Nobeli meditsiinipreemia pälvisid optogeneetika pioneerid
Nobeli auhinna meditsiini või füsioloogia alal pälvisid sellel aastal Karl Deisseroth, Peter Hegemann ja Georg Nagel nende avastuste eest valgusele reageerivad ioonikanalite vallas, millega panid aluse optogeneetikale. Meetod võimaldab muu hulgas uurida aju enneolematu täpsusega.
Lugu algas üherakulisest vetikast nimega Chlamydomonas. Hegemann soovis aru saada, kuidas suudab see võrdlemisi lihtne organism valgusallika poole ujuda ja avastas 2000. aastate alguses koos Nageliga vetika pinnalt erilise valgu. Teadlased ristisid leiu kanalrodopsiiniks.
Võtmerolli mängib seejuures sinine valgus, mis avab selles valgus spetsiaalse kanali. Laetud ioonid voolavad otse rakku ja tekitavad elektrilise impulsi. Uurijad märkasid, et valk muudab valgustundlikuks absoluutselt kõik rakud, sõltumata sellest, kuhu nad leitud valgu siirdasid.
Karl Deisseroth muutis kanalrodopsiini lülitiks, millega närvirakke millisekundilise täpsusega sisse ja lülitada. Ta viis vetikast pärit geeni laborirottide närvirakkudesse, mis hakkasid samamoodi kanalrodopsiini tootma. Uurija valgustas rakke sinise valgusega, mis käivitas selgelt mõõdetava närvisignaali. Teadlane avaldas tulemused 2005. aastal. Kaks aastat hiljem suutis ta panna sama lüliti tööle juba elusate hiirte ajus.
Praeguseks kasutatakse meetodit üle terve maailma, kuna optogeneetika võimaldab uurida aju toimimist katseliselt paremini kui kunagi varem. Näiteks saavad teadlased huvipakkuvaid närvivõrgustikke oma soovide järgi sisse ja välja lülitada.
Deisseroth töötab praegu Stanfordi Ülikoolis bioinseneeria, psühhiaatria ja käitumisteaduste professorina. Hegemann juhib Berliini Humboldti Ülikoolis eksperimentaalse biofüüsika õppetooli ning Nagel peab biofüüsika professori ametit Würzburgi Ülikoolis.
Kauaoodatud sündmus
Eesti Teaduste Akadeemia presidendi ja Helsingi Ülikooli professor Mart Saarma märkis, et lähenemise suur eelis varasemate meetodite ees on selle täpsus. Kui elektriline stimulatsioon või ravimid mõjutavad korraga paljusid rakutüüpe, võimaldab optogeneetika mõjutada kindlaid rakke ja kaardistada närviahelaid. Nii saab uurida, millised ajupiirkonnad on omavahel ühendatud ning kuidas mõjutab eri närvirakkude talitlus käitumist.
"Eriti oluliselt on see edendanud alusuuringuid ning aidanud mõista Parkinsoni tõve, epilepsia, depressiooni ja sõltuvusega seotud närviahelaid. Kliinilises meditsiinis on optogeneetika kasutamine alles algusjärgus, kuid näiteks püütakse selle abil taastada nägemispuudega inimeste nägemist," lisas Saarma.
Ajuteadlane ja Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor Jaan Aru ootas uuele meetodile kõrget tunnustust juba ammu, kuna lahendus muutis tervet ajuteadust. Kuna aju koosneb tihedast närvirakkude rägastikust, püüdsid neuroloogid aastakümneid lahti muukida, mida iga üksik rakk seal teeb. Varasemad tehnoloogiad ei andnud neile võimalust eristada ühe raku rolli suuremas võrgustikus.
Siin tulebki mängu optogeneetika. Jaan Aru sõnul tõusis ajuteaduse täpsus tänu uuele tehnoloogiale järsult. "Juba 15 aastat tagasi oli selge, et see on tehnoloogia, mille eest tuleb kohe-kohe anda Nobeli auhind, sest see võimaldab otsida põhjuslikku seoseid," nentis teadlane: "Keerukus on ju selles, et muidu ei ole kuidagi võimalik nendes sasipuntrades aru saada, mis on ühe või teise raku panus mingisugusesse ülesandesse või arvutusse," lisas ta.
Ajuteadlane ise kasutas valguspõhist lahendust oma järeldoktorantuuri ajal Berliinis. Ta uuris toona aju ühtesid olulisemaid, viienda rakukihi püramidaalrakke. Uus tehnoloogia andis talle tööriista, mis lubas neid samu rakke eraldi aktiveerida. Nii suutis uurija otse vaadata, kuidas see konkreetne rakutüüp aju tööd mõjutab.
Kunagisest imerelvast on saanud praeguseks teadlaste igapäevane tööriist. "Mina ei tea ühtegi tõsiseltvõetavat aju võrgustike tööd uurivat laborit, kes seda tehnoloogiat ei kasutaks. See on saanud argitehnoloogiaks," tõdes Aru.
Uurijad otsivad praegu viise, kuidas meetodit veelgi täiustada. Näiteks soovivad nad ühes ja samas ajus mõjutada korraga mitut erinevat rakutüüpi. "Edasine küsimus on olnud täpsuses – kas saab rakke veel täpsemalt ja erinevalt mõjutada? Pudelikael on olnud ka see, kui palju sa suudad lõpuks nende üksikute rakkude aktiivsust mõõta ja seda vastu peegeldada," selgitas ajuteadlane.
Loomkatsete edu tekitab küsimusi uue tehnoloogia kliinilise potentsiaali kohta, näiteks loodetakse sellega tulevikus leevendada raskeid ajuhaigusi. Taoliste teraapiatega seonduvad riskid kaaluvad praegu aga veel kasu üles.
Arstid peavad esmalt viima võõra geeni otse inimese rakku. "Inimajus on seda raske teha, sest see põhineb suurel määral sellel, et me peame rakke geneetiliselt muundama, et nad reageeriksid valgusele. Seetõttu võib öelda, et tänaseks inimese puhul sellel veel täiesti kindlat rakendust ei ole," selgitaks Aru.
Siiski on tehtud mõningaid esialgseid katseid. Muu hulgas suutsid arstid uue meetodiga paari pimeda patsiendi silmad taas valgust märkama panna, kuid argiteraapiast on meetod veel kaugel.
Eesti teadlased teevad optogeneetika vallas tihedat koostööd välisriikide laboritega. Kuigi Eesti teadlased on tugevad näiteks neurokeemias, napib optogeneetika juurutamiseks nii sügavamat tahtmist kui ka raha.
"Et seda hästi teha, on sul vaja väga palju erinevaid geneetiliselt muundatud hiireliine. Ja siis on sul vaja veel tehnoloogiat, mille abil rakke mõjutada ja mõõta. Kokku maksab sellise labori püstipanek ilmselt mitu miljonit," tõdes Jaan Aru. Nii saatis ajuteadlane ise just hiljuti ühe oma endise doktorandi välismaale optogeneetika võimekusega laborisse kogemusi saama.
Möödunud aastal pälvisid Nobeli auhinna meditsiini või füsioloogia vallas USA teadlased Mary Brunkow ja Fred Ramsell ning jaapanlane Shimon Sakaguchi avastuste eest, mis selgitavad, kuidas immuunsüsteem hoidub keha enda kudede ründamisest.
Statistika põhjal võtab teadlaste murdeliste avastuste eest Nobeli preemiaga tunnustamine aega üha rohkem. Näiteks meditsiiniauhinna laureaadid said möödunud kümnendil preemia keskmiselt 26 aastat pärast oma maailmamuutva töö avaldamist.
Nobeli preemiat füsioloogia või meditsiini alal antakse välja alates 1901. aastast. Alates 2026. aastast on Nobeli preemia väärtus 12 miljonit Rootsi krooni (u 1,06 miljonit eurot). Lisaks rahalisele auhinnale saavad laureaadid Nobeli bareljeefiga kuldmedali ja diplomi.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa


















