William Nordhaus töötas välja esimese kvantitatiivse mudeli, mis kirjeldab majanduse ja kliima vastastikmõju. Tänapäeval kasutatakse Nordhausi teoreetilist raamistikku laialdaselt erinevate kliimapoliitikate, näiteks süsinikumaksu kehtestamise, mõju hindamiseks. Nordhausi analüüsi kohaselt aitaks vähendada süsinikuheitmeid kõige tõhusamalt üleilmne kõigile riikidele kehtestatud maks.

"Me ei juhi ökosüsteeme ja kliimamuutusi. Nendes leiavad aset muutused kui tagajärg, aga kliimamuutus ja ökosüsteemide muutus mõjutab omakorda paljusid sektoreid nagu põllumajandust ja turismi," selgitas Tartu Ülikooli teadus- ja innovatsioonipoliitika professor Kadri Ukrainski.

Paul Romeri töö kirjeldab, kuidas kannustavad uued ideed pikaajalist majanduskasvu. Lisaks näitas ta, mil moel mõjutavad majandusprotsessid ettevõtete valmidust investeerida innovatsiooni ja uute ideede tekkimisse. Loodud raamistikust kasvas välja endogeense kasvu teooria. Selle põhjal on töötatud pikaajalise jõukuse tagamiseks välja mitmeid uusi regulatsioone ja innovatsioonipoliitikaid.

Romer ja tema kaasaegsed panid 1980. aastate lõpus tähele, et riikide majanduskasvu selgitamiseks ei piisa ainult kapitali ja tööjõu akumulatsioonist. Oluline on ka tootlikkus. Üheks võimaluseks seda kasvatada on investeerida inimkapitali, tööstus- ja arendustegevusse või innovatsiooni. Tartu Ülikooli teadus- ja innovatsioonipoliitika professor Kadri Ukrainski tõi välja, et teadmiste ja tehnoloogia roll majanduskasvus oli omas ajas suhteliselt uus idee.

"Kui majandustegevus läheb keerukamaks, on selge, et peame panustama sinna rohkem teadmisi ja oskusi ning investeerima nende arendamisse. Selles mõttes on see loogiline jätk, aga võib-olla ei ole see nii iseenesest mõistetav. Kui vaadata tänapäeva praktikat, räägime mitmetes riikides vajadusest tõestada, miks meil neid investeeringuid ikka teha tuleb," laiendas Ukrainski.

Professor lisas, et teadmiste ja tehnoloogia komponendi olulisus on kasvanud nii kõrgtehnoloogilisemate tegevuste vallas kui ka traditsioonilistes sektorites. Piltlikult sarnaneb harvesteri kabiin lennuki kokpitile.

Ukrainski rõhutas, et ühe valdkonna arendamisest tõuseb sageli kasu teistelegi ühiskonnaliikmetele ja sektoritele. Uutest teadmistest tekib laiem kasu. Nagu mainitud, ei kiputa teadus- ja arendustegevusse ning inimkapitali siiski eriliselt panustama.

Ühtpidi võib olla raske hoomata pikaajalist kasu, nagu näitas möödunud aastal auhinna pälvinud Richard Thaler. "Teisalt on meil ka väga palju teisi turutõrkeid, millega peavad valitsused tegelema. Konkurents on tihe. Erasektoril on aga raske näha investeeringutes suurt kasu. Kui teadmine on väljas, saavad seda ju kõik kasutada, " sõnas Ukrainski.

Eestis raskendab innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevused seotud turutõrke eemaldamist seegi, et selle eestkõnelejad -- eeskätt teadlased ja ülikoolid -- pole surverühma väiksuse tõttu poliitiliselt atraktiivsed. "Kui Eestis investeering innovatsiooni kohe kasu ei too, on seda väga raske poliitiliselt õigustada," lisas professor.

Kuigi majandus võib praegu kasvada, pikas perspektiivis nendeta läbi ei saa. "Inimkapitali arendamise ja T&A näol on tegu pikaajaliste investeeringutega. Sellesse kriisi ajal panustamise kasulik mõju võib avalduda alles järgmise majandustsükli tipus. Pigem on need baaskomponent, millega tagada pikaajaline kasv ja majanduse konkurentsivõime," lisas Ukrainski.

Möödunud aastal pälvis auhinna Richard H. Thaler käitumisökonoomika arendamise eest. Tema teadustöö aitab paremini mõista, millist mõju avaldavad inimlikud eripärad ratsionaalsete otsuste tegemisele. Thaler uuris, kuidas mõjutab inimeste piiratud ratsionaalsus, sotsiaalsed eelistused ja enesekontrolli puudumine inimeste otsuseid ja turuolukorda. 

Esimene Alfred Nobeli mälestusauhind majanduse alal anti Rootsi Riigipanga poolt välja 1969. aastal. Sellest ajast saadik on pälvinud preemia 79 laureaati. Lühiülevaadet auhinna võitjatest näeb allolevalt graafikult.