Uuring: lasterikka pere toetus soodustas Eestis kolmandate laste sündi

Aastal 2017 kehtima hakanud lasterikka pere toetus suurendas kolmanda lapse sünni tõenäosust neli protsenti. Võrreldes meetmele eelnenud ajaga nihkus kolmanda lapse sünd ühtlasi keskmiselt viiendiku võrra varasemaks, osutab Eesti rahvastikuteadlaste uuring.
"Me kõik oleme kursis, et sündimus on Eestis langenud viimastel aastatel väga madalale. See aga tingimata ei tähenda, et meil kehtestatud suured perepoliitilised meetmed oleksid oma mõju kaotanud või kuidagi ebavajalikud," ütleb Tallinna Ülikooli ja Eesti demograafia keskuse nooremteadur Tanel Paas.
Üks selline meede on alates 2017. aasta 1. juulist kehtima hakanud lasterikka pere toetus. Varem on teadlased hinnanud toetuse mõju kirjeldavalt, jälgides pidevalt muutust kolmandate sündide arvus. Kas meede suurendas kuidagi kolmandate laste sünnitõenäosust, sellise vaatluse pinnalt aga hinnata ei saa.
Koos kolleegidega võttis Paas nüüd toetuse mõju täpsemalt luubi alla. Nad vaatasid aastatel 1967–2005 sündinud naiste registriandmeid aastatest 2005 kuni 2024. Pikk periood võimaldas võrrelda paarisaja tuhande ühe ning kahe lapsega naise sündimuskäitumist enne ja pärast reformi. "Kasutatud sündmusloolise komposiitmudeliga (mixture cure model) saime hinnata, kas reformi tulemusena suurenes kolmanda lapse sünnitõenäosus või tõi see lihtsalt juba planeeritud sünnid varasemaks," selgitab Paas.
Toetuse mõju vähenes ajas
Kehtestamise aegu ehk 2017. aastal oli lasterikka pere toetus kolme kuni kuue lapsega peredele 200 eurot kuus. Seitsme või enama lapsega pere sai riigilt aga kuus 400 eurot lisaraha. Koos lapsetoetustega laekus riigilt kokku suisa 500 eurot kuus. Tanel Paasi hinnangul oli 2017. aastal tegu märkimisväärse meetmega. "Selle aasta keskmisest brutopalgast moodustas see 41 protsenti ja alampalgast koguni 106 protsenti," toob ta välja.
Hiljem on toetuse suurust paaril korral muudetud. Suuremad muutused olid 2023. aastal, kui toonane koalitsioon tõstis selle 650 ja 850 euroni. Seevastu 2024. aastal vähendas järgmine valitsus toetust 200 euro võrra ehk 450 ja 650 euroni.
Nüüd hindasid Paas ja kolleegid registriandmete põhjal, kas meetme tulemusel suurenes kolmanda lapse sünni tõenäosus või tõi toetus juba planeeritud sünnid lihtsalt varasemaks. "Analüüsi tulemused näitasid, et kolmanda lapse sünnitõenäosus reformi järel suurenes ligikaudu nelja protsendipunkti võrra," märgib nooremteadur. Samuti vähenes toetuse mõjul suurte perede vaesusnäitaja.
Võrdlevalt vaatasid autorid ühe lapsega naiste sündimuskäitumist. Mudel näitas, et nende seas vähenes teise sünni tõenäosus sama perioodi jooksul 1,8 protsenti. Sellegipoolest näitavad tulemused Paasi sõnul, et lasterikka pere toetus saavutas sündide arvu vaates oma eesmärgi. "Aastatel 2017–2024 võis tänu sellele reformile sündida vähemalt 2000 last rohkem, kui muidu oleks sündinud," osutab ta.
Teisalt ei saa nooremteaduri sõnul eitada, et ajas on toetuse mõju vähenenud. Põhjus on nii Eestis kui ka mujal maailmas sama: mis tahes meedet kehtestades jääb toetuse summa aastateks muutumatuks. Kuna hinnad ja palgad jätkavad samal ajal kasvu, väheneb toetuse reaalväärtus ajas pidevalt.
Paasi hinnangul võisid usaldust toetuste süsteemi vastu vähendada ka 2023. ja 2024. aastal tehtud muudatused. "Kui me tahaks püsivat ja pikaajalist mõju, oleks oluline vaadata, et nende toetuste väärtus aja jooksul säiliks: kas indekseerimise või regulaarse tõstmise kaudu," soovitab ta.
Perepoliitika vajaks rohkem püsivust
Eesti andmete kõrval vaatasid Tanel Paas ja kolleegid rahvusvahelist teaduskirjandust, mis käsitleb mujal maailmas kehtestatud sarnaste meetmete mõju. Uuringute tulemused ulatuvad maailmas seinast seina: mõju on osutunud kohati soodsaks ja püsivaks, kohati soodsaks ja ajutiseks, ent paiguti pole mõju üldse leitud.
"Üldiselt leitakse head mõju siiski rohkem meetmetel, mis on suunatud just kolmandate ja järgnevate laste sündidele," möönab nooremteadur. Niisamuti on vähest ja kaduvat mõju täheldatud pigem toetustel, mis on kohalike lastekasvatamise kuludega võrreldes väga väikesed.
Rahvusvaheline vaade näitas sedagi, et toetuste suurendamine võib sündmust positiivselt mõjutada. Toetuste vähendamine võib aga mõjuda sündimusele negatiivselt. "Mõnes uuringus on isegi leitud, et toetuste vähendamise halb mõju võib olla suuremgi kui nende kehtestamisele järgnev soodne mõju," osutab Paas.
Uuringu tulemuste valguses soovitab ta poliitikakujundajatel kõik perepoliitika muudatused hästi ja ettevaatusega läbi mõelda. Toetused peavad tema sõnul olema nii piisavalt suured kui ka stabiilsed. "Kui soovime, et toetustel oleks pikaajaline mõju, peavad nad ajaga sammu pidama ja peredel peab olema kindlus meetmete püsimises," märgib ta.
Võrreldes näiteks mõnede Aasia riikide sündimusnäitajatega on Eestil Paasi sõnul veel kukkumisruumi. Soovides aga siinset olukorda parandada, tuleb perepoliitikat tema sõnul pidevalt arendada ja täiustada. "Me ei saa eeldada, et pärast seda, kui oleme ühe suure kuluka meetme kehtestanud, ongi meil perepoliitika valmis ja võime selle teema kõrvale lükata," sõnab nooremteadur.
Tanel Paas ja kolleegid kirjutavad oma uuringust ajakirjas Demographic Research.























