Kormoranide arvukus peegeldab meres toimuvaid muutusi

Ehkki kormorane saadab tihtipeale negatiivne kuvand, suhtub noorem põlvkond neisse soosivamalt. Ühtlasi on hakanud liigi arvukus Saaremaa ümbruses stabiliseeruma, leiab Kuressaare Hariduse Kooli õpilane Sofia Beril Gündüz oma ajakirjas Akadeemiake ilmunud õpilasuurimuses.
Kormoran (Phalacrocorax carbo sinensis) ehk karbas on mustja sulestikuga lind, kellest on raske mööda vaadata, kui ta laiali aetud tiibadega merekivil istub. Lisaks on ta ka üks viimaste aastate kõige tulisemate looduskaitse- ja kalanduse-alaste arutelude keskmesse sattunud liike. Möödunud, 2025. aastal valis Eesti Ornitoloogiaühing kormorani aasta linnuks, kirjutab Tartu Ülikooli mikrobioloogia kaasprofessor ja ajakirja Akadeemiake juhatuse liige Triinu Visnapuu.
See tõi avalikkuse ette küsimused, mis on õhus olnud juba aastakümneid. Kas kormoran on kalurite otsene konkurent või Läänemere koosluste mõjutaja? Kuidas suhtuvad Eesti inimesed kormoranidesse?
Neile otsis oma uurimuses vastuseid Kuressaare Hariduse Kooli õpilane Sofia Beril Gündüz. Töö näitas, et vastuolulise liigi arvukus on Saaremaa ümbruses stabiliseerunud. Ühtlasi selgus, et vaatamata liigi negatiivsele kuvandile ei pea noorem põlvkond kormorani enam niivõrd tülikaks kalasööjaks, vaid Läänemere ökosüsteemi normaalseks osaks.
Kormorani tagasitulek
Kormorani peetakse sageli võõrliigiks, kuid see arusaam on ekslik. Kormoranide alamliigid on Läänemere piirkonnas elanud aastatuhandeid ning nende luid on leitud juba kiviaja asulakohtadest Kunda Lammasmäelt ja Kõpust. Tänapäeval Eestis pesitsev alamliik jõudis Läänemere piirkonda tõenäoliselt varauusajal, kuid tugeva vaenamise tõttu kadus liik 19. sajandi lõpuks paljudest Euroopa piirkondadest.
Kormoranide arvukus hakkas taastuma alles pärast seda, kui liik võeti kaitse alla ja keelustati putukamürk DDT. Euroopa Liidus võeti kormoran kaitse alla 1979. aastal ning siis algas ka kormoranide tagasitulek Eestisse. Varaseimad kindlad andmed Eestis liigi taastunud pesitsemise kohta pärinevad 1983. aastast Kolga lahelt. Saaremaa ümbruses tekkis kormoranide püsivam asustus 1992. aastal. Sellest ajast alates hakkasid kormoranid laiemalt Eestis levima ja nende pesitsusarvukus on järjepidevalt kasvanud.
Keskkonnaagentuuri seireandmete alusel pesitses 2024. aastal Eestis ligi 43 600 kormoranipaari. Praegu on aktiivses kasutuses olevaid kolooniaid umbes 50, millest enamik asub Liivi lahe Pärnumaa piirkonnas ja Väinamere laidudel. Suurimad kolooniad asuvad Liivi lahes Anilaiul ja Käina lahes Kadaklaiul. Sisemaal pesitseb ligi kümnendik asurkonnast – Võrtsjärve Tondisaarel ja Lämmijärve Salusaarel.
Veealuse jahi meistriklass
Kormoran on kohastunud veealuseks jahiks erakordselt hästi: tema keha on voolujooneline, jalad tugevad ja ujulestadega, tugev nokk konksja tipuga, kael pikk ja painduv ning luud tihedamad kui lindudel tavapäraselt. Aasias kasutatakse näiteks treenitud kormorane kalapüügil.
Erinevalt paljudest teistest veelindudest ei ole kormoranide sulestik täielikult vetthülgav. See aitab linnul paremini vee alla sukelduda, aga pärast jahti tuleb tal sulgi kuivatada. Seetõttu näebki kormorane sageli pikalt kividel või puudel istumas, tiivad laiali sirutatud, et soodustada sulgede kuivamist.
Kormorani toitub peamiselt kalast, kuid ta ei vali saaki inimese vaatest suuruse või väärtuslikkuse järgi. Kormoran on oportunistlik toituja, mis tähendab, et ta sööb eeskätt neid kalaliike, keda on antud piirkonnas palju ja keda on lihtne kuni paari meetri sügavusel tabada. Seetõttu on lindude toidusedel eri aegadel ja piirkondades muutunud.
Varasemate Eesti uuringute põhjal esines kormoranide toidus valdavalt emakala, aga ka särge, lutsu, ahvenat, tobiat. Uuemad andmed näitavad aga, et üha olulisemaks toiduallikaks on tõusnud ogalik ja ümarmudil. Viimane on Läänemeres invasiivne võõrliik, kes võib mõjutada põhjaelustikku ning konkureerida kohalike liikidega. Praegu peetaksegi Läänemeres ümarmudila üheks oluliseks looduslikuks vaenlaseks kormorani. Seega võib kormoran vähendada võõrliigi arvukust, kuigi suhtumine temasse kui kalavarude hävitajasse ei ole kerge muutuma.
Kormoranid söövad olulises koguses kala, tarbides seda ööpäeva jooksul ligi viiendiku oma kehakaalust. See teeb asurkonna kohta tuhandeid tonne kala aastas. Seega on surve kalavarudele olemas. Siiski ei konkureeri kormoranid otseselt kalameestega, sest liikide poolest ei ole töönduslikult oluliste kalade ja kormorani toidu vahel suurt kattuvust.
Pigem aitab kormoran rannikumeres võõrliikide ja vähem püütavate kalade populatsioone kontrolli all hoida. Kalavarude vähenemise peamiseks või lausa põhiliseks põhjuseks kormorane pidada ei saa ning kalastikku mõjutavad ka paljud teised tegurid, mis kalastikku mõjutavad. Kalateadlaste hinnangul jaguneb Eesti rannikumeres kala väljapüük kalurite, kormoranide ja hüljeste vahel ligikaudu võrdselt ning püütavate kalade koosseis kattub vaid osaliselt.
Kormoranide arvukus
Eestis tervikuna on kormoranide arvukus viimastel aastakümnetel kiiresti suurenenud, mis on tekitanud tema suhtes ka vastuseisu. Kasutusele on võetud ohjamisabinõud, millest levinuim on munade õlitus.
Kuna kormoranid on pelglikud linnud, segab edukat pesitsust igasugune häiring alates kalameeste või uurijate käikudest laidudele kuni pesade rüüstamise ja looduslike vaenlaste nn külaskäikudeni. Kormoranide põhivaenlased on merikotkad ja ka kajakad ning rebased ja teised väiksemad kiskjad. Ka Saaremaa kormoranikolooniad pole püsinud alati samades paikades, vaid on aastate jooksul mitmeid kordi häiringute tõttu asukohti vahetanud.
Kui pesitsuskoht muutub lindude silmis ebaturvaliseks, võib koloonia järgmisel aastal tekkida juba mujal. Samuti võib madala taimestikuga laidudel soodustada häiring seda, et kormoranid hakkavad otsima turvalisemaid pesitsuspaiku puude otsas. Selline pidev liikumine raskendab kormoranide arvukuse hindamist ja uurimist ning muudab keerukamaks ka võimalikud ohjamistegevused.
Kuressaare Hariduse Kooli õpilane Sofia Beril Gündüz tundis huvi, kuidas suhtuvad inimesed kormoranidesse ja milliseid abinõusid kormoranide arvukuse piiramisega seoses pooldavad. Lisaks kogus ta andmeid kormorani leviku kohta Saaremaa ümbruses.
Sõrve linnujaamast pärinevate andmete põhjal leidis ta, et 1992. aastal Saaremaal kanda kinnitanud ja järjepidevalt kasvanud kormoranide populatsioon suurenes kuni 2016. aastani, mille järel hakkas arvukus uuesti langema ja stabiliseerus. Viimasel ligi kümnel aastal on Saaremaa ümbruse pesitsuspaaride arv jäänud võrreldes 20 aasta taguse ajaga sarnasele tasemele.
Kuigi kormoranist räägitakse meedias sageli kui kiiresti kontrolli alt väljunud liigist, käivad Saaremaa piirkonna vaatlusandmed sellele vastu. Oma mõju arvukusele on avaldanud ilmselt nii munade õlitamine kui ka häiringud. Saaremaa rannikumere pindala ja kormoranide arvukust ülejäänud Eestiga võrreldes järeldas Gündüz, et tegemist ei ole piirkonnas probleemse liigiga ja negatiivne kuvand on pigem meedia toel võimendunud.
Kormoranide kuvand
Uurimaks Saare maakonna ja ka teiste Eesti elanike suhtumist kormoranidesse koostas õpilane Sofia Beril küsimustiku, millele vastas 400 inimest, kellest ligi kolmveerand elas Saare maakonnas. Ligi pooled vastajad olid õpilased ja veidi alla ühe kolmandiku moodustasid tööealised elanikud.
Küsitluse tulemustest selgus, et veidi üle poolte (50,7 protsenti) vastanutest suhtus kormoranidesse neutraalselt. Positiivselt suhtusid pigem nooremad vastajad – põhikooli- ja gümnaasiumiõpilased. Ülejäänute seas leidus nii negatiivselt kui ka pigem negatiivselt meelestatud inimesi (kokku 32,8 protsenti) ning paljud neist toetasid kormoranide arvukuse piiramist.
Paljudel vastanutest (145 inimest) ei olnud aga tegelikult väljakujunenud kindlat arvamust, kas linnu arvukust peaks ohjama. Viiendik vastajatest arvas, et arvukust pigem ei peaks piirama. Vastuabinõude kasutuselevõtu pooldajad või pigem pooldajad (kokku 43,7 protsenti vastajatest), kes kuulusid valdavalt tööealiste hulka, märkisid kõige rohkem kormoranimunade õlitamise ja küttimise vajalikkust.
Samas arvas üle poolte vastajatest, et edaspidi tuleks kormoranide toitumist ja mõju loodusele põhjalikumalt uurida, et selgitada välja tegelik olukord. Väga oluliseks peeti ka teaduspõhise info jagamist ning selget kommunikeerimist. Oma teadmisi kormoranidest hindasid vastajad pigem rahuldavaks ja paljud vastajad soovisid nende lindude kohta rohkem teada saada.
Kormoran kui Läänemere seisundi indikaator
Sofia Beril Gündüzi põimis oma töös kormoranide bioloogilise ja ajaloolise ülevaate, meediakajastuse mõju ja inimeste hoiakud ning Saaremaa laidude pikaajalised vaatlusandmed.
Ühelt poolt on selge, et kormoran on kalatoiduline lind ning suurte kolooniate mõju on märgatav nii lähipiirkonna kalastikule kui ka pesitsuspaikade taimestikule ja loomastikule. Tema väljaheited muudavad kolooniates elupaiga ilmet, kahjustavad puid ja võivad mõjutada teiste liikide elu.
Teisalt sõltub kormoranide mõju ümbritsevale konkreetsest piirkonnast, aastaajast, toidubaasist ja kolooniate paiknemisest. Sofia Beril tõi oma töös esile, et enne laialdasemate või radikaalsemate ohjamisabinõude rakendamist tuleks teha erinevates piirkondades ja erinevatel aastaaegadel täpsemaid toitumisuuringud, sest ainult nii saab hinnata, milline on kormorani tegelik mõju kalavarudele.
Samuti soovitab ta uurida muid linnu suure arvukusega kaasnevaid võimalikke riske, näiteks haiguste levikut. Tööst selgus, et paljud inimesed tajuvad probleemi laiemalt: kormorani ei saa käsitleda lahus Läänemere üldisest seisundist ega inimese mõjust mereökosüsteemidele.
Kormoranide lugu näitab, kui tihedalt on seotud loodus, teadus, majandus ja avalik arvamus. Ühelt poolt on kormoran Läänemerele tagasi pöördunud edukas liik, kelle arvukus on Eestis tõusujoones ja kes on suutnud ära kasutada muutunud toidubaasi. Teisalt on tema arvukuse tõus toonud taas kaasa konflikti inimestega. Kolmandaks osutab kormorani levik ja toitumine muutustele Läänemeres: ümarmudila ja ogaliku arvukus, kalastiku üldseisund ning elupaikade muutused mõjutavad seda, kuidas kormoranil läheb.
Kormoranide käekäiku tuleb seetõttu ka edaspidi hoolikalt jälgida ning vajadusel teatud piirkondades arvukust ohjata, kuid see peaks tuginema ajakohasele andmestikule. Saaremaa laidude andmed näitavad, et piirkondlik pilt võib erineda Eesti üldisest suundumusest.
Kuressaare Hariduse Kooli õpilane Sofia Beril Gündüz pälvis oma uurimuse "Kormoran (Phalacrocorax carbo): bioloogia ja levik Saaremaa laidudel aastatel 1992–2025 ning inimeste suhtumine kormoranidesse" eest 2026. aasta õpilaste riiklikul konkursil põhikooliastmes III preemia ja Kliimaministeeriumi eriauhinna.
Tööd juhendasid õpetaja Inge Vahter (Kuressaare Hariduse Kool) ja Karl Jakob Toplaan (Fotoplaan OÜ). Tööga saab põhjalikumalt tutvuda õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa




















