Kõik jätkub vanaviisi. Ja mis sellest siis Eesti või Euroopa teadusele kasu on?

Pole mõõdetavaid eesmärke

Kõlavad ümmargused loosungilikud eesmärgid. Tõhustame, parandame, tekitame, loome, korrastame… Need kõik väljendavad protsessi, teekonda, mitte kohalejõudmist. Ja see sobib EL-i teadusadministraatoritele kenasti: nii võib teekond mugavasti kesta ka järgmised 20 aastat.

Eesmärkide seadmisel Euroopa Liidus on kipub olema üks viga: nendeni jõudmist ei mõõdeta ehk ei seata mõõdetavaid eesmärke. Tõsi, mõningaid eesmärke seatakse, näiteks kui suur peaks olema teadusrahastuse osakaal SKP-st. Kuid nende eesmärkideni jõudmist või mitte jõudmist ei võeta kuigi tõsiselt.

Näiteks on siikohal Eestigi, kes jätkuvalt püüab riikliku rahastusega jõuda ühe protsendini SKPst, kuid riigieelarve läbirääkimistel mingil põhjusel selle tulemuseni ikkagi ei jõuta. Mõistagi, teadus konkureerib siingi kõrvuti vanemahüvitiste, pensionide, teede ehituse, arstide palgaga… Seda nentis Tallinna kohtumist kokkuvõttes ka Euroopa Komisjoni teadusvolinik Carlos Moedas: "Teaduses on protsessid pikaajalised, poliitikas on aga tsüklid lühikesed."

Euroopa Liidu tasandil on Tallinnas arutatust sisuliselt ainus arvuliselt väljendatav ja mõõdetav eesmärk järgmise teadusrahastuse programmi, praeguse Horisont 2020 järglase, eelarve.

Praegugi maailma suurimat, 75 miljardi euro suurust eelarvet tuleb kahekordistada, kõlab eesmärk. Aga kuidas? Noh, see sõltub poliitikakujundajatest ja lobistajatest ning sellest, kui palju jääb raha üle põllumajanduse ja struktuurifondide eelarvest.

Lisades siia võrrandisse muutuja Brexit, tähendab see, et suur eelarvesse panustaja kaob ja ühes temaga kaob ka raha. Ja kui selle võrrandi järgi arvutus teha, siis on isegi väga hästi, kui eelarve jääb praeguse 75 miljardi euro juurde, nagu nentis mõjukas teaduspoliitika kujundaja Jana Kolar.

Midagi pole muutunud

Jana Kolar on Sloveeniast pärit keemiadoktor, kes on eksperdina palgatud Euroopa teaduspoliitikat kujundama. Kolar on ühtlasi aastaid analüüsinud Eesti teaduse tervist. Ja tulemus?

Midagi pole muutunud.

Täpselt nii nagu Kolar ütleb: tähelepanekud, mida on Eesti kohta teinud peale tema veel erinevad eksperdid analüüsidele tuginedes, on aastast-aastasse samad. Eranditult kõik eksperdid, aga ka siinsed teadlased ja ettevõtjad teavad, et teadus ja ettevõtlus seisavad teineteisest lahus.

Milleks siis neid eksperte kaasatakse ja analüüse tehakse kui karavan ikka sama moodi edasi läheb?

Teadlased ütlevad, et ettevõtjad ei tea, mida neil vaja on ja mida ülikoolid pakkuda suudavad.

Ettevõtjad ütlevad jällegi, et teadlased ei suuda pakkuda valmislahendusi ja vähemaga pole ettevõtjatel midagi peale hakata.

Tegelikult on sellel probleemil veel palju enam tahke. Näiteks see, kui teadlased töötavad välja tehnloogilise lahenduse, mis töötab umbes ruutsentimeetrisel pinnal. Kui aga tahta toota ruutmeetrite või –kilomeetrite skaalal, on vaja ettevõtjate tootmiskatsetusi, mida teaduslaboris enam teha ei saa. Sellise tegevuse jaoks pole ettevõtjatel ega teadlastel raha. Riiklikke toetusi pole selle jaoks samuti mitte – niipalju siis teaduspõhise ettevõtluse toetamisest.

Eestis on lihtne ja odav luua ettevõte ja toota lihtsaid lahendusi, näiteks äppe, mis ei nõua teadusmahukat arendust. Teadusmahukas arendus tööstuse kannustaks tegelikult ettevõtlust. Samas just selle jaoks puudub riiklik tugi.

Ometi on Jana Kolar andnud teadlase ja eksperdina (kel on nii Euroopa kui Sloveenia kogemus) soovituse, mida võiks Eesti teha, et teadust ja ettevõtlust kokku viia. “Toetama peaks neid valdkondi, mida ettevõtlus ja tootmine vajavad. Vaja on toetada ettevõtlusele ekspertide konsultatsioone. Inimeste hulga piiratuse tõttu on teil endal puudu ekspertteadmisest.”

Toit, puit ja maavarad – nendes valdkondades on Eesti ettevõtlus tugev. Kui nüüd lisada siia juurde teadusuuringute tugi, oleks ettevõtlus nendes valdkondades ehk veel tugevam. Liikmesriigid, Eesti nende hulgas, ütlevad siinkohal, et soov on jätta ülikoolidele akadeemiline vabadus ja mitte valida valdkondi, mis muidugi on ka õige, sest vastasel juhul sureb mõnigi teadusvaldkond lihtsalt välja.

Eesti edasiliikumise tunnustuseks saab siiski midagi öelda ka. Teadlaste suus tuntud kui nutikad ehk Nutika Spetsialiseerumise Rakendusuuringud on üks sellistest muutustest, mis panevad teadlasi ja ettevõtjaid koos raha taotlema. Kuigi teadlaskonnal napib praegu tööjõudu, et neid projekte kirjutada ning ettevõtjatel napib kohati teadmist arendustegevuse võimalustest, on see siiski samm edasi ettevõtluse ja teaduse koostöö poole.

Tehtagu lihtsamaks, aga see on keeruline

Pascal Lamy, kõrgetasemelise ekspertgrupi juht, kes Euroopa Komisjoni tellimusel koostas 11 ettepanekuga kõrgetasemelise ekspertgrupi raporti, on välja käinud, et lihtsustamine – see on imelihtne! Likvideerime lihtsalt kolmandiku erinevatest algatustest ära!

Jana Kolar pole siiski nii optimistlik. Kolar toob võrdluse, et kui keerulisena tunduvast automootorist kolmandik ära võtta, ei pruugi see lihtsalt töötada.

Lihtsustamisest ja instrumentide vähendamisest on räägitud aastaid. Probleem on aga nimelt selles, et EL-i Nõukogus on otsuste tegemisel riikidel erinev sõnaõigus – see sõltub rahvaarvust.

Praktikas tähendab see, et piisab vaid kahe suurriigi, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa häältest, et takistada millegi likvideerimist. See on ühtlasi ka põhjus, mis EL13 ehk uute liikmesriikide hääl nii vaikne on.

Miks seda lihtsustamist üleüldse vaja on? Seda selleks, et oleks läbipaistev, kes teeb kellega koostööd ja mis alustel raha saab, selgitab Kolar. Kogu EL-i kopsaka bürokraatiamasinavärgi juures võib tunduda imelik, et kuidas siis kõik see juba niigi selge pole. Aga, näe, ei ole.

Erinevatel partneritel on keeruline teha koostööd ja koos raha taotleda. Just seda lihtsustamist taotletakse, ehkki taas – mitte kuigi mõõdetavalt.

Eesti on eesistujana võtnud siiski päris tubli väljakutse: töötada imekiiresti välja ettepanekud, kuidas neid rahastusviise korrastada. Kuna need peaksid hakkama toimima juba uuest rahastusprogrammist alates aastast 2020, on tuli takus. Selleks, et korrastatud rahastusviise EL-i teaduseelarve koostamisel arvesse võtta, peavad need olema paberil juba Eesti eesistumise lõpuks ehk tänavu detsembriks.

"Mulle tuli üllatusena, kui Eesti julges võtta killustatuse vähendamise oma keskseks poliitikaks, mida eesistumise ajal ajada," võttis Eesti ambitsioonika plaani kokku teadusekspert Luc Soete. Näib, et väike Eesti on võtnud ette südika plaani, mis isegi vanu ja suuri paneb kulme kergitama.

Vanad ja paksud, noored ja õblukesed

Euroopa Liidule, nagu sageli ka liikmesriikide valitsustele, tuleb teadus meelde siis, kui majanduses hakkavad USA ja Hiina eest ära minema.

Jah, teadus on jälle meelde tulnud.

Ehkki kui meenutada 1985. aastal avaldatud brittide raportit teaduse mõjust majandusele, seisis sealgi sama mõte: teadus toetab tootmisprogressi ja ühes sellega kasvatab majandusedu. Ei midagi uut.

Euroopa Liit jaguneb teatavasti kaheks: vanad ja suured ning uued ja väiksed. Teadusprojektide edukuse määra vaadates jagunevad väikesed riigid skaalade otstesse – ollakse mingi näitaja poolest väga head või väga halvad.

Nagu üks Eesti teadusadministraator tabavalt ütles: “Vanad, paksud ja edukad saavad väikese vaevaga miljoneid eurosid teadusraha ja EL13 riigid ning väikeriigid peavad siis ülejäänud riismete pärast hullu võitlust pidama.” See võtab lihtsas keeles kokku selle, mis Euroopa teaduses praegu toimub.

Vana ja jäik korraldus tagab mõnes riigis endiselt eluaegseid töökohti ja ka eluaegseid grante – viimastest ei oska Eesti teadlased undki näha.

Eluaegsus teaduses tagab kindlalt vaid ühe: eluaegse töökoha teadlasele. See ei pruugi tähendada eluaegset tippteadust, enamasti ei tähendagi. Pigem tähendab see, et noortel teadlastel pole ametikohti, kuhu kandideerida ega ka teadusraha, mida taotleda.

Samale kitsaskohale osutasid mõne aja eest ka Eesti Noorte Teaduste Akadeemia teadlased – Eestiski pole reaalseid rahvusvahelisi konkursse, kuhu saaks kandideerida parimatest parimad. On ette kokku lepitud tulemustega konkursid, mis kohalikele teadlastele töökohti tagavad.  

Noored teadlased, kes üha enam Euroopast väljaspool tööd otsivad, nendivadki, et Euroopa teadus saab hoogu üksnes USAst ja Ühendkuningriigist siia tulevate teadlaste arvelt.

Muidugi teeb murelikuks, kui EL ei ole enam piisavalt atraktiivne eelmainitud riikide teadlastele. Murega vaadatakse ka üha jõulisemlt peale tulevat Hiinat, Jaapanit ja Lõuna-Koread, kelle teadus ja ettevõtlus suudavad koostööd teha ja innovatsioon libiseb lepse reega EL-i näitajatest ette.

Ja mis siis sellest kõigest muutus? Nüüd on meil üks raport jälle juures, mis ütleb ja soovitab üldjoontes sama, mida kümned samasugused enne teda. Teistpidi tuleb aga mõista, et EL-i Nõukogus tehakse otsuseid terve Euroopa Liidu jaoks. Nii võivad Vahemeremaadel olla meist sootuks erinevad mured ning meil ei tasugi oodata, et EL-i tasemel tehakse paremaks seda, mis siin koduses Eestis lonkab.

Eesistumine on riigile kui visiitkaart, mille kvaliteedi määrab see, kui ladusalt saadakse korraldusega hakkama. Kuigi meie teadusele siit muudatusi ei tule, väärib siiski tunnustamist see, kui vilunult ja professionaalselt meie ametnikud eesotsas minister Mailis Repsiga eile Tallinnas teadusministreid juhtisid.