Viis vastust kimbutavate herilastega toime tulemiseks
ERR Novaatori lugejad on meilt küsinud õige mitu küsimust herilaste kohta. Kuna praegu kimbutavad herilased nii aias kui ka välikohvikutes, tekib küsimus, kas neist on meile ja loodusele üldse kasu ning millal on herilasepüüniste valmistamine õigustatud.
Herilaste arvukuse määrab ära mai, juuni ja juuli ilm. Soe ja kuiv ilma soodustab pesakondade arengut. Seetõttu on sel aastal herilasi lihtsalt palju. Siiski mitte erakordselt palju, selgitab Tartu Ülikooli zooloogia teadur Villu Soon.
Eelmisel aastal, mil kevad ja suvi olid niisked ning jahedad, oli herilasi vähem. Seda enam tuleb inimestele taas augustikuus meelde, et herilased tulevad kimbutama ning tundub, et neid on eelmiste aastatega võrreldes rohkem.
Vastupidiselt rahva seas levivale müüdile pole herilased meemesilastest agressiivsemad. "Inimesed kardavad neid, kipuvad kätega vehkima ja selle tulemusena läheb ka herilane närvi. Teise võimalusena satuvad inimesed nende pesa lähedale. Selle kaitsmine on loomulik. Teeksime sama, kui mõni suur elukas meie kodu lõhkuma tuleks," räägib Marika Mänd, Eesti Maaülikooli vanemteadur. Üldiselt kurdetakse tema mäletamist mööda herilaste rohkuse tõttu igal aastal.
Samas võivad herilased sel aastal tõesti tavapärasest veidi närvilisemad olla. "Meil olid väga kuumad ilmad. Sarnaselt inimestele ärrituvad herilased tühja kõhu, haiguse ja veepuuduse korral lihtsamalt ning nõelavad kergemini," laiendab Mänd. Veeotsingud võivad tekitada herilaste ja inimeste vahel täiendavaid konflikte, kui viimased neile näiteks kaevu ääres kogemata peale astuvad.
Suve teises pooles ajab herilased liikvele suhkrunälg. "Augusti alguses algab herilasperede lagunemine. Isasherilased surevad, emad hakkavad valmistuma järgmiseks kevadeks. Töölistel pole enam midagi peale enda elus hoidmise teha," selgitab Mänd.
Täpsemalt vajavad täiskasvanud putukad rohkem suhkrut ning inimeste lähedal on seda kerge leida. Magusanälga annab kustutada marjapõõsastes, õunapuudel või ka näiteks kohvikulaual või aianurgakeses olevas morsi- või muu magusjoogiklaasis.
1. Kas herilastest on mingit kasu ka?
Herilasi on Eestis 12 erinevat liiki ja nende hulka kuuluvad ka vapsikud, mida Lõuna-Eestis ka vaablasteks kutsutakse, kuid neidki ei tasu karta – nad on aeglased ja nõelamisjuhtumeid esineb tegelikult harva. Foto: Didier Descouens / Wikimedia Commons
Kui mesilaste puhul teavad inimesed hästi, et nad on olulised tolmeldajad ning neid on vaja meie toidulaua jaoks, siis kuidas on herilastega – milleks meile neid üldse vaja on, küsivad lugejad.
Villu Soone sõnul kannavad herilased küll edasi ka õietolmu ja on nõnda tolmeldajateks, kuid nad teevad seda kindlasti vähem tõhusalt kui mesilased või kimalased.
Küll aga on herilased väga tõhusad kahjurite tõrjujad. Üks aias olev herilasepesa hävitab rohkem aiakahjureid kui linnuperekond. Seega tasuks just aiapidajatel ja põllumeestel suhtuda herilastesse lugupidavalt – nad on looduslik asendus kahjurimürkidele.
Mõistagi ei vähenda see teadmine ebamugavustunnet, mis tekib hirmust saada nõelata. Eelmisel nädalal kirjutas Helsingin Sanomat loo mehest, kes oma koduaias väga tõhusalt isetehtud püünisega herilasi püüab. Sadade kaupa püütud putukate tõttu tekkis mõistagi trots looduskaitsjatel – kas nii tohib ikka loodusega ümber käia.
2. Kas herilaste püüdmine mõjutab ökosüsteemi?
Villu Soon nendib, et eks ta ikka mõjutab, aga sama mõju on aiast ühe herilasepesa hävitamisel, sest korraga hukkub mitu tuhat putukat. Lokaalset ökosüsteemi see ehk veidi samal aastal mõjutab. Tervikuna see vast kahju ei tee, leiab Soon.
Foto: Jean-Pierre Muller/AFP/Scanpix
Kui võimalik, tuleks eelistada tülikatest külalistest vabanemisel looduslikke vahendeid, paneb inimestele südamele Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees Rea Raus. "Kõik need erinevad mürgid, mida õhku pihustame, on ikkagi mürgid, ei kao kohe keskkonnast ning on kahjulikud kõigile tolmeldajatele," räägib Raus.
Pigem on tegu siiski eetika valdkonda kuuluva küsimusega, kus lõpuks on iga inimese enda valik, kuidas toimida.
3. Kas herilast tohib tappa?
Nagu öeldud, herilaste püüdmine nende tapmise eesmärgil on eetikaküsimus. Seaduse järgi pole see keelatud, sest looduskaitse seadus § 55 ütleb, et loomaliigi isendi surmamine on lubatud:
- kui loom ohustab otseselt inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda;
- elanikkonna ohutuse huvides.
Seega võib herilasi püüda, kui see kaitseb inimeste tervist.
"Ennast ei tasu lõpmatuseni piitsutada ja võtta põhimõtteks, et ühelegi putukale ei tohi liiga teha. Me peame nendega oma eluruumi jagama, kuid meil on õigus seda kaitsta," sõnab Rea Raus.
Eriti pole mõtet herilaste tapmisel süümepiinu tunda juhul, kui mõni pereliige on mesilasmürgi suhtes allergiline. "Sa pead seda paratamatult enesekaitseks tegema. Kui nad muidu ei häiri, pole mõtet aga herilasi mürgitama minna," kinnitab Marika Mänd. Probleemide ennetamiseks tasub katsuda pesa lõhkuda juba kevadel selle ehitamise ajal.
End ebasobivasse kohta sisse seadnud mesilassülemi leidmisel tuleks võtta ühendust Mesinike Liiduga.
4. Kuidas teha herilasepüünist?
- Hangi paar tühja, korkideta plastpudelit.
- Täida pool pudelit herilasi peibutava seguga. Selleks sobib magusalõhnaline siider, kange moosivesi, meevesi või veega segatud toormoos.
- Igasse pudelisse võiks panna ka natuke vedelseepi või nõudepesuvahendit. See vähendab võimalust, et herilane magusast ja kleepuvast vedelikust põgeneda suudab.
- Püünised tuleks asetada kohtadesse, kus herilasi tundub olevat kõige rohkem - marjapõõsaste või pesade lähedale, aiapidude pidamise kohast eemale.
- Püüniseid tuleks kontrollida vähemalt iga paari päeva tagant ja vajaduse korral need ümber vahetada.
Herilasepüünis, paraku tappev. Autor: Elmo Riig/Sakala/Scanpix
Mõistagi hukkuvad herilased püünises, millesse on pandud seepi või nõudepesuvahendit, sest see on neile mürgine.
4,5. Kuidas teha sõbralikku "herilasepüünist"?
Eelkirjeldatu puhul on tegu püünisega, milles herilased hukkuvad. Selle asemel võib aga kasutada sõbralikumat lahendust.
Kuna herilastele maitseb magus, kuid ka käärinud toit, on võimalik teha neile kuhugi kaugemasse aianurka oma "söögilaud". Näiteks maitseb neile hästi õunamahla tegemisel üle jäänud pressimisjääk. See hoiab herilased inimestest kaugemal ning nii saavad mõlemad rahulikult koos elada.
Herilastele meeldib süüa ka näiteks mädanenud õunu, mida võibki kuskil aianurgas kasutada sõbraliku püünisena. Autor: Elmo Riig/Sakala/Scanpix
5. Veel nippe nõelata saamise vältimiseks ja riskide maandamiseks:
- Kata magusalt lõhnavad toidud ja joogid õues kaanega. Suve esimestel kuudel meelitab herilasi ka (grill)liha
- Eelista ühte tooni ning väldi värvilisi ja suuremustrilisi riideid.
- Putukaid meelitab tugevalõhnaline parfüüm ja kosmeetika.
- Jää mesilaste ja herilaste läheduses rahulikuks ja väldi kätega vehkimist.
- Kontrolli õues süües toitu enne selle suhu pistmist.
- Kata suvel avatavad aknad putukavõrkudega.
- Teadaoleva allergia või selle kahtluse korral kanna kaasas allergiarohtu nagu Zyrtec või Claritine.
- Potentsiaalselt eluohtlikule reaktsioonile viitab tugeva lööbe, sügeluse ja turse tekkimine pistekohas esimesel nõelamisele järgnenud kümnel minutil.
Toimetaja: Marju Himma