IPCC järeldus erineb teravalt 2017. aasta lõpus Pariisis sõlmitud kliimakokkuleppe lubadustest. Leppe allkirjastanud riigid lubasid hoida maailma keskmist õhutemperatuuri tõusmast võrreldes tööstusajastueelse temperatuuriga enam kui 2 °C võrra. Samuti tõotasid peaaegu kõik teha jõupingutusi, et temperatuuritõus jääks alla 1,5 °C. Raportis nenditakse, et eesmärgi täitmine on muutumas üha raskemaks, kuid pole veel täiesti võimatu.

Selleks peaks oma süsinikuheitmeid senisest jõulisemalt kärpima aga terve maailm. Maailma suurematest reostajatest täidavad 1,5 °C lubadust ainult Maroko ja Gambia. Suurriikidest pingutavad alla 2 °C temperatuuritõusu nimel ClimateActionTracker'i analüüsi kohaselt piisavalt vaid India ja Filipiinid.

Praeguseks on jõudnud maailma keskmine õhutemperatuur tõusta peaaegu 1 °C. Seniste emissioonide jätkudes paisatakse selle veel 0,5 °C võrra kergitamiseks juba 2030. aastaks. See seab löögi alla mitmed arengumaad ja saareriigid. Maailmamere tase on tõusnud juba seniste kliimamuutuste mõjul 1880. aastast 20 sentimeetrit. Õhk mahutab 1 °C soojenemisel seitsme protsendi võrra rohkem vett, võimendades orkaanide ja tulvavete laastamistööd.

Temperatuuritõusu 1,5 °C piiramine aitaks võrreldes 2 °C ulatuva temperatuuritõusuga maandada riske märkimisväärselt. Näiteks vaevleks selle tulemusel sageli äärmuslike kuumalainete käes maailmas 61 miljonit inimest vähem. Samuti kannataks Vahemere piirkonnas veenappuse käes kaks korda vähem inimesi. Kokkuvõtlikult suudetaks selle tulemusel vältida maailmas 2100. aastaks 150 miljonit enneaegset surma..

Lühi- ja pikaajalised kasud

Raportis nenditakse, et selleks ei piisa vaid praeguste emissioonide piiramisest. Sajandi lõpuks tuleb eemaldada eelnevate süsinikuheitmete tõttu atmosfäärist tõenäoliselt vähemalt 1000 miljardit tonni süsihappegaasi. 2015. aasta andmed aluseks võttes kulus kõigil maailma riikidel selle õhku paiskamiseks 28 aastat.

Kulusid võiks aidata vähendada maailma kiirem tegutsemine. Selleks tuleks investeerida aastatel 2016–2035 energiasüsteemide keskkonnasõbralikumaks muutmiseks aastas 2,4 triljonit dollarit. Võrdlusmomendina jääb see aastal 2100 maailmamere tõusust tingitud kahjudele alla neljakordselt. Poole meetrini ulatuv maailmamere tõus tähendab aastas enam kui kümne miljardi dollari suurust kahju.

Teisalt märgivad autorid, et inimkonnal on probleemiga tegelemiseks veidi rohkem aega. Eelnevalt oletati, et 1,5 °C-kraadiseks temperatuuritõusuks paiskavad riigid piisavalt süsihappegaasi õhku juba 2020. aastate alguseks. Värske analüüsi kohaselt ületatakse kriitiline piir aastaks 2030. Muu hulgas peaks pikas perspektiivis temperatuuritõusu 1,5 °C piiresse jäämiseks:

1. moodustama aastaks 2030 maailma iga-aastased emissioonid 2010. aasta omadest kõige rohkem 55%
2. taastuvatest allikatest pärit elektrienergia osakaal moodustama aastaks 2050 vähemalt 85%
3. söe kasutamine sisuliselt lõppema
4. kasvatatama Austraalia suurusel maa-alal energia tootmiseks sobivaid põllukultuure
5. langema inimkonna netoemissioonid aastaks 2050 nulli.

Raportis viidatakse, et süsinikureostust aitaks piisaval määral vähendada süsinikumaks. Aastaks 2030 peaks ühe tonni süsihappegaasi eritamise eest maksma 135--5500 dollarit. Sajandi lõpuks peaks see kerkima 690--27 000 dollarini. Pariisi kliimalepet toetanud USA eelmise presidendi Barack Obama nõunikud pidasid õiglaseks 50 dollarit, praeguse presidendi Donald Trumpi käe all langetati seda aga seitsme dollarini.

1,5 °C pole ideaalne, kuid...

Autorid on veendunud, et isegi 1,5 °C'ni ulatuv õhutemperatuuri tõus kasvatab maismaal märkimisväärselt kuumalainete esinemissagedust. Veidi vähem kindlalt peavad Ida-Aasia ja Põhja-Ameerika idaranniku elanikud trotsima sagedamini troopilisi torme. Keskmistel laiuskraadidel ulatub õhutemperatuur kõige kuumematel päevadel praegusest 4 °C võrra kõrgemale. Suurem osa maailma korallrahudest pleegivad sajandi lõpuks hoolimata selles, kas temperatuuritõus ulatub 1,5 või 2 °C'ni.

Kuigi Põhja-Euroopas pole kliimamuutuste mõjud kummagi stsenaariumi realiseerumisel sedavõrd ulatuslikud kui madalamatel laiustel, ei jää ka Eesti lähiümbrus neist täielikult puutumata. Muu hulgas on teadlased kindlad, et sademete hulk suureneb nii suvel kui ka talvel. Suvel kasvab tugevate hoovihmade võimalus. Üleujutuste sagedus samas eriliselt ei suurene.

Temperatuuritõusu mõjul pikeneb enam kui nädala võrra taimede kasvuperioodi pikkus. Võrreldes muu maailmaga pole piirkonna elanikkond kuigi haavatav. Negatiivsena tõid raporti autorid aga välja, et laieneda võib toidumürgistusi põhjustavate Vibrio bakterite levik..