Luc Soete on majandusprofessor, kes on aastaid uurinud innovatsiooni ning praegu annab Euroopa Komisjonile nõu teaduspoliitika ja innovatsiooni küsimustes.

Te olete töötanud ka professori ja rektorina erinevates ülikoolides. Milline neist ülikoolidest on kõige innovaatilisem ehk uuendusmeelsem?

Kindlasti viimane, Maastrichti ülikool. Kuna see on uus ülikool, mis on vaevalt 40 aastat vana. See loodi tuginedes uuele haridussüsteemile. Nüüdseks on ta üks parimatest Madalmaade ülikoolidest ja rahvusvahelistes edetabelites üsna kõrgel. Meid tunnustatakse nii hariduse, teaduse kui innovatsiooni eest.

Üks teema, mida siin kokkusaamisel arutatakse puudutab Euroopa Liidu teadusrahastusvahendite korrastamist. Kuidas peaks neid instrumente korrastama, et need toetaksid uuenduslikkust?

Meie rahastusvahendite süsteem on olnud nagu jõulupuu. Iga kord kui Euroopa Komisjoni huvide ring laieneb, tekib üks järgmine tasand juurde.

Teadus on üks valdkondadest, mis on märgitud ka Lissaboni lepingus. Selle kohaselt on teadus jagatud vastutuse valdkond. See tähendab, et teaduse rahastamise eest vastutavad liikmesriigid ja Euroopa Komisjon koos.

See loob lõputu hulga arutelukohti ning on ühtlasi loonud rahastusvahendite plahvatusliku paljunemise ja killustumise.

Laias laastus on meil kaht sorti instrumente: public to public (P2P) ehk avalikult avalikule suunatud partnerlus ning private-public-partnership (PPP) ehk era- ja avaliku sektori partnerlus. Tallinna arutelu käiski nende partnerluste ümber.

Meil on 28 liikmesriiki, kellest enamik on väikeriigid. Võrdleme Euroopa Liitu USA või Hiinaga. Liidame kokku kõigi riigi teadusrahastused ja siis ka veel EL-i rahastuse.

See teeb kokku ligikaudu kaks protsenti SKT-st. Tavaliselt käsitleme sellistes võrdlustes Euroopat ühtse riigina, mida ta aga pole.

Seega see meie teadusele kulutatud kaks protsenti on tõenäoliselt palju vähem tõhusalt kasutatud kui USA 2,5 protsenti või Hiina 2,8 protsenti.

Me käsitleme EL-i ühtse riigina, aga reaalsus on, et me oleme väga killustatud riikide tasandil. Liikmesriikidel on oma teaduseelarve ja nende kohal on veel ka Euroopa Liidu rahastus.

Ja siis on veel küsimus nendest partnerlustest. Need partnerid on sageli saanud nautida hüvesid, mida rahastusvahendid pakuvad, aga toonud teadusesse ka erasektori finantseeringut.

Kokkuvõtlikult on probleem selles, et kui tahad teha Euroopas teadust, siis sa mitte üksnes ei põrku kokku liikmesriigiti erinevate rahastusviisidega, vaid ka erinevate rahastusvahendite killustatusega.

Mulle tuli üllatusena kui Eesti julges võtta killustatuse vähendamise oma keskseks poliitikaks, mida eesistumise ajal ajada.

Kas Eesti suudab midagi teha? Kui killustatuse vähendamine läheb Euroopa Nõukogus hääletamisele, siis piisab vaid paarist suurriigist, kelle vastuhääle tõttu jääb see muudatus tegemata.

Ma usun, et ses osas saab midagi teha küll. Kõigil liikmesriikidel on võrdlemisi sarnane arusaam: meil on liiga palju rahastusviise. Kõik liikmesriigid saavad selles küsimuses ühineda Brüsseli vastu.

Samal ajal Euroopa Komisjon soovib muidugi partnerlusi liikmesriikidega, sest Euroopa Komisjoni raha moodustab kogu Euroopa teadusrahast vaid kümme protsenti, 90 protsenti teaduse rahastamist puudutavatest otsustest ja reaalsetest uuringutest tehakse liikmesriikides.

Liikmesriigid soovivad partnerlust. Suur probleem on, kuidas saada partnerlusi Brüsseli ja Euroopa Komisjoniga. Täna [eile – toim.] oli meil just sel teemal päris palju arutelu ning praegune Euroopa Komisjoni teadusvolinik Carlos Moedas on väga avatud.

Seega ma usun, et me suudame seda teha ning ma ootan huviga, kuidas Eesti selle teema üles võtab ja teeb sellest kokkuvõtted oma eesistumisperioodi lõpuks detsembris.

Kui tõesti tahta neid rahastusviise lihtsustada, vähendada või ühendada, siis peame kiirustama. Horisont 2020 lõppeb aastal 2020. Seejärel tuleb uus rahastusprogramm ehk Raamprogramm 9.

Enne kui see Euroopa Parlamendis heaks kiidetakse, on vaja instrumentide korrastamise ettepanekuid. Ja seda on vaja juba 2018. aastaks, mil alustatakse järgmise rahastusprogrammi ettevalmistust.

Seega, kui te tahate uut Raamprogramm 9-t mõjutada näiteks vahendite lihtsustamise osas, siis tuleb seda teha kohe.

Räägime veel ühest teemast, mis nii liikmesriikides kui Euroopas tervikuna on muutumas põletavaks. Kuidas jõuab teadus ettevõtlusesse ja tööstusesse, et selle kaudu edendada innovatsiooni?

Isegi Euroopa sees näeme me erinevusi ja Eesti, muide, on siin üks parimaid uuenduslikkuse eeskujusid. Teil on hulganisti uuenduslikke ettevõtteid, mis võib-olla Eestis ei olegi nii tuntud, kuid mis on üleilmses mõttes tublid tegijad.

Minu lootused on praegu Euroopa Innovatsiooninõukogul, mis praegu on ideetasandil. See peaks edendama uuenduslikkust, natuke sarnaselt nagu seda teeb praegu Euroopa Teadusnõukogu.