Tööstuse esindaja professor Andres Taklaja sõnul peaks doktoriprogramm vähemalt osaliselt arvestama Eesti tööstuse vajaduste ja eesmärkidega ning pakkus välja, et vähemalt pooled doktoritööd võiks tööstuse poolt teemastada.

See oleks Eesti majandusele kasulik, kuna doktoritööde tulemusena tekiks rohkem kõrgtehnoloogilisi suure lisandväärtusega tööstustooteid. Taklaja hinnangul tegeleb näiteks elektroonikatööstus Eestis peamiselt odava allhankega ja ettevõtteid kes ise nii arendavad, toodavad kui ka müüvad elektroonikaseadmeid on vaid mõni üksik.

Teadusuuringute suunamine tööstuse huvide suunas võiks seda olukorda parandada. Kõrgtehnoloogiliste toodete väljatöötamise juures leiaksid rakendust ka doktorikraadiga inimesed.

KBFI esindaja professor Anne Kahru arvates peaks doktorantuuri kohtade arvu vähendama. Nii paraneks dokrorantide tase, juhendamise kvaliteet, suureneksid stipendiumid ja tööalased väljavaated noortele teadusdoktoritele.

Lisaks oleks Kahru sõnul vajalik õpetada doktorantidele senisest rohkem ülekantavaid oskusi nagu projektikirjutamine, läbirääkimised, kommunikatsioon jne, mis aitaksid värskel teadusdoktoril teadusest alternatiivse karjääri valikul.

Vastupidiselt Kahrule arvas Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor ja poliitik dr Ulla Preeden, et doktorikraadi saajaid peaks senisest rohkem olema. Preedeni arvates peaks näiteks poliitikas olema rohkem teaduskraadiga inimesi, sest ainult siis on võimalik vastu võtta kompetentseid teadust ja haridust puudutavaid otsuseid.

Preeden mainis, et värsked teadusdoktorid peavad ise aktiivsemad ja silmapaistvamad olema, sest doktorantuuri jooksul omandatakse palju oskusi, mida saab näiteks ettevõtluses ja poliitikas rakendada. Samas tunnistas Preeden, et tema julgus ja otsus teadlaskarjääri poliitiku karjääri vastu vahetada on tulnud Euroopa Liidu projektist ProComDoc, mis oli suunatud noorteadlastele alternatiivsete karjääride tutvustamiseks ja võrgustike loomiseks.

Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) esindaja professor Erkki Truve tuletas meelde, et doktorantuuri kohtade arv on määratud riikliku strateegiaga. Riigi eesmärgi kohaselt peaks doktorikraadi saajaid olema senisest rohkem ehk 300 värsket teadusdoktorit aastas.

Samas pole ülikoolid suutnud rahalistel ja ühiskondlikel põhjustel selle eesmärgini jõuda. Nimelt rõhutas Truve, et praegune Eesti teadusrahastus on absoluutarvudes, mis ei arvesta inflatsiooni, 2008. aasta tasemel. Samuti ei tunta ühiskonnas vajadust doktorikraadiga inimeste järele ning reeglina väärtustatakse doktorikraadi vähem kui mujal Euroopas.

Truve sõnul oleks Eesti kordi edukam, kui ühiskond õpiks teaduskraadi väärtustama, mille tulemusena jõuaks rohkem teadusdoktoreid poliitikasse, ministeeriumidesse ja ettevõtlusesse. Ka publik mainis, et avalikus sektoris peaks olema rohkem doktorikraadiga töötajaid. Noor doktorikraadiga kuulaja juhtis tähelepanu, et alakvalifitseeritud poliitikud kahjustavad Eesti mainet välismaal. Ka Truve ja Preeden leidsid, et teatud ametikohtadel peaks doktorikraad olema kohustuslik.

Arutelus osalejad (katuse all vasakult) TTÜ emeriitprofessor Andres Taklaja, Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor dr Ulla Preeden, arutelu juht keeleteadlane dr Martin Aher, KBFI juhtivteadur professor Anne Kahru, ning TTÜ professor Erkki Truve. Arutelu korraldas KBFI teadur dr Olesja Bondarenko (lava kõrval vasakul). Autor: KBFI

Arvamisest tegudeni

Arvamisest tegudeni jõudmiseks peavad pingutama nii riik kui ka teadusdoktorid. Esitaks peame jõudma toimiva kommunikatsioonini. Hetkel eeldavad poliitikud initsiatiivi teadlastelt ning teadlased ootavad lahendusi ja lisarahastust poliitikutelt.

Teadusdoktorid peavad ise aktiivsemad olema ja otsima võimalusi tähtsatesse ühiskondlikesse küsimustesse, ettevõtlusse ja teaduspoliitika kujundamisse rohkem panustama. Omalt poolt peaks riik looma selleks paremaid eeldusi ning olema piisavalt ettenägelik, et teadusdoktorite seisukohad kuulda võtta.

Kuigi olukord võib näiliselt keeruline olla, taandub enamus teadusdoktorite poolt tõstetatud probleeme suhteliselt lihtsatele lahendustele, mis eeldavad:

1. Eesti teadus- ja arendusinvesteeringute tõstmist 0,2 protsendipunkti võrra ehk 1%-ni SKP-st
2. Eesti teaduse projektipõhisuse vähendamist (näiteks baasfinantseerimise osakaalu tõstmise kaudu), mille tulemusena väheneb bürokraatia ja vabaneb täiendav raharessurss, paraneb märgatavalt teadlaste kindlustunne ja seega teaduskraadi atraktiivsus ning suureneb pikaajaline koostöö ettevõtjate ja teiste teadusväliste partneritega
3. Ühtlast riigiseadusega reguleeritud teadlaskarjääri mudeli väljatöötamist
4. Süstemaatilist sidususe loomist teaduse, hariduse (doktoriõppe), ettevõtluse ja poliitika vahel (näiteks ühisprojektide, inkubaatorite, praktikate, kursuste jms vahendusel)

Kõige olulisem on aga teadusstrateegias kavandatut reaalselt jälgida. Kui riigi teadusstrateegias on eesmärgiks 300 doktorantuuri lõpetajat aastas ja teadus- ja arendusinvesteeringuid 1% SKP-st, ent reaalselt on teadusrahastus vähenenud, doktorantuuri atraktiivsus langenud ning doktorikraadi kaitsnud noored ei leia endale Eestis hariduseväärilist rakendust, on midagi valesti ning muudatused on hädavajalikud.

Artikkel valmis Arvamusfestivali teadusalal toimunud diskussiooni “Doktorikraadi ilu ja valu: kas ühiskonnal ja Sinul endal on seda vaja?” põhjal.