"Metsad on alati põlenud. Midagi erilist pole isegi katastroofilistes tulekahjudes. Mõne aasta eest hakkasid need muutuma, esmalt Tšiilis, siis Portugalis, Lõuna-Aafrikas – ja nüüd Austraalias. Me ei suuda enam nende käitumist seniste teadmiste ja tehnikaga mudeldada. Tule levik on muutunud paljudel juhtudel ennustamatuks," nentis Marc Castellnou, Hispaanias asuva Lleida Ülikooli metsatulekahjude dotsent. Atmosfäär ei mõjuta enam pelgalt tule käitumist. Tuli loob üha sagedamini omaenda levikut soodustavaid tormisüsteeme.

Viimasel kuul Ida- ja Lõuna-Austraalias lõõmanud põlengute ulatus on pigem tagasihoidlik. Kui sel hooajal on jõudnud laastada need 11 miljonit hektarit, siis 2010. aastate alguses jõudis levida tuli terve mandriga arvestades üle 80 miljoni hektari.

"Austraalia mõttes on see suhteliselt väike maalapp. Avatud maastike asemel räägime aga sel korral isegi vihmametsadest. Põlevad paigad, mis pakkusid varasemastel kümnenditel loomadele tulekahjude ajal pelgupaika," sõnas Christopher Dickman, Sidney Ülikooli maismaaökoloogia professor.

Mõningaid asju saab ennustada tule käitumisest täpsemini. Pikka kuiva perioodi ja võimalikke megatulekahjusid nähti ette juba Austraalia Meteoroloogiabüroo egiidi all 2007. aastal avaldatud raportis. "Paar aastat hiljem puhkenud "Musta laupäeva põlengud" andsid aimduse, mis mandrit ootab, kuid see oli üksik erand. Me poleks osanud oodata, et need naasevad nii kiiresti ja igal pool," meenutas Castellnou.

Vähemalt mäletati karmi õppetundi piisavalt hästi. Victoria osariigi tulekahjud nõudsid 173 elu. Sel hooajal on hukkunud suuremates põlengutes vähemalt 28 inimest. Aastaid tulekahjude ja teiste äärmuslike loodusnähtustega võideldnud inimesed otsustavad katastroofipiirkonnast üha sagedamini enne kõige hullema saabumist lahkuda.

Kliimamuutuse karvane käsi
Austraalia riikliku teadusagentuuri CSIRO klimatoloog Michael Grose ja Meteoroloogiabüroo juhtivteadur Pandora Hope nentisid, et minevikus oli üksikute sündmuste kliimamuutusega seostamine võrdlemisi keerukas. "Ootad kliimat, aga saad ikka ilma," kui tsiteerida kliimateadlaste seas levinud tarkusetera.

Lõpuni kindel ei saa olla tänapäevalgi. Küll saab öelda, kas kliimamuutus muutis konkreetse sündmuse nägemise tõenäolisemaks ja kas see oli seetõttu äärmuslikum. Selleks läheb tarvis piisavalt pikka andmerida piirkonna ilma kohta, häid arvutimudeleid ning mõista tuleb nähtuse aluspõhjuseid.

Megatulekahjude puhul on olulised kaks tahku: kõrge temperatuur ja väike sademetehulk. Austraalia pika põua kliimamuutusega seostamisega ollakse veel algusjärgus. Kõrgema temperatuuri osas on pilt selgem. Riigi keskmine temperatuur ulatus 2018. ja 2019. aasta detsembris vastavalt 29,6 °C ja 30,7 °C'ni. Taolised ilmad oleksid normaalsed tööstusajastueelsest 2 °C ja enam kui 2,5°C võrra soojemas maailmas.

Erinevalt Austraalia peaministri Scott Morissoni sõnadest oleks sarnase tulehooaja kliimamuutuseta nägemine äärmiselt ebatõenäoline. "Tulekahjude levikuks sobilike päevade sagedus on Austraalias hüppeliselt kasvanud. See võimaldab seostada suurpõlenguid otseselt kliimaga," sõnas Paulo Fernandes, Portugalis asuva Tras-Os-Montes E Alto Douro Ülikooli teadur.

Atmosfääris leiduva energia hulk on kasvanud. Tulekahjudel on end kergem alal hoida. Sagedamini tuleb ette ka tulekahjusid süütavaid kuivi äikesetorme. Marc Castellnou peagi ilmuva uurimuse kohaselt pole võimalik selgitada viimasel kümnendil puhkenud 8000 suuremast maastikupõlengust klassikaliste meetoditega 57 protsendi käitumist. Muutunud atmosfääri vertikaalprofiili taga on äärmiselt tõenäoliselt kliimamuutuste mõju.

Christopher Dickman lootis, et vahetu kogemus aitab Austraalia rahvast kliimapoliitika osas ühendada. Kuigi süsi on üks saastavamaid fossiilkütuseid, soosib valitsus selle kaevandamist vaatamata Pariisi kliimaleppele. Otseselt pakub sektor tööd 38 000 inimesele. Selle ekspordiga teeniti 2018. aastal ligikaudu 23 miljardit eurot.

"Ühiskond on lõhestunud. Meil pole üksmeelt, kas ja mida me kliimamuutuste pehmendamise osas tegema peame. Ehk mõistavad tulekahjude tõttu linnas iga päev suitsu sisse hinganud inimesed, et see puudutab ka neid otseselt?" tõdes professor. Lootus ei läinud tühja. Möödunud reedel, intervjuule järgnenud päeval protestis Syndey tänavatel valitsuse kliimapoliitika vastu politsei hinnangul rohkem kui 30 000 inimest.

Muutuva kliima mõju võimendas ka selle loomulik muutlikkus. Lõuna-Jäämere kohal laiuv läänetuulte vöönd (SAM) on nihkunud viimastel aastatel Antarktika suunas. Sademeid toovad külmemad õhumassid ei niisutanud selle tõttu enam talvel Austraalia lõunaosa. Suvel liikusid sisemaa kuivad õhumassid sama muutuse toel tihedalt asustatud mandri idaossa. Lisaks kanaldas see Lõuna-Austraaliasse stratosfääri soojust.

SAM-i kõrval jõudis positiivsesse faasi India ookeani dipool – India ookeani ida- ja lääneosa vaheline temperatuuri gradient. Kaasnevad tuuled lükkasid kevadel ookeani kohal laiunud niiske õhu Austraaliast eemale. Kokkuvõtlikult oli möödunud aasta riigi ajaloo kõige kuivem. Keskmine sademete hulk ulatus 277 millimeetrini. Eelmine miinimum purustati 37 millimeetriga.

Valge mehe narrus
Kuigi praegusi suurpõlenguid ja Austraalia Meteoroloogiabüroo raportit lahutas 12 aastat, oleks olnud põlengute mõju leevendamine valitsuse süstemaatilise tegevuseta teadlaste sõnul raske.

Suurem osa Kagu-Austraalia metsadest asuvad rahvusparkides. Aastatel 1970.–1980. läksid need metsateenistusest pargiteenistuse alluvuse. Prioriteet nihkus metsade majandamiselt nende kaitsele. Teed ja muu taristu hakkas lagunema, mis raskendab tulekahjudele ligi pääsemist.

Teine põhjus võib tulla suurele osale eurooplastest üllatusena. Praegustele tulekahjudele andis hoogu nende nappus. "Suur osa Austraalia ökosüsteemidest, nii metsad kui ka rohumaad vajavad perioodiliselt madala tugevusega tuld. Mandri edelaosas põletatakse kontrollitult igal aastal 5–10 protsenti selle pindalast. Kagus seda nii ulatuslikult ei tehta. Üks protsent rahvusparkide pindalast on kaugelt liiga vähe, et taktika oleks tõhus," viitas Paulo Fernandes.

Hiljuti Wollongongi Ülikooli keskkonnariskide haldamise keskuse hinnangu kohaselt tuleks igal aastal riskide maandamiseks põletada juba ainuüksi Uus-Lõuna Wales'is senisest viis korda suurema maa-ala. Koos varasemate kulutustega nõuaks see riigi eelarvest üle 310 miljonit euro.

Sellest üksi ei piisa. Kontrollitud tulekahjud vähendavad vaid metsaalustel süttimisohtliku biomassi hulka. Hiljuti põletatud alale jõudes on leegid väiksemad. See avab võimaluse suurtulekahjudele piiri panemiseks. "Väikesi madala intensiivsusega tulekahjusid võib võrrelda megatulekahju eest vaktsiiniga. See ei tähenda, et meil pole tuletõrjujaid enam vaja, vastupidi," sõnas Marc Castellnou.

Austraalia tuletõrje rajaneb suuresti vabatahtlikel. Megatulekahjude puhul ei jää neil üle muud, kuid oodata nende vastu võitlemiseks paremaid tingimusi või maastikku. Jalgsi leekide vastu minemine muutub võimatuks juba juhul, kui tulekahju võimsus ületab ruutmeetri kohta 4000 kilovatti. Praeguste tulekahjude puhul võib küündida see kohati isegi 100 000 kilovatini ja mõnel pool nähti isegi 70 meetri kõrgusi leeke.

Olukorda muudab hullemaks inimeste nappus ja alarahastatus. Tulekahjudega võidelnud vabatahtlikele nõustuti maksma ligikaudu 3700 eurot alles pärast päevi kestnud meediakära.

Inimesi napib ka kontrollitud põletamiste läbiviimiseks. Metsandusharidus on kõrges hinnas. Paulo Fernandes kirjeldas oma Portugali kolleegi, kes võeti pea momentaalselt tööle ja kelle kaasabil põletatakse riigi kaguosas aastas keskmiselt 300 000 hektari jagu alusmetsa. "Oleks vähe öeldud, et ta oli esimestel aastatel õnnelik," laiendas teadur.

Peagi selgus, et kokkuhoid mõjutab nende töö tõhusust. Kontrollitud põlengute lennukilt või helikopterilt süütamine on oluliselt odavam. Korraga põlevad seetõttu suured maalapid, mis kasvatab tulekahjude intensiivsust. Puud hakkavad selle tõttu kohati söestuma ja tekitavad neile liigset stressi. Nende lehed võivad variseda aga alles pärast põlengu lõppu.

Lõppkokkuvõttes oleks metsaalune sama tuleohtlik kui varem. Teisalt ei pruugi lennukilt süüdatud tuli levida kõikjale kuhu vaja. Suurtulekahjudele jäävad selle levikuks tahtmatult soodsad koridorid.

Võti võib peituda ajaloost õppimisel. Austraalia maastike ajalugu uurinud teadlased on leidnud, et enne valge inimese mandrile saabumist olid maastikud praegusest avatumad. Pilt muutus pärast eurooplaste saabumist. Sarnaselt keelustasid kolonistid tule tegemise Lõuna-Ameerikas, Aasias ja Aafrikas.

"Aborigeenid tegid alet nagu põlisrahvas ikka. Maastik meenutas hiiglaslikku malelauda või mosaiiki. Iga lapp oli erinevas kasvujärgus ja tuli levis palju kehvemini. Kohalikud vaatavad valge mehe meetoditele ja narrustele viltu," sõnas Fernandes.

Uuringud vihjavad, et neil võib olla õigus. Võrreldes sel viisil haldamata maastikega erinevad äikese süüdatud tulekahjud aborigeenide valduses olevatel aladel oma omadustelt ja ulatuselt. Iidsed praktikad säilitavad leebemat tulerežiimi, millega on kohalikud ökosüsteemid juba harjunud.

Täppislähenemine nõuaks praegusest veelgi rohkem tööjõudu ja raha. Teisisõnu on selle laiem juurutamine isegi täiendavate kinnitavate teadustööde ilmudes kaheldav. Abi võib olla süsinikukvootidega kauplemisest. Aborigeenide hallatud aladel on vähenenud metsatulekahjudest tingitud CO2 emissioonid 40 protsenti, mille arvelt on teenitud üle 70 miljoni euro ja loodud paarsada töökohta. Kokku rakendatakse skeemi praeguseks umbes Portugali-suurusel alal.

Samal ajal väheneb kliimamuutuste tõttu kontrollitud tulekahjude süütamiseks sobilike talvepäevade arv. Võimalused suurpõlengute ennetamiseks muutuvad üha ahtamaks. Möödunud sajanditel vanuselt ühetaolisemaks muutunud puistud suurendavad võimalust, et tuli levib puulatvade kaudu.

Kahest pahest vali...
Kuigi Austraalia on tuleökoloogide sõnul selle üldise tulekahjupoliitikate põhjal suhteliselt eesrindlikud, muudab kontrollitud põletamist tihedamini asustatud aladel keerukamaks ka inimfaktor. Mure on mõistetav. Vinesse mattunud Sydney ooperiteatri ja paiguti tervistkahjustavat taset 70 korda ületavate peenosakeste taseme juures võib tunduda maastiku täiendavast põletamisest rääkimine kohatu. Isegi sihilikult süüdatud maastikud pole suitsuvabad.

"Praegu on sudu ja suits Sidneys nii paks, et see on võrreldav tiheda uduga. Mõningaste vaheaegadega on seda olnud viimased kaks kuud. Minevikus oleme kogenud võrreldavaid päevi vaid korra või kaks aastas. Me pole selle harjunud," sõnas Sidney Tehnoloogiaülikooli hingamishaiguste dotsent Brian Oliver.

Võsatulekahjude suitsu tervisemõjude kohta napib teadustöid. Riik eraldas hiljuti küll selle uurimiseks raha, kuid esimesi tulemusi võib oodata kõige varem aasta pärast.

Kiiretoimeline mõju on selgelt olemas. Möödunud nädala alguses kasvas näiteks Melbourne'i linnas hingamisraskuste tõttu kiirabisse helistanud inimeste arv 51 protsenti ligi 300-ni. Umbes iga viies inimene põeb Austraalias astmat. Iga kümnes 45-aastastest kannatab kroonilise obstruktiivne kopsuhaiguse käes. Õhusaaste kasv võib tuua kaasa haiguste ägenemise. "Katseklaasis rakkudel tehtud katsetes oleme leidnud, et suitsu lühiajaliselt sissehingamine on võrreldav sigareti tõmbamisega," sõnas Sidney Tehnoloogiaülikooli teadur Brian Oliver.

See ei tähenda siiski, et sama saab öelda võsapõlengute suitsu pikaajaliste tervisemõjude kohta. Mõningast aimu annavad teised peenosakesi käsitlenud uuringute tulemused. Väikesed osakesed suurendavad need keha põletikulisust ning kasvatavad infarkti, vähi ja mitmete teiste südame- ja hingamisteedehaiguste riski.

Puu põlemisel vallanduvate osakeste kompott on aga mitmetahulisem. Protsessi käigus vabaneb enam kui 200 erinevat keemilist ühendit, millest osa on vähkitekitavad. Veres ja kopsudes kasvatab valgete vereliblede hulka juba lühike kokkupuude.

"Ent peame olema järelduste võsapõlengute suitsule laiendamisega ettevaatlikud. Inimesed reageerivad juba oma geenide tõttu selle erinevalt," lisas Oliver. Taas võib tuua analoogia suitsetamisega – elu lõpus kopsuvähki või mõnda teist kopsuhaigust ei põe iga sarisuitseja. Tõsisemalt tuleks selle pärast tema sõnul muret tunda, kui praegusega võrreldavad tulekahjud muutuvad igapäevaseks nähtuseks.

Paljud Sidney ja teiste linnade inimesed kannavad praegu suitsu tervisemõjude vähendamiseks maske või on paigaldanud majja õhufiltrid. Oliver tõdes, et meetmete tõhususe kinnitamiseks või ka ümberlükkamiseks napib praegu tõendeid. "Isiklikult ei julgeks ma praegu midagi soovitada. Ainus tõestatud viis on lihtsalt ära minna," laiendas dotsent.

Sama kindel on, et kõige rohkem hakkavad kannatama võsatulekahjude tõttu lapsed. "Isegi kui sarnaseid põlenguid tuleb ette kahe-kolme aasta tagant, puutuvad viieaastased suitsuga väga palju kokku. See kasvatab nende riski haigestuda kopsu- ja hingamisteede haigustesse," viitas Oliver. Riigi tervishoiukulutused ähvardavad seetõttu järgnevatel kümnenditel hüppeliselt kasvada.

Valik taandub kahest variandist vähem halva valimisele. "Tuleriski maandamist ja tervisemuresid on raske lepitada, kuid kontrollitud põletamisega saad kontrollida suitsu hulka, tüüpi ja selle levikusuunda vähemalt mõmingal määral," leidis Paulo Fernandes.

Miljard kuulmata karjet
Metsloomade olukord on Ida- ja Lõuna-Austraalias inimeste omast praegu oluliselt täbaram. Leekides hukkunud koaalade läbilõikavad surmakarjed annavad suuremale suremusele vaid meeldejääva näo. Christopher Dickmani analüüsi põhjal on hukkunud põlengutes enam kui miljard imetajat, roomajat ja lindu. Tehe põhines koolimatemaatikal. Professor pani kokku põlenud hektarite arvu ja eri liikide asustustiheduse.

Saadud arvu tuleks suhtuda seetõttu kerge ettevaatusega. "Oletame tulekahjude ägeduse ja nende levikukiiruse põhjal, et loomade suremus on peaaegu sajaprotsendiline. Isegi kui nad jäid leekidest puutumata, pole neil paljudel juhtudel enam kuhugi tagasi tulla. Tekkinud avatud maastikud on rebastele ja metsistunud kassidele suurepärane jahimaa," sõnas professor.

Varasematel aastatel on vastpõlenud savannimaastik meelitanud kasse oma tavalisest elupaigast 12,5 kilomeetri kaugusele. Ulatuslikult põlenud aladel võib ületada kohalike näriliste suremus tavapärast 21 korda.

Lõplik tõde selgub alles järgnevatel kuudel, kui teadlased külastavad ise põlenud piirkondi. "Mõistlikum oleks vaadata seda suurt arvu praegu eri liikide lõikes ja ökosüsteemi funktsioneerimise seisukohalt. Mõnede liikidega pole praegu mingit probleemi ja nende asurkond taastub kindlasti. Teiste puhul võime näha nende hääbumist reaalajas," lisas Dickman.

Otseses väljasuremisohus on 20–100 liiki. Vaatamata ligikaudu 8000 hukkunud isendile koaalad nende sekka ei kuulu. Kuuldused nende funktsionaalsest väljasuremisest on liialdatud.

Rohkem võiks muretseda näiteks pikajalgse rott-känguru pärast (Potorous longipes). Liigi elupaigas Ida-Gippslandi piirkonnas on tulekahjud eriti ägedad. Peaaegu kõik niigi väikese arvukusega närilise elupaigad on hävinud või hävimas. "Ohus on ka mitmed teised Uus-Lõuna Walesis elavad väikesed putukasööjatest kukkurloomad. Palju on räägitud Kängurusaarel toimuvast, kus leidub näiteks vaid seal elavaid kukkurhiirikuid. Samuti on hävinud kasuariinikakaduude ainus elupaik," lisas professor.

Lähikuudel on täita koaaladel Dickmani hinnangul siiski oluline roll. Tänu ikoonilisele kuvandile pööratakse nende elupaikade taastamisele ja kaitsele ebaproportsionaalselt palju tähelepanu. Kohas, kus tunnevad enda hästi koaalad, on tavaliselt heal järel ka mitmed liuguropossumid, võsalinnud, puiduprahis elavad roomajad jne. Piltlikult toimivad nad ohustatumaid liike kaitsva vihmavarjuna.

"Paljud ökosüsteemid taastuvad. Selles pole mingit kahtlust. Kui lõpuks rohkem sajab, hakkab taimestik uuesti kasvama, eukalüptid ajavad pungi ja võsusid. Teised liigid levitavad end tulekahjude ajal seemnetega ja tärkavad sarnaselt pärast vihma," ennustas Dickman. Kui seal elanud loomaliigid leidsid põlengute ajaks varjupaiga, on võimalik neil ökosüsteem taasasustada.

Lahtisem on üle kümnete või isegi sadade aastate põlenud piirkondade saatus. "Kui need taastuvad, võtab see väga kaua aega. Võimalik, et kaotame osa kriitilise tähtsusega taimeliikidest. Neist mitmeid esineb vaid Austraalias," lisas professor. Ühte ohus olevatest liikidest võib pidada isegi elavaks fossiiliks. Kuni 2010. aastani tunti volleemiat vaid dinosaurusteaegse kiviste põhjal.

Oma roll põliskoosluste väljatõrjumisel on nii võõrliikidel kui ka kliimamuutusel. Tingimusi, milles need tekkisid ja kujunesid, pole enam lihtsalt olemas. Üleilmne temperatuuritõus kasvatab ühes või teises piirkonnas elamise hinda. Erinevalt inimestest pole võimalik aga taimedel elukalliduse kasvades otsida paremini tasutatud töökohta või vahetada oma elukohta.

Raske on olla jumal
Austraalia pole siinkohal üksi. Sarnaseid murrangujooni leiab üle kogu maailma – Tšiilis, Lõuna-Aafrika, Californias ja Siberis. "Suuremad tulekahjud kaardile pannes näed selgelt, et need juhtuvad piirkondades, kus on hakanud üks ökosüsteem kliimamuutuste toel teisega asenduma. Võime üritada jumalat edasi mängida ja teha kõik oma võimuses maastike samasugusena hoidmiseks, kuid ühel hetkel puruneb see kummipaelana. Midagi peab järele andma," laiendas Marc Castellnou. Halvemal juhul tähendab see suurpõlengut.

Üleilmsed muutused mõjutavad ka Euroopat. 2018. aastal kasvas tulekahjude arv ja ulatus peaagu kõigis Euroopa riikides. "Ida- ja Kesk-Euroopa muutuvad vahemerelisemaks. Soojad ja niisked talved hakkavad vahelduma üha sagedamini kuumade ja kuivade suvedega. Ühtaegu kasvab seetõttu nii põleva aine hulk kui ka atmosfääris leiduva energia hulk. Mõlemad on tulekahjude jaoks üleolulised," leidis Paulo Fernandes. Teadur lisas, et juba praegu oleks seetõttu aeg pöörata põhjapoolsemate riikides tuletõrjujate väljaõppes rohkem tähelepanu maastikupõlengutele.

Pikemas plaanis on Lõuna-Euroopa paremas seisus. Kliima muutub järgmise 30–40 aasta jooksul kuumemaks ja kuivemaks, et aeglustada uue biomassi teket. Vähem kütust, vähem tuld.

Teine suurpõlengute ennetamiseks vajalik muudatus on põhimõttelisem. "Oleme majandanud metsi lähtudes oma ihadest ja vajadustest, mitte teenides metsa huve. Võtsime mitmekesisuse vähendamisega neilt võimaluse uute oludega kohaneda. Me ei mõistnud, et need peavad olema ajastuga kohanemiseks võimalikult looduslikud. Metsad peavad selleks kasvama, surema – ja aeg-ajalt ka põlema," sõnas Castellnou. Tulekahjude levikut pidurdava mosaiikse maastiku loomine võtab 50–60 aastat. Tuleviku mõjutamiseks tuleb teha sellega algust võimalikult ruttu.

Selle inimeste kujundatud maastikel juhuse hooleks jätmine ei pruugi inimeste huve teenida. Erinevalt väiksematest tulekahjudest pühivad megatulekahjud enda teelt pea kõik. Ökosüsteemid peavad alustama seetõttu nullist laiadel aladel, mille tulemuseks on taas tule levikut soodustavad ühetaolised maastikud. "Meil on kaks valikut – aidata ökosüsteemidel muutuda või nende vastu võidelda. Viimasel juhul oleme juba ette kaotanud," sõnas Castellnou.

Kuigi 2019. aastal räägiti tulekahjudest äärmiselt palju, vähenes nende üldarv mitmel pool maailmas. Copernicuse atmosfääriteenistus.