Paari aasta eest loodeti, et ministeeriumide juurde loodavad teadusnõunikud ongi need, kes ametnikele ja poliitikutele suudavad teadus- ja arendusalast nõu anda. Praeguseks on 11 ministeeriumit võtnud tööle kokku kaheksa teadusnõunikku.

Saates „Reporteritund“ töö- ja terviseministrile Jevgeni Ossinovskile esitatud küsimusele, kas teadusnõunik on talle ja sotsiaalministeeriumi ametnikele nõu andnud vastas minister, et teadusnõunike toomine ministeeriumidesse on olnud oluline initsiatiiv, et ametnikud hakkaksid nägema, millised võimalused on praktiliste probleemide lahendamiseks välja pakkuda koostöös teadlastega.

Ossinovski tunneb, et suuremate muudatuste ja otsuste tegemisel aga oleks tarvis oluliselt laiapõhjalisemat teadlaste tuge. „Meil oleks praktiliselt vaja – vähemasti mina tunnen, et minul oleks praktiliselt vaja – aegajalt seda inimest, kes on seda juba uurinud mõnda aega ja tuleks ütleks, et kuulge, sõbrad, tehke nii, nii ja nii.“

Taolist koostööd on seni olnud vähe. Ossinovski viitas Tartu ülikooli rektori Volli Kalmu mõttele, mille kohaselt võiks riigi, ministeeriumide ja ülikoolide vahel teha kokkuleppe, millega teadlasele oleks tagatud töö ülikoolis, kuid ajutiselt oleks tal võimalik pooleks aastaks või aastaks tulla ministeeriumisse andma teaduspõhist nõu.

Sel oleks eelis uuringu tellimise ees, sest viimane nõuab oma aja ja protseduurid, kuid nn teadlaste liisimine oleks paindlik ning ministeeriumile kiirem ning kasulikum lahendus.

Võiks ju küsida, miks ei pöördu poliitikud praegu teadlaste poole? Ossinovski vastas selle peale oma kogemusele tuginedes, et on olnud olukordi, kus ta küsinud lahendust mõnele praktilisele probleemile, kuid saanud teadlastelt vastuseks, miks pole mõistlik ministeeriumile nõu anda.

„Selle taga on kartlikkus poliitilise otsuse ees, kuna neid tuleb langetada suhteliselt piiratud aja ja raami sees. See tähendab ka teatud kompromisse, selles mõttes, et see rakendus, mis lõpuks on võimalik teha, ei olegi kõige optimaalsem, teaduspõhiselt kõige mõistlikum, võib-olla kõiki mõjusid ei jõua ära hinnata,“ loetles Ossinovski.

Tallinna ülikooli rektor Tiit Land vastas sellele, et teadlase jaoks on oluline ka see, kas tal lastakse oma uuring lõpule viia ning et tehtud töö saab ka tagasiside ehk seda võetakse ka arvesse. Praegu võib koostöö tema hinnangul sumbuda sellesse, et kui teadlased võtavadki vaevaks käia ministeeriumides nõu andmas, siis ei võeta neid kuulda.

Teadusnõunikke pole ministeeriumides omaks võetud

Möödunud nädalal toimunud teaduspoliitika konverentsil tõdes haridusminister Mailis Reps, et vaja oleks kõrgelt haritud spetsialiste, kuid just doktorikraadiga spetsialistide värbamise osas on avalik sektor teinud pigem sammu tagasi ning ministeeriumide juurde palgatud teadusnõunikud ei ole täiel määral sulandunud ministeeriumide igapäevatöösse.

“Doktorikraadiga teadusnõunikke võetakse pigem väliste nõunikena,” nentis Reps selgitades, miks teadusnõunike roll on riigipoliitika kujundamisel jäänud tagasihoidlikuks.

Eesti teadusagentuuri juht Andres Koppel selgitas saates „Reporteritund“, et teadusnõunike töö on praeguseks olnud edukas, kuna loodetavasti võtavad poliitikud ka nõunikke kuulda. Samuti tõstis Koppel edumärgina esile seda, et teadusnõunikud suhtlevad omavahel. „Nad langetavad ka otsuseid väikesemahuliste uuringute tellimise üle. Nii et see süsteem praegu paistab töötavat väga kenasti.“

Koppel tõi näiteks Soome, kus ministeeriumis töötab väga palju teaduskraadiga inimestest. Eestis on keskvalitsuse töötajatest teaduskraadiga vaid ligikaudu kaks protsenti.

Teadlaste „liisimise“ osas on Koppel aga skeptiline. „Me ei saa öelda inimesele, et mine anna korraks nõu ja siis tuled sa ära. See on ikka süsteemne tegevus ja minu arust oleme me praegu päris hästi toiminud.“

Uuringud tellija soovi järgi

Eelviidatud teaduspoliitika konverentsil tõstatas mõttekoja Praxis juht Tarmo Jüristo üllatava teema: ministeeriumid tellivad uuringuid lähtuvalt sellest, mis parasjagu sobitub nende juba ettevõetud tegevusega. Uuringutest nopitakse välja poliitiliselt sobivaimad tulemused.

Riigikogu juures tegutseva Arenguseire Keskuse uuringute juht Meelis Kitsing Meelis Kitsing nentis, et see on osaliselt paratamatu. Jevgeni Ossinovski märkis, et tõesti tellitakse ka uuringuid, mida hiljem ei kasutata ja tehakse sedagi, et uuringust võetakse välja need punktid, mis on poliitiliselt sobivad.

„Selle viimase kohta – me kõik teeme seda. See on see nn confirmation bias ehk me otsime kinnitust sellele, mida me juba nagunii usume. See on emotsiooni roll poliitikas ja ka meie üksikotsustes,“ rääkis Ossinovski.

Sellega, et uuringud jäävad riiulile ning neid eiratakse, pole Ossinovski nõus. Kõik avaliku raha eest tellitud uuringud on avalikud ning ministeeriumide kodulehekülgedel olemas. Seega on teadmusena iga uuring jätkuvalt alles.

Küll aga võib-olla lihtsalt neid soovitusi ei rakendatud ja seda ei tehtud põhjusel, et nad ei sobinud keerulisemate süsteemide puhul organisatoorselt, see puudutab 3–4 ministeeriumi ning uuringus pakutud mudel ei leia kokkulepet ministeeriumide vahel.

Teine põhjus, miks uuringud võivad jääda poliitilistes otsustes kõrvale, on selles, et teadus ei anna siiski vastuseid kõigile küsimustele, näiteks väärtusvalikutele, mis ühiskonna ees seisavad.