Invasiivsed võõrvähiliigid levivad Eesti mageveekogudes üha uutele aladele ja ohustavad siinset ainsat kohalikku vähiliiki jõevähki. Eesti Maaülikoolis kaitstud doktoritöö näitab, et üksnes traditsioonilistest seiremeetoditest võõrliikide leviku ohjamiseks ei piisa. Keskkonna-DNA ehk eDNA kasutamine võimaldab aga võõrvähke avastada senisest tõhusamalt ja leviku varasemas järgus.

Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli nooremteadur Michael Oliewo Aluma uuris oma doktoritöös "Invasiivsete võõrvähiliikide levikumustrid ja eDNA‑põhine seire Eesti sisevetes jõevähi (Astacus astacus L.) kaitseks" invasiivsete võõrvähiliikide levikut Eestis. Ta thindas eDNA meetodi sobivust jõevähi, võõrvähkide ja vähikatku tekitaja seireks. Töö ühendab pikaajalise levikuseire molekulaarsete meetoditega, et toetada jõevähi kaitset ja magevee-elustiku säilitamist.

Signaalvähk levib uutele aladele

Uuringust selgus, et alates 2008. aastast on signaalvähk kanda kinnitanud vähemalt viies uues asukohas Eestis ning levib väljapoole seni teada olnud piirkondi. Samal ajal on jõevähi asurkonnad kadunud mitmest paigast, sealhulgas Riksu ojast ja Pärnu jõe suudemalalt. Tulemused osutavad, et invasiivsete võõrvähiliikide levik võib olla kaasa aidanud kohalike jõevähiasurkondade vähenemisele või kadumisele.

Doktoritöös hindas Michael Oliewo Aluma ka praegu kasutatava püügipõhise seire tõhusust. Selgus, et kuigi katsepüük on oluline seirevahend, on selle mõju invasiivsete võõrvähkide arvukuse vähendamisel piiratud. Samuti ei pruugi püügimeetoditega avastada väikese arvukusega või alles levima hakanud asurkondi.

Vees leiduv DNA reedab liikide kohalolu

Olulise uuendusena rakendasid Michael Oliewo Aluma ja kolleegid Eestis vähkide ja vähikatku seireks eDNA meetodit. Selleks analüüsisid nad vees leiduvat geneetilist materjali, mis võimaldab liike tuvastada neid püüdmata.

Uuringus tuvastas töörühm eDNA abil edukalt nii jõevähi, signaalvähi kui ka ogapõskse vähi ning vähikatku tekitaja (Aphanomyces astaci) esinemise. Jõevähi tuvastamise täpsus ulatus 100 protsendini ja signaalvähil 87,5 protsendini.

Eesti Maaülikooli uurimisrühm osales ka ulatuslikus laboritevahelises ringtestis, kus võrreldi erinevate Euroopa laborite eDNA analüüside toimivust. Tulemused kinnitasid, et Eestis kasutatav metoodika on usaldusväärne ja võrreldav teiste Euroopa laborite omaga, toetades eDNA-põhise seire laiemat kasutuselevõttu.

Aluma sõnul ei asenda keskkonna-DNA meetod täielikult traditsioonilisi seireviise, kuid võimaldab neid oluliselt täiendada. "See aitab avastada invasiivseid liike ja haigustekitajaid varem ning annab seega paremad võimalused jõevähi kaitseks," ütles doktoritöö autor.

Doktoritööst järeldub, et Eesti mageveekogude elurikkuse säilitamiseks on vaja integreeritud lähenemist, mis ühendab traditsioonilise seire ja uued molekulaarsed meetodid. eDNA põhine seire loob tugeva aluse invasiivsete võõrvähiliikide ja vähikatku varajaseks avastamiseks. Samuti võimaldab see tulevikus täiendada riiklikke seireprogramme.

Doktoritöö täistekstiga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMÜ DSpace.