''Maailmas pole ilmselt peeniseluuga võrreldavat kondikest, mille kuju ja suurus oleks liigiti sedavõrd muutlik. Seda alates nõeljatest vähem kui sentimeetri pikkustest kidadest lõpetades pea meetri pikkuste nuia meenutavate monstrumitega. Kuid kuigi see tekitab ikka ja jälle kihinat ja kahinat, ei tea keegi päris kindlalt, miks see üleüldse arenes või mis lugu selle taga on,'' märkis uurimuse esimene autor Matilda-Jane Brindle ERR Novaatorile.

Londoni ülikooli kolledži bioloog lisas, et aastate vältel on selle olemasolu selgitamiseks käidud välja mitmeid erinevaid hüpoteese. Näiteks näriliste puhul näib peeniseluu aitavat stimuleerida ovulatsiooni, mille tulemusel vabanevad munarakud. ''Primaatide seas ei leia sa aga ühtegi taolist liiki. Seega näib erinevate liikide puhul olevat luukese säilimise taga väga erisugused selgitused. Üks-suurus-sobib-kõigile vastust ilmselt pole,'' lisas Brindle. Probleemi muudab keerukamaks asjaolu, et kõigist imetajate seltsidest on vaid neljas see osadel liikidel olemas, kuid teistel mitte.

See ei takistanud otsimast Brindle'it ja tema juhendajat Kip Opiet ühisnimetajaid. Pea kõiki kiskjaliste- ja primaadiliike haaranud fülogeneetiline analüüs näitas, et peenise otsas tilpnev luukene oli olemas juba nende ühisel esivanemal. ''Kuna kukrulistel peeniseluud pole, pidi see esmakordselt ilmuma millalgi pärast pärisimetajate ja kukruliste lahknemist ning enne kiskjaliste ja primaatide lahknemist ehk 145—95 miljonit aastat tagasi,'' selgitas bioloog.

Occami habemenoa printsiibist lähtudes võis luu evolutsiooni käigus tekkida seega vaid ka ühe korra. See sunnib Brindle'i hinnangul küsimust, miks nii paljudel liikidel peeniseluu on, ümber sõnastama. Küsida tuleks pigem, mis viis mõnede liikide puhul luu säilimiseni, mil teised liigid selle kaotasid.

Siinkohal annab taas vihjeid fülogeneetiline analüüs. ''Leidsime, et peeniseluu olemasolu seostus vahekorra pikkusega terve imetajate evolutsioonilise ajaloo vältel. Pika suguühtega käis kaasas peeniseluu ja vastupidi. Mida pikemalt paaritumine seejuures kestis, seda suurem luu tavaliselt oli,'' lisas Brindle. Pika suguühtena defineerisid Opi ja Brindle vahekorda, kus lahutas penetratsiooni seemnepurskest keskmiselt rohkem kui kolm minutit. Inimesi oma kahe minutiga sinna alla arvata ei saa.

Samuti võis peeniseluud näha sagedamini liikide seas, kellel on jooksuaeg, ja keda iseloomustab polügaamne paaritumine ehk sama emasega heidavad ühte mitmed isased. ''Arvame, et selle olemasolu seostub tugevalt isastevahelise konkurentsiga piirini, kus see meenutab otsest võitlust. Muidugi mitte niimoodi, et nad annavad sellega üksteisele vastu pead või midagi,'' lisas Brindle. Tegu on sugulise valikuga selle kõige ehtsamas mõttes.

Bioloog märkis, et polügaamses paaritumissüsteemis tuleb peeniseluu kasuks vähemalt kolmel viisil. ''Sul on vaja kindlustada, et munaraku viljastab just sinu sperma. Peeniseluu aitab seda teha. Mida pikem see on, seda lühema vahemaa peab sperm ise selleks läbima. Võib öelda, et sul on juba eos eelis,'' laiendas Brindle.

Omad võlud on pikemal suguühtel. Peeniseluu aitab pikendada vahekorda, mis vähendab omakorda emase võimalusi paarituda kellegi teisega. ''Seda eelmisel aastal nahkhiirte näitel uurinud töö näitas, et peeniseluu moodustab jäigastunud peenise korral koos vere mõjul jäigastuva koega struktuuri, mis aitab ühtaegu hoida peenist pikemalt kõvana ja hõlbustab samal ajal sperma väljavoolu,'' lisas bioloog. Kui miski sperma liikumist ei blokeeri, on ka emase viljastamiseks paremad väljavaated.

Kui aga peeniseluu näib pakkuvat sedavõrd suurt eelist, miks puudub see inimestel? Vaadata tasub inimeste lähisugulaste – bonobote ja šimpansite poole. Keskmiselt kaheksa millimeetri pikkuse peeniseluuga bonobote suguühe kestab tavaliselt 15 sekundit. ''Šimpansitel on see isegi veel millimeetri võrra väiksem ja nad seksivad korraga seitse sekundit. Nii tundub see mõneti vaistuvastane. Kuid nende paaritumissüsteem erineb oluliselt ka meie omast ja soodustab isastevahelist konkurentsi,'' nentis Brindle.

Inimesed kalduvad olema seevastu tavaliselt monogaamsed. ''Naised paarituvad tavaliselt vaid ühe mehega. Muidugi on ka polügaamse korraldusega ühiskonnasüsteeme, kuid need on valdavalt meestekesksed ehk üks isane paaritub mitme emasega. Seega arvame, et meie paaritumissüsteem oli viimane piisk, mis viis meestel peeniseluu kadumiseni,'' kinnitas bioloog. Luukese olemasolu õigustamiseks pole lihtsalt piisavalt tihedat konkurentsi.

Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.