Eelnevate uuringute põhjal on raskete kuritegude puhul alkoholi tarvitamine üheks kõige suuremaks riskiteguriks. Sõltuvalt kuriteoliigist on tarvitanud inimesed enne tapmist, vägistamist, raskete kehavigastuste tekitamist või koduvägivalla juhtumit uimastit 35–66 protsendil puhkudest.

Seejuures on välja selgitatud, et alkohol pärsib eesajukoore tööd. Ajuosa seostatakse muu hulgas tegevuste planeerimise ja otsustusvõimega. Seeläbi ei tee inimesed enam heade ja halbade valikute vahel enam hästi vahet ning ei hooma oma tegude tagajärgi.

Samas ei muuda alkohol inimesi vägivaldseks või õelaks vaid omal käel. Pigem mõjub see libestina, mis tõukab inimesi üle ääre juba niigi pingelistest olukordades ja vägivallakalduvuse korral. Thomas Denson tahtis kolleegidega teada, mis sellel hetkel ajus täpselt juhtub.

Selleks värbas töörühm poolsada noort tervet meest. Katsealustel polnud alkoholiga varem probleeme olnud ja ei tarbinud seda ka kuigi sageli. Neist osadele joodeti sisse kaks viina sisaldavat jooki. Teised jõid enesele teadmatult jooki, mis tegelikult uimastit ei sisaldanud. Seejärel paluti meestel lebada nende ajuaktiivsuse jälgimiseks magnetresonantstomograafi alla ja mängida agressiivsustaseme mõõtmiseks loodud mängu.

Mängus said kõige parema reaktsiooniajaga mängija kostitada oma kahte kaaslast ebameeldiva häälega. Võitjad said määrata ka selle valjuse. Kuigi katses osalejatele öeldi, et nad mängivad inimeste vastu, võistlesid nad tegelikult arvutitega. Aja möödudes muutusid inimestest mängijad üha kättemaksuhimulisemaks.

Denson märkas kolleegidega, et karistusena kasutatava heli valjuse üle otsustamise hetkel langes meeste eesajukoores nähtav aktiivsus hüppeliselt. Seda aga vaid juhul, kui uurimisalused olid enne katset joonud päriselt alkoholi. Lihtsalt öeldes mõjutas alkohol otseselt eesajukoores langetatavat otsust ja pärssis ajuosa pidurdusmehhanisme.

Uuritavad käitusid töörühma sõnul seetõttu impulsiivsemalt ja reageerisid nende poolt kogetule vahetumalt. Uuring pakub seega eksperimentaalset tuge varasematele teooriatele ja tähelepanekutele.

Autorid nendivad ka ise, et uurimusel on mõned puudujäägid, millele võiks järgnevates töödes tähelepanu pöörata. Esiteks tehti uuringuid katsealustega, kellel alkoholiga probleeme ei olnud. Sagedamad vägivallatsejad vaevlevad aga sageli alkoholiprobleemide käes. Seetõttu tuleks võrdlusmomendi loomiseks kaasata edaspidi ka neid. Samuti polnud päris kindel, kas osalejate eesmärk oli oma kaasmängijatele heliga tõepoolest haiget teha.

Igal juhul viitavad tulemused Densoni sõnul, et inimesi võib ähvardas või ebameeldivas olukorras muuta agressiivsemaks juba suhteliselt väike kogus alkoholi. Seega tasuks seda üldse mitte tarbida või teha seda vähemalt turvalisena tunduvas keskkonnas.

Uurimus ilmus ajakirjas Cognitive, Affective & Behavioral Neuroscience.