Alustuseks üks mälestus. Viis aastat tagasi. Loo autorid istuvad Euroopa Tuumauuringute Keskuse (CERNi) sööklas Genfis. Kirume teaduse rahastamise ebaefektiivsust ja fantaseerime tõhusamate pehmete tehnoloogiate teemadel. Näiteks, kuidas kiirendada inimeste keeleõpet tarkade osakestefüüsikast pärit algoritmidega kümme korda. Viis aastat hiljem juhib loo üks kaasautor keeletehnoloogia idufirmat, millel on kontorid nii Tallinnas, Londonis kui ka Tokyos ja kasutajaid 180 riigis. Mida on selles loost õppida? Mida vajab ja mida ei vaja Eesti teaduspõhine ühiskond?

Aga kas Eesti üldse vajab teaduspõhist ettevõtlust? Ehk peaks Eesti hoopis saama suureks finantskeskuseks? Müüma maha oma metsad ja fosforiidi? Muutuma imeliseks turismimaaks? Mainitud lihtsad lahendused ei tööta. Kõige paremini elab ühiskond, mille majandus toodab keerulisi asju. Teadagi, kõige keerulisemaid asju toodab teaduspõhine ettevõtlus.

Taasiseseisvunud Eesti poliitikas valitses konsensus – peame saama teaduspõhise majandusega ühiskonnaks. Paljud sammud selles suunas olid naiivsed, aga vähemalt selge siht oli silme ees. Selle konsensuse – ja ka naiivsuse – kõrgpunktiks oli ehk Lennart Meri "Eesti Nokia" hüüdlause millenniumi alguses.

Oleme jõudnud üsna kaugele: Eesti on tuntud e-riigina, meil on edukaid idu- ja võrsettevõtteid, meie üldharidus kuulub maailma eliidi hulka. Viimastel aastatel oleme tammunud aga justkui paigal. Meie avalik ja erasektor panustab vähe teadusse võrrelduna lähiriikide ja Aasia tiigritega (Joonis 1.2, galerii 1. pilt). Meie noored teadustalendid lahkuvad välismaale. Rõhuasetus kõrgharidusele, teadusele ja teaduspõhisele majandusele ei torka silma hiljuti kinnitatud riigieelarve strateegias. Teadus- ja arendusraha ning teadlaste närvirakud kaovad kafkalikku bürokraatiamasinavärki.

Teaduspõhise ettevõtja ilusaim unenägu

Milline on teaduspõhise ettevõtja ilusaim unenägu Eestist? Tal on kolm unelmat: (a) heal järjel kõrgharidus, (b) tasemel läbipaistev ("läänelik") teadussüsteem ja (c) läbimõeldud ja dünaamilised toetusmeetmed teadusmahukale ettevõtlusele. Ta saab hästi aru, et teaduspõhine majandus ei teki üleöö, see nõuab kannatlikkust. Soome suundumus teaduspõhise majanduse poole algas 1970. aastatel ja kohale jõuti 1990. aastatel. See nõuab järjepidevust ja omamoodi jonni. Vähemalt viimast on Eestis piisavalt.

Avalik teadussektor on teadussõbraliku ettevõtja jaoks teadmiste, oskuste ja tööjõu reservuaar. Selline ettevõtja vajab teadlasi ja doktorikraadiga spetsialiste nagu õhku. Teadusmahuka majanduse tööjõuturg on globaalne, seega vajame Eestis läbipaistvat läänelikku teadussüsteemi. Kvaliteedinäitajatelt on meie teadussüsteem juba üsna heal tasemel. Näiteks viidatavuses läheneme Soomele ja ületame kõiki endisi idabloki riike (J.Allik, “Teaduspublikatsioonid: Eesti tõus maailma tippu”).

Esiteks, vajame hästi toimivat kõrgharidust ja sellega haakuvat teadust. Pole head teadust, pole häid professoreid, pole häid järeldoktoreid, pole häid doktorante. Nii lihtne ongi. Heal tasemel ülikooli ümber sumisevad nupukad teadlased ja targad ettevõtjad, kes süstivad oma töössesuhtumise, (ise)õppimisvõime, oskused ja valmiduse väljakutseteks tudengitesse. Peavadki sumisema lähestikku. Ettevõtlus- ja akadeemiline kultuur on erinevad, sest rõhuasetused on erinevad. Ühisosa leidmiseks ei aita muu kui suhtlemine, kannatlikkus ja avatud meel.

Arenguhüpe

Suur arenguhüpe on toimunud just viimasel kümnendil. Tõenäoliselt on selle taga nii meie teadlaste sidemed teaduse tippriikidega, eurorahaga soetatud teadusaparaadid kui ka 2012. aastal toimunud teadussüsteemi reform. Selle reformi üks eesmärke oli muuta Eesti teaduse rahastamine "läänelikumaks" – põhineda näitajatel nagu teaduspublikatsioonide arv, nende viidatavus ja välisteadlaste hindamisraportid.

Kas on mõttekas keskenduda ühele kvaliteediparameetrile, viidatavusele? Arvame, et on. Esiteks, sellel põhinevad teaduspõhise majandussüsteemi saavutanud riikide teaduspoliitikad. Teiseks, nagu tõi välja TÜ rektor Volli Kalm ühes oma hiljutises ettekandes, siis on olemas tugev positiivset korrelatsioon teadlase viidatavuse ja ettevõtjatega koostöö vahel. On üsna paratamatu, et nupukas teadlane oskab mõlemat, nii hästi publitseerida kui ka leida ettevõtlusest koostööpartnereid.

Poolik reform

Siiski, 2012. aasta reform jäi poolikuks. Läbi mõtlemata jäi teadusrahastuse stabiilsem pool. Kui teadussüsteemi musterriigis Taanis moodustab projektiraha 35 protsenti avalikust teadusrahast ja edukas teadusriigis Soomes 50 protsenti, siis Eestis on projektipõhine osa tervelt 73 protsenti (Joonis 1.9; galerii 2. pilt). Projektipõhisus annab liiga vähe vabadust Eesti teaduse "keskastme juhtidele" ehk uurimisrühmade juhtidele. Samas moodustavad just nemad teadussüsteemi strateegilise selgroo – nemad teevad otsused, mis suunas teadus liigub! Projektipõhisus paneb teadusjuhid olukorda, kus neil pole piisavalt vabadust koostööks ettevõtjaga.

Rääkides küll vajadusest teaduse rahastuse stabiilsust suurendada, pole haridus- ja teadusministeerium ja Eesti teadusagentuur viimasel kolmel aastal jaganud institutsionaalseid grante. Need on kõige stabiilsemad projektipõhised rahastusinstrumendid Eestis (Joonis 1; galerii 3. pilt). Kuidas saab olla nii, et Eesti Vabariigis mõeldakse välja teaduspoliitika, siis see kinnitatakse seadusega riigikogu poolt ja lõpuks lihtsalt sõidetakse sellest üle? Teadlasi rahustatakse jutuga sellest, et kohe-kohe saabub Eesti teadlaste juurde valge laev suurema baasrahastusega. Millal ja kust?

Riigi eelarvestrateegia 2017–2020 annab teadlastele vähe lootust rahastuse paranemiseks või stabiliseerumiseks. Muret teeb teadusbürokraatia kiire kasv. Sihtasutused paisuvad nagu kenad seenekesed vihmasel suvel. Archimedes, Eesti teadusagentuur, EAS, ministeeriumide teadusosakonnad – kõik need sisaldavad sadu teadusametnikke, kellest üks osa on ülivajalik, aga kahjuks paljud tegelevad loomingulise reegliloomega ja kontrollimise, kontrollimise ning veel kord kontrollimisega. Teadustööd üritatakse suruda naiivprojektipõhistesse raamidesse. Kullakesed, saage ükskord aru, see ei tööta teaduses, kus eesmärgid muutuvad sageli tundidega.

Inimesed, inimesed, inimesed...

Tänapäevase lääneliku teadussüsteemi liikuvaim ja kõige innovatiivsem tööjõukomponent on järeldoktorid. Piisavalt noored ja teisest küljest piisavalt oskuslikud töötajad. Miks on nii, et Eestis järeldoktori koha taotlemine võtab palju-palju rohkem aega, kui sarnase koha taotlemine Oxfordis?Kuhu jääb siin meie efektiivne e-riik? "Lääne"-süsteemis valib järeldoktori teadusrühma juht – Eesti "marsilikus" süsteemis aga Eesti teadusagentuur! Kujutame nüüd ette ühe Eesti IT-firma juhi "rõõmu", kui ühel päeval hakkaks EAS valima tema ettevõttesse töötajaid.

Järgmine probleem, Eestist lahkuvad noored teadustalendid. Mõned talendid peavadki lahkuma, sest Eesti ei suuda kunagi pakkuda teostusvõimalusi kõigis teadusvaldkondades. Teisalt, lahkuvate talentide asemel peame meelitama siia talente valdkondadesse, mis on siin tugevad. Selle suurimaks takistuseks on selge karjäärimudeli puudumine Eesti teadussüsteemis. Tüüpiline küsimus välismaiselt teadlaskandidaadilt: "Astun välja oma riigi teadussüsteemist, aga mis on minu karjäärivõimalused Eestis?" Ka Eesti noored teadlased küsivad doktorantuuris: kuidas näeb välja minu teadlaskarjäär Eestis (versus näiteks Soomes, Rootsis, Inglismaal, kus see on selge)?

Eesti teadussüsteemis on peidus ka tiksuv kellapomm, professorite eapiiri puudumine. Ühelt poolt on väga karm sekkuda teadlase karjääri, kui ta võib olla isegi oma karjääri tipus. Teiselt poolt, noored vajavad piisavalt karjäärivõimalusi ja ei peaks lahkuma välismaale. Kuidas leida tasakaal? See tuleb meil lähiajal selgeks arutada. Vastasel juhul jõuame kurva Itaalia-tüüpi stsenaariumini, kus lahkuvad noored teadustalendid massiliselt oma kodumaalt. Kui suurriik Itaalia võib ehk mööndustega sellist pillavat inimpoliitikat lubada, siis mitte väikeriik Eesti.

Eesti ülikoolid peavad olema sellised, et ka parimad gümnasistid tahaksid siia jääda. Kas tunda kurbust või rõõmu, aga paljud head gümnaasiumilõpetajad alustavad oma kõrgharidusteed välismaal. Sage etteheide kohalikele ülikoolidele pole mitte kehv õppe- või teadustase. Põhiliselt tuuakse välja, et meie ülikoolidest ei saa rahvusvahelist kogemust, nad on maailmale liiga suletud. Peame avama Eestis rohkem rahvusvahelisi õppekavasid mitte välistalentide siiameelitamiseks, vaid hoopis eesti õppurite siinhoidmiseks. Selle asemel mõelda üha uutele õppehoonetele, võiksime hoopis luua ühisõppekavasid tugevate välisülikoolidega!

Hüpe ettevõtlusse

Hüppame nüüd ettevõtlusse. Olles üksjagu kokku puutunud teadusmahuka ettevõtlusega, ütleme ausalt, avaliku rahaga teadusettevõtluse otsene utsitamine on ebaefektiivne. Tõsisel tegijal on üüratult bürokraatiavabam hankida kapitali ja moraalset tuge erasektorist. Eesti olemasolevad "pehmed" meetmed pole halvad, aga tunduvad üksjagu jäigad (näiteks TAK). Neid tuleks pidevalt analüüsida ja vajadusel täiendada, kaasates ettevõtluskogemusega teadlasi ja teaduskogemusega ettevõtjaid.

Positiivse panuse teadusmahukasse tööstusse annab Eesti osalus rahvusvaheliste teadusmahukate organisatsioonidega nagu Euroopa kosmoseagentuur (ESA), Euroopa tuumauuringute keskus (CERN), MAX Lab Rootsis jt. Need soosivad väga pikaajalist strateegilist koostööd ettevõtjate ja teadlaste vahel.

Teadussõbraliku Eesti esmane pudelikael on siiski tööjõud, tööjõud, tööjõud… Üsna sarnasele järeldusele on jõudnud ka TIPS uuringud (Raport 5.2). Meie tungiv soovitus on soosida tööjõu liikumist avaliku teadussektori ja ettevõtluse vahel. Selle üheks takistuseks on Eesti teadussüsteemi projektipõhisus ja liigne võistluslikkus. Kui teadlane ka korraks väljub teadussüsteemist on tagasipöördumine sisuliselt võimatu.

Teadlasel on hea idu-idee ettevõtte loomiseks, aga ta ei julge seda realiseerida, sest ettevõtte ehitamine võtab aega ja kui see ebaõnnestub? Eesti vajaks "teadusmahuka ettevõtluse mobiilsusgrante": teadusest ettevõtlusse väljumise grant ja sealt tagasipöördumise grant. Nende mahud ei peaks olema suure, aga need suurendaks oluliselt liikumisjulgust teaduse-ettevõtluse vahel. Eksisteerida võiks ka näiteks ühendtöökohad ettevõtte ja teadusasutuse vahel.

Ka tahaks näha, et vähemalt osa doktoritööst saaks teha teadusmahukas ettevõttes. Vaadates Saksamaa ja Taani kogemust, siis võiks mõelda väheformaalsete "rakkerühmade" moodustamisele teaduskondade ja laborite juurde, mis hõlmaks nii teadlasi kui valdkonnast kasvõi kergelt huvitatud ettevõtjaid. Palju tuleks õppida meie IT-idukatelt: stardirahaga võrdselt oluline on nõuanne, innovatiivne keskkond, sidemete võrgustik ja moraalne toetus.

Lõpetuseks. Kui Eesti tahab liikuda teaduspõhise majanduse suunas, siis vajavad meie erakonnad oma nägemust teadus-arenduspoliitikas. Sarnaselt Soomele võiks meie erakonnad mõelda, kas igal neist on olemas teemat süvitsi valdav kõneisik teaduspoliitika küsimustes. Kas on olemas erakonnasisene rakuke, kes mõtleb teadusmahukale majandusele?

Teadlased ise on küll väike huvirühm, aga teadus mõjutab pea kõiki valijaid. Ilma heal tasemel teaduseta hakkaks koheselt langema meie meditsiinisüsteemi kvaliteet. Põllumajanduses, keskkonnahoius, energeetikas ja mäetööstuses tekiksid kiiresti probleemid. Seda rida võiks jätkata pea lõputult.