Ülevaateuuring: vanemas eas tasub teatud valkudega piiri pidada

Toitumisasjatundjad soovitavad vananeval elanikkonnal süüa palju valku, kuid värskema teaduskirjanduse andmetel ei peaks seda soovitama sugugi kõigile. USA teadlaste ülevaateuuring osutab, et valgurikas toidulaud toob pikaajalise kasu asemel pigem kahju.
Ameerika Ühendriikide ametlikud ravijuhendid näevad ette, et üle 65-aastased inimesed peaksid sööma päevas 1,2–1,6 grammi valku iga kehakaalu kilogrammi kohta. Nii püüavad arstid ära hoida eakate lihasmassi kadu ehk sarkopeeniat ning ennetada kukkumisi ja haprust.
Nõuanne rohkem valku tarbida langes viljakale pinnasele ja kasvatas kiiresti ka ülejäänud elanikkonna isu. Ainuüksi möödunud aastal suurendas üle poole USA elanikest toidu valgusisaldust. Toidutootjad reageerisid nõudlusele kiiresti ja kaupluste riiulid täitusid valgulisandiga toodetega. Valgurikaste toodete buum on tabanud ka Euroopat, sh Eestit.
Teadlaste hinnangul kätkeb valgubuum tõsiseid ohte. Uue ülevaate-uuringu autorid, Wisconsin-Madisoni ülikooli teadlased Bailey Knopf ja Dudley Lamming hoiatavad, et valgurikas toitumine seostub tavapärasest suurema suremusega. Mahukad rahvastikuuuringud kinnitavad nende sõnul, et ohtralt valku tarbivatel inimestel esineb sagedamini teist tüüpi diabeeti ja südame-veresoonkonnahaigusi. Eriti kiirendab rakutasandil vananemist suur kogus loomset valku.
Lisaks seadis senised tõekspidamised ilmekalt kahtluse alla üks hiljutine Briti kaksikute uuring. Seal selgus, et suur valgutarbimine võib eakatel sarkopeeniaohtu hoopis kasvatada. Lammingi ja Knopfi sõnul kummutab avastus levinud müüdi, nagu tagaks rohke lihasöömine vanaduspõlves tugevad lihased.
Mida valgupiirang kehas teeb?
Vaatluslike uuringute leidudele pakuvad tuge lühiajalised kliinilised uuringud. Näiteks vähenes ühes uuringus 43 päeva jooksul valguvaest dieeti pidanud meeste keha- ja rasvamass ning langes nende tühja kõhu aegne veresuhkru tase. Ainevahetus paranes isegi juhul, kui nad said toidust varasemast rohkem kaloreid.
Valguvaene toidulaud pani kehas tööle piltlikult öeldes enesekaitse. Samal ajal paranes kudede insuliinitundlikkus ehk võime verest glükoosi energiaks omastada ning suurenes üldine energiakulu.
Loommudelid osutavad, et nende kasulike muutuste taga on toitumisega seotud stressile reageeriv nn näljahormoon FGF21. Valgupuudus sunnib organismi eritama seda hormooni suures koguses. Uurijate sõnul ergutab just FGF21 valget rasvkudet soojust tootma ja põletama üleliigseid kaloreid. Kui hormoon juba vereringes ringleb, aitab see langetada veres leiduvate rasvade triglütseriidide taset. Samuti vabastab see kudesid vananevatest ja põletikulistest rakkudest.
Valkude tarbimist piirates muutub uurijapaari hinnangul see, kuidas rakud toitainete kättesaadavust tajub. Kehas väheneb raku kasvu ja vananemist kiirendava valgukompleksi mTOR aktiivsus. See biokeemiline nihe suunab rakud n-ö koristustööle ehk autofaagiale: rakk hakkab lammutama kahjustatud valke ja kulunud rakuorganelle. See pidurdab omakorda neurodegeneratiivsete haiguste teket.
Toiduvalik mõjutab otseselt sedagi, kuidas keha pärilikkusainet loeb. Inimese DNA-le on kinnitunud bioloogilised lülitid, mis määravad, millised geenid parajasti avalduvad ja millised puhkavad. Aastate möödudes kipub see süsteem kuluma ja lülitite töös tekivad vead. Valguvaene menüü aitab neid häireid vältida, noorendab sellega rakke ja pidurdab geenimustri vanuselist kulumist.
Kõigist valkudest loobuma ei pea
Loomkatsed osutavad, et valguvaesemast toidusedelist kasu lõikamiseks ei peaks loobuma kõigist valkudest. Katseloomade tervisele mõjub hästi juba see, kui piirata paari asendamatu aminohappe, eelkõige isoleutsiini ja valiini hulka. Autorite sõnul noorendab isoleutsiinivaene menüü organismi pea sama tõhusalt kui täielik valgupiirang. Tuleviku täppistoitumises võikski nende sõnul anda inimestele toitumissoovitusi toidu üksikute aminohapete sisalduse alusel.
Asendamatute aminohapete kõrval mõjutavad vananemist ka asendatavad ühendid. Keha toodetavate aminohapete, näiteks glütsiini ja seriini tase toidus mõjutab samuti loomade eluea pikkust. Näiteks on glütsiini lisatarbimise mõju inimese elueale on praegu teadmata, samas seostub glütsiini kõrgem tase veres parema metaboolse tervisega. Vananedes langeb aga inimeste seriinitase.
Nagu igal äärmuslikul dieedil, on ka valkude piiramisel oma varjuküljed. Knopf ja Lamming rõhutavad, et valguvaene menüü on ohtlik rasedatele, kasvavatele lastele ja traumast taastujatele. Niisamuti vajavad sportlased lihaskoe taastamiseks ohtralt aminohappeid. Nendel inimrühmadel toob toidulaua kärpimine kasu asemel tervisele kahju.
Lisaks hoiatavad ülevaate autorid eakate alatoitumuse eest. Paljud vanemad inimesed kannatavad üksilduse, vaesuse või kehva isu tõttu juba niigi valguvaeguse all. Knopfi sõnul viib igasugune täiendav toidupiirang niisuguses hapras olukorras inimesed ohtlikku alatoitumusse.
Lahendus on uurijate sõnul tasakaalus ja kehalises aktiivsuses. Regulaarne jõutreening aitab vältida lihaskadu ka süües väiksema valgusisaldusega toitu. Lammingi sõnul peaksid arstid edaspidi hindama iga patsiendi elustiili eraldi. Samuti peaksid nad tema sõnul leidma tervena vananemist toetava sobivaima võimaliku valgukoguse ja loobuma valkude üleüldisest ülistamisest.
Uuring avaldati ajakirjas Cell.
Toimetaja: Airika Harrik


























