"Erinevalt mitmetest teistest filosoofidest rikastas Dennett oma kujutlusvõimet teadmistega, mis on pärit suhtlusest teiste erialade teadlastega. Tema filosoofia läbivaks jooneks on naturalism – ta püüab näidata, kuidas meie mõistus, teadvus ja lõpuks ka kultuur pärinevad naturaalse maailma elementidest, mis ise ei ole mõistuslikud," selgitas Mölder. 

Professori sõnul on Dennettit seetõttu sageli süüdistatud, et tema käsitluses läheb uurimisalune objekt uurimise käigus kaduma. Mölderi hinnangul pole see aga sugugi nii: "Dennett ei eita näiteks teadvuse, vaba tahte vms olemasolu, kuid rõhutab, et nende näol pole tegemist sellega, mis me arvasime neid olevat. Nõnda suunavad Dennetti uurimused lugeja mõtted täiesti üllatavatele radadele.". 

Daniel Dennett sündis 1942. aastal Bostonis. Omandanud 1965. aastal doktorikraadi 20. sajandi analüütilise filosoofia suurkuju Gilbert Ryle'i juhendamisel Oxfordis, töötas ta suurema osa oma karjäärist Tuftsi Ülikoolis. Dennetti mõtlemine paistab silma oma eriti laia siruulatusega, tuues filosoofia kokku näiteks tunnetusteaduste, bioloogia- ja tehisarualase uurimistööga.

Muuhulgas jäävad Dennetti loometööd kroonima Euroopa kultuuri ja ühiskonda panustamise eest omistatav Erasmuse preemia (2012) ja vaimufilosoofia tippudele jagatav Jean Nicod preemia (2001). 

Filosoofias panustas Dennett oluliselt sellistesse teemaringidesse nagu intentsionaalsus, teadvus, vaba tahe, evolutsioon ja religioon.

Mölderi sõnul töötas Dennett intentsionaalsete ehk sisuga vaimuseisundite jaoks välja võrdlemisi õhukese teooria. Selle järgi seisneb näiteks uskumuse omamine pelgalt asjaolus, et antud uskumuse omistamine antud süsteemile (sh inimesele) on kõige usaldusväärsem viis selle süsteemi käitumise ennustamiseks. See omistusstrateegia hõlmab endas eeldust, et süsteemi käitumine on ratsionaalne.

Mis puutub teadvusesse, siis võitles Dennett oma õpetaja Gilbert Ryle'i eeskujul mitmesuguste kartesianismi ilmingutega, mis vormivad tema hinnangul jätkuvalt filosoofide ja teadvust uurivate teadlaste arusaamu. Seda isegi siis, kui nad on loobunud kartesiaanlikust arusaamast, mille kohaselt on inimese vaim lahus tema kehast ja juhib seda mingil salapärasel moel. 

Selle asemel pakkus Dennett välja mitmekordsete visandite mudeli, mille järgi toimub ajus pidev info töötlemine, toimetamine ja ületoimetamine. Teadvustatuks saab selline sisu, mis hõlmab kõige enam käitumise juhtimisega seotud süsteemi ressursse. Mölderi sõnul sugenevad käsitlusest ka väga huvitavad järeldused subjektiivse aja kohta teadvuses.

Vaba tahte suhtes kaitses Dennett kompatibilismi: arusaama, mille järgi on vaba tahe ühitatav determinismiga. Selle järgi ei pruugi inimene suuta küll igal üksikul juhul toimida teisiti kui ta toimib, kuid ometi saab ta kujundada end selliseks toimijaks, kes teeb õigeid valikuid. 

Evolutsiooni vallas rõhutas Dennett Mölderi sõnul darvinistlikult mõistetud loodusliku valiku olulisust ning kaitses adaptatsionismi ehk ideed, mille järgi on organismide tunnused arenenud evolutsiooni käigus selliselt, et annavad organismile tema keskkonnas mingi eelise. Sellest saab lugeda ka eesti keelde tõlgitud Dennetti teosest "Darwini ohtlik idee". Filosoof rakendas evolutsioonilist lähenemist ka kultuurile, mille puhul täidavad keskset rolli meemid. 

Ameerika Ühendriikides on Dennett pälvinud märkimisväärselt tähelepanu ka oma ateismi-kaitsega. Mölderi sõnul on filosoof soovitanud uurida religiooni nagu iga teist loodusnähtust. Samuti on ta pakkunud evolutsioonilise seletuse, kuidas usk üleloomulikku toimijasse pärineb inimmõistuse kalduvusest näha keerukate protsesside taga ratsionaalset toimijat.

Vastuoluliste ateismialaste väljaütlemiste tõttu on Dennett silma paistnud kultuurifenomeniks saanud uusateistliku seltskonna Neli ratsanikku liikmena. Lisaks filosoofile kuuluvad sinna evolutsioonibioloog Richard Dawkins, ajakirjanik Christopher Hitchens ning ühiskondlik mõtleja Sam Harris. 

Neil, keda Dennetti filosoofia rohkem huvitab, on võimalik tema mõtetega lähemalt tutvuda 1997. aastal Vikerkaares ilmunud usutluses ja 2014. aastal Sirbis avaldatud Bruno Mölderi poolt läbi viidud intervjuus, kus Dennett kommenteerib nüüdisaegset filosofeerimist nõnda: "Minu meelest ei ole filosoofia peaaegu kunagi edenenud formaalsete argumentidega. Selleks ajaks, kui jõuad formaalse argumendi lahti kirjutada, on inimesed oma seisukoha juba välja kujundanud.".