirja avaldamisreeglite alusel peavad esitama autorid riske metaanalüüsides absoluutsena. Seekord ajakiri nõudmisi ei jõustanud. "Värskendavana tegi ajakirja pressiosakond vähemalt analüüsi laiemale avalikkusele välja reklaamides selle töö teadlaste eest ära," ohkas statistik. Tegu võib olla näiliselt kosmeetilise vahega. Samas aitab see paremini mõista, kui palju ohtlikum täiskarsklusest on väikese klaasi veini joomine.

Vea piirid
Analüüsi tulemuste põhjal diagnoositakse iga 100 000 inimeste kohta muu hulgas alkoholiga seotud tervisehäda aastas 914 inimesel. Päevas umbes 100 milliliitrit veini joovate inimeste seas oli diagnoosi saavate inimeste arv 918. Nii saab alkoholi arvele kirjutada sellisel juhul 100 000 inimese kohta neli täiendavat haigestumist. "Statistiliselt jääb see vea piiridesse. Teise äärmusesse vaadates saab hakata juba kergelt väitma, et väikeses koguses alkoholi tarbimine on kasulik. Eriti kui arvestada, et alkohol võib ajutiselt meeleolu tõsta," nentis Spiegelhalter.

Statistik ise eelistab näitarvutuses džinni. Aastas ühe täiendava terviseprobleemi tekitamiseks peaks jooma 25 000 inimest seda aastas kokku 400 000 pudelit. Ühe inimese kohta tähendab see 16 pudelit. Päevas kaks alkoholi ühikut tarbides oleks ühe täiendavad terviseprobleemi tekitamiseks vaja 1600 inimest ja aasta kohta 50 000 pudelit džinni. "Praegused piirnormid seostuvad seega madala või õigemini väga madala riskiga," laiendas Spiegelhalter.

Rangelt võttes on sõna "tekitama" kindlat kõneviisi kasutades eelnevas lõigus vale. Epidemioloogilistes uuringutes, nagu ka ilmunud metaanalüüsis uuritakse korrelatsioone. Miski on millegagi seotud, kuid see ei tähenda, et nende vahel on selge põhjuslik seos. "Tavaliselt aga seda niimoodi pressiteadetes ja ajakirjanike, veidi harvem teadlaste poolt tõlgendatakse," lisas statistik. Teadlased saavad vähendada täiendavate analüüsidega vaid võimalust, et muutuse saab kirjutada veel millegi arvele.

Alkohol tapab endiselt
Eelnev ei tähenda siiski, et alkoholi joomine on ohutu. Sellele viitab kasvõi käesoleva aasta aprillis avaldatud 600 000 inimest haaranud uurimus. Veelgi enam, avaldatud uuringu kohaselt pole tõenäoliselt väikeses koguses alkoholi joomine kasulik isegi juhul, kui seda tegevatel inimestel esineb mõningaid südame-veresoonkonnaga seotud haigusi tõesti harvem. Klassikaks saanud suremusriski joodava alkoholi kogusega siduvat J-kujulist graafikut autorid andmeid analüüsides ei näinud.

"Meie tulemuste kohaselt on ülempiir, millest alates eluiga lühenema hakkab, nädalas ligikaudu 100 grammi absoluutset alkoholi," sõnas Angela Wood, Cambridge'i Ülikooli biostatistik. See vastab nädalas seitsme väikese klaasi veini joomisele. Erinevalt eelnevatest töödest heitsid autorid töös kõrvale kõik karskust pidavad inimesed. Nii ei pidanud teadlasrühm hakkama otsima põhjuseid, mille pärast nad alkoholist hoidusid. Tihti seostatakse seda eelnevate alkoholist tingitud tervisehädadega. Seega võib oodata, et täiskarsklaste tervis ongi tihti mõõdukalt alkoholi tarbivate inimeste omast kehvem.

Uurimuse lisamaterjalides üritasid autorid uurida ka alkoholist hoidujate oodatavat eluiga. Selgus, et tervis oli kehvem isegi neil karsklastel, kes ei joonud alkoholi varasemate tervisehädade tõttu. "Keegi ei väida, et see oli kehvem alkoholist hoidumise tõttu. Kuid kui kasvõi enda sõpruskonda vaatad, võid märgata, et täiskarsklased eristuvad sageli ka teistel põhjustel," meenutas David Spiegelhalter uuringut. Taaskord, tegu pole lihtsa põhjus-tagajärg seosega.

Toitumisteaduse hädad ja vaevad
Sama peab paika teiste toitumissoovitusi puudutavate uuringute puhul. Hiljuti ilmunud kommentaaris nendib Stanfordi Ülikooli statistik ja meditsiiniteadlane John Ionnaidis, et sõltuvalt toidust kõrgema või madalama suremusega on seostatud praktiliselt kõiki toidugruppe.

Suhtelist suremusriski näib vähendavat 15 protsendi võrra nii päevas 12 pähkli söömine kui ka kolme tassi kohvi joomine. 80 aastani ulatuva keskmise eluea korral tähendaks nende menüüsse võtmine uuringute kohaselt eluea pikenemist 3,4 aasta võrra. Päevas juba ühe muna söömine seostub aga selle lühenemisega enam kui poole aasta võrra. Sedavõrd suur mõju on Ionnaidise hinnangul elu jooksul tarbitavate toiduainete hulka ja nende erinevaid kombinatsioone arvestades ebatõenäoline.

Kahtlustada võib teaduskirjanduse kallutatust, leidude valikulist avaldamist ja teisi tegureid, millega ei osanud teadlased analüüsis arvestada. Neid vajakajäämisi uusi teadustulemusi kirjeldavates artiklites tavaliselt ei mainita või tehakse seda möödaminnes. Ometigi on need rahva seas äärmiselt populaarsed. Näiteks kohvi tarbimist pikema elueaga seostav uuring oli eelmise aasta üks kõige mõjukamaid teadusartikleid.

Kuidas siis inimesed info virvarris orienteeruma peaksid? Spiegelhalter soovitab üksikutel teadusuuringutel lõpetavate uudiste lugemise lõpetada. Uus info ei pruugi olla kõige õigem ja asjakohasem. "Need lood järgivad selget mudelit. Üks teadlasrühm esitleb uusi tulemusi, mida teised teadlased seejärel kahtluse alla seavad ja mille peale pead vangutavad. Reeglina on tulemused ebakindlamad, kui teadusaparaat ja meedia neid esitleb," laiendas statistik.

"Tegelikult vaieldakse tavaliselt totrate väikeste detailide üle. Lõpuks näitab uuring uuringu järel, et kui tahame terved olla, peame vähem jooma, rohkem liigutama ja tervislikumalt toituma. See on kõik, mida teadma peab!" sõnas David Spiegelhalter.