On igati tervitatav, et Tartu lähistele, Emajõe kaldale plaanitakse tselluloositehast, mis kasutaks puitu efektiivsemalt ning looks seeläbi ka Eesti loodusvaradest valmistatule lisandväärtuse, märkis Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi vanemteadur Raul Rosenvald. Suuremat tulu oleks oodata ka kohalikele metsaomanikele, sest nõudluse suurenedes peaks kerkima ka puidu hind. Need kaks aspekti paistavad aga paraku olevat ainsad, mis lähevad kokku uue tehase ja siinse säästva metsanduse põhimõtetega.

Tselluloositehase omanikud on avaldanud lootust, et siinsetest kuuskedest valmistatud toodang leiab üha ja üha uusi tarbijaid Aasia turult. Siin joostakse aga ettevõttes peaga vastu seina. "Põhiline viis, kuidas saab kliimamuutusi ohjeldada, on vähendada tarbimist," lausus Rosenvald ja rõhutas, et tehase ärimudelisse on sisse kirjutatud just vastupidine – tarbimise kasv.

Kas tehase nõudlus sunnib Eestit lageraieks?

Kohalikele on ehk kliimamuutustest hingelähedasemgi mure raiemahud, sest puidurafineerimistehas väärindaks Läti kõrval eeskätt Eesti puitu. Rosenvald selgitas, et sel teemal on keeruline sõna võtta nii tehase kui ka üldise metsanduspoliitika vaatenurgast. Tema sõnul puudub Eestil täpne ülevaade, millised on pikas perspektiivis meie metsad. Praegu on kaitsealade pindala suurenenud ja see tähendab, et puidunäitajad on heas seisus.

Probleem on aga selles, et säästva metsanduse eesmärkide täitmine on juhuslik. Raiemahte kajastatakse kaht erinevat moodi: tagavara säilitamisest ja küpse metsa raiumisest lähtuvalt. Seega kerkib tehase jaoks juba üks uus probleem. Kui palju on neil tulevikus Eestis puitu kasutada? On üsna kindel, et RMK vähendab peatselt raiemahte. Kui praegu raiutakse küpset metsa üsna ohtrasti, tähendab see, et varsti ei ole peale kasvav mets saanud veel raieküpseks. Võiks arvata ka seda, et investorid tahavad Eesti riigilt mingisugust garantiid selle kohta, kui suures mahus saab toormeks plaanida Eesti puitu. "Aga kuidas saab riik anda garantiid, kui ei teata, kuidas mõjutaks raiemahtude suurendamine elustikku?"

Raiesurve võib aga tekkida RMK raiemahtude vähendamise plaanidest olenemata. Rosenvald uuris riiklikust metsamajandamiskeskusest (RMK) lage- ja harvendusraiest tuleva paberpuidu koguse kohta, seda nii Eesti kui ka Põhja-Läti kohta. Selgus, et kogu piirkonnas on seda kokku umbes kolm miljonit tihumeetrit, millest moodustab umbes kaks kolmandikku kask. On aga teada, et tselluloositehas ootaks just okaspuitu. "Tehas peaks tegema põhjaliku analüüsi ja näitama, kas ja kuidas oleks võimalik see, et raiesurve ei suurene," resümeeris Rosenvald.

Toksilisi aineid tehase heitevees vähe. Aga fosforit? 

Tselluloositehase teine oluline mõju keskkonnale tuleb läbi veekasutuse. Mis juhtuks Emajõe ja sealt edasi ka Peipsi järvega, kui suur tehas tuleks just Tartumaale? Seda on keeruline öelda isegi teemaga kursis olevatel teadlastel. Ei ole teada ei see, kui suur saab olema tehasest tulev heiteveehulk, ega ka see, millised normid riik tehasele kehtestaks. Investorid on samas rõhutanud, et tehas oleks kõige modernsem kogu Euroopas ja seejuures keskkonnasõbralik.

Sõberi sõnul tuleb tehase mõjude hindamiseks arvestada mitut olulist faktorit. Näiteks: kui palju kasutatakse vett ja kui palju tekib heitevett; kas muutub vee temperatuur või läbipaistvus, selle värv ja happelisus ning kui palju toob tehas Emajõkke juurde toitaineid. Tselluloositehasele on iseloomulik, et heitevees on mingil määral tselluloosikiude, mis võivad muuta vee läbipaistvust ning settida veekogu põhja. Teadlane märkis, et tõenäoliselt tooks tehas vette toksilisi ühendeid, mis tõesti elusolenditele mürgiselt mõjuks, vähesel määral.

On siiski teada riiklikud piirnormid, mis on kehtestatud näiteks fosfori suhtelisele sisaldusele heitvees. See on linnadele 0,5 mg/l ja tehastele 2 mg/l. Kui tehase heitevee hulk oleks umbes 2,5 korda nii palju kui Tartu linn praegu heitevett toodab, tähendaks see 3,2 tonni aastas. Sõber rõhutas, et üldfosfori kontsentratsioon sõltub tehase tehnoloogiast. Sõltub ka sellest, mida toodetakse.

Pleegitamata tselluloosi tootmise puhul on vees lämmastiku ja fosfori sisaldus väljavoolavas vees ühesugune, kuid pleegitades suureneb lämmastiku sisaldus kaks kuni kolm korda, fosfori oma viiendiku võrra ehk 20 protsenti. Kui tehas peaks kasutama ära võimaluse toota piirnormide viimasel piiril ja tootma pleegitatud tselluloosi, võiks oletada, et tehas paiskab Emajõkke kümne korda nii palju fosforit, kui teeb seda praegu Tartu linn.

Ei Emajõgi ega Peipsi järv suudaks lisareostusega toime tulla

Sellisel juhul peaksime välibasseinidele ilmselt hüvasti jätma. Vees võtaks kasvanud toitainete tõttu võimsust vetikad ja zooplankton. Muutuks ka kalade elu, ja mitte paremuse poole.

Sõberi selgituste põhjal saab oletada, et ei Emajõgi ega ka selle kaudu Peipsi järv ei suudaks toime tulla reostuse suurenemisega, sest juba praegu on mõlemat hinnatud viie palli skaalal hindega kaks. See tähendab, et Emajõe ja Peipsi seisund on halb. Juba praegu on Emajõe suudmealas kohati nii palju toitaineid, et need tekitavad hapnikuvaese elukeskkonna. See omakorda takistab kaladel kudemist.

"See on nii suur asi, et ei maksa kiirustada," lõpetas Virve Sõber ettekande. 

Kuna pole teada, milliseid tehnoloogiaid uus tselluloositehas plaaniks kasutada, on kõik arvutused vaid prognoosid. Sellegi poolest rõhutab Sõber, et praegune keskkonnamõjude strateegilise hindamise protseduur ei pruugi anda adekvaatseid tulemusi. Seda juba seetõttu, et uuringutes pole seni välja toodud, mis oleks Emajõe reostuse vähendamise alternatiive.

"Põhjalikult ja ausalt," märkis ka Rosenvald ka uuringute tegemise kohta. Mõlemad teadlased usuvad, et mõjude hindamiseks on praegu liiga vähe teadusuuringuid.

Est-For Invest plaanib umbes miljardi euro suuruse investeeringuga rajada puidurafineerimistehase, mille tooraine vajadus on umbes kolm miljonit kuupmeetrit puitu aastas. Tehase lõpptoodang läheks ekspordiks. Kuni 700 000 tonnise tootmisvõimusega tehases toodetaks lisaks tselluloosile ka teisi puidust toodetavaid aineid nagu hemitselluloos ja ligniin. Tootmise kõrvalsaadusteks on muuhulgas tallõli ja roheline energia.

Üks investoritest, Margus Kohava, ütles Äripäevale, et tselluloositurg kasvab kiiresti. „Ajalehepaberi ja reklaampaberi maht on vähenenud, hügieentarvete ja papi ja kartongi maht aga kasvab kiiresti. Vedur sellele on e-kaubandus ja postipakkide saatmine üle maailma,“ seletas Kohava Äripäevale. Tema äripartner Aadu Polli lisas, et teine oluline väljund tselluloositurul on tekstiilitööstus.

Mai keskpaigas algatas valitsus uuringu, kas tehas sobiks pigem Viljandi- või Tartumaale. Tehas pakuks tööd vähemalt 800-le inimesele.