Kolmapäeval toimus Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Eesti noorteadlased välismaal“. ERR Novaator uuris noorteadlastelt nende karjäärivalikute kohta. Doktor Leopold Parts kirjutas, mis on talle doktorantuuri, järeldoktorantuuri ning iseseisva teadlastee etappide algul oluline tundus ja mida toonastest valikutest praegu arvab.

Kas ja kus teha doktorantuuri?

Sellest, kas doktorantuuri teha, eriti ei räägita. Ja kui räägitaksegi, siis tavaliselt juhendajaga, kelle arvamus on tihti optimistlikult kallutatud endale sarnase või kasuliku teadlaskarjääri poole. Õige oleks vestelda paljude elualade esindajatega, hea oleks proovida erinevaid väljakutseid.

Minule meeldis teaduse tegemine proovitud töökohtadest enim, mind huvitasid genoomi saladused ning motiveeris valdkonna kiire ja põnev areng. Vahest sama oluliseks kujunes sotsiaalne aspekt: teadlased on toredad ja targad inimesed, kellega on meeldiv koos elus olemise aega veeta.

Tagantjärele tarkusena on doktorantuuri astumiseks peale vahel kiiresti aeguvate tippteadmiste konkreetses valdkonnas ka teisi häid põhjusi. See
annab võimaluse tegeleda alaga, mida tööturg paari aasta perspektiivis kõrgelt ei hinda – kui hindaks, saaks sama treeningu kätte päris tööd tehes. See ala võib hinda minna, misjuhul on doktorantuur olnud ka hea investeering palgafondi, või võib mitte hinda minna, misjuhul oli lihtsalt põnev ja tore aeg.

Suurtööstuses pole arendustegevuses ilma doktorikraadita võimalik teatud tasemest kõrgemale tõusta. Aga vahest olulisim on teadmiste ja oskuste
komplekt, mille hea doktoriprogramm lõpetajatele kaasa annab.

Ideaalis oleks iga lõpetaja justkui väikese idufirma:

juht, kes mõtestab lahti maailma oleku, leiab uue paljulubava suuna ning töötab selle nimel;
analüütik, kes oskab infot leida, läbi töötada ja sünteesida;
andmeteadlane, kes teeb vahet müral ja signaalil;
projektijuht, kes paneb paika tegevusplaani, kontrollib selle täideviimist, ning silub viperused;
tippekspert, kes teab kõike, mis selles valdkonnas kunagi on tehtud;
müügimees, kes leiab raha, ning esitleb oma tulemusi veenvalt ning publikule sobivalt; kirjatsura, kes suudab teadmisi täpselt ja ladusalt õiges raskusastmes kirja panna; väitleja, kes eristab kvaliteetseid argumente jamast;
liider, kes vaatamata paljudele tagasilöökidele lõpuks kastanid tulest välja toob ning projekti eduka lõpuni viib.

Nendele võimetele saab ehitada mistahes karjääri, ning pool minu kursusekaaslastest, kelle töökohaks ei saanud akadeemiline maailm, on oma hariduse üle siiski väga õnnelikud. Kui doktoriprogramm suudab oma lõpetajatele sellised omadused külge kasvatada, pole tarvis karta doktorite ületootmist ega hilisemat tööpõuda.

Doktorantuuri tegemise asukohta oli minul keeruline optimeerida.

Kui motivatsioon on vastata ühele põletavale küsimusele, ning teisiti kuidagi ei saa, on tarvis lihtsalt leida kohad, kus seda küsimust kõige edukamalt rünnatakse.

Kui oluline on olustik või seab perekond oma kitsendused, saab valida sobivate asukohtade vahel. Soovitatakse laialt ehk hea teadlase juures, rasvaselt rahastud kohas, toredas keskkonnas, kvaliteetses rühmas. Vahest ilusaim nõuanne oli leida töörühm, kes on sinuga sarnaste asjade üle elevil ning mis asub kohas, kus elada pole võimatu. Välismaal on põnev, Eestis kodune ning hea elukvaliteet, tarku ja lolle inimesi jagub igale poole.

Mina kaalusin kolme kohta, kaks USAs, üks Inglismaal, ning jäin tänu Eesti lähedusele, väga targale juhendajale ja paar aastat lühemale kraadiprogrammile Euroopasse. Eestis õppimisele ma tol hetkel ei mõelnud, sest maailmas oli veel nii palju avastada! Samas vastasin kõigile küsijaile, et ühel hetkel lähen loomulikult tagasi.

Kas ja kus teha järeldoktorantuur?

Minu eesmärk oli teaduskarjäär, milleks ettevalmistamine on ka akadeemilise järeldoktorantuuri tegemise peamine eesmärk. Ühtlasi oli see viimane võimalus veidi ala vahetada – lisaks arvutuslikule tööle ka ise katseid teha, ning kodust kaugemal aega veeta.

Seega otsisin ametikohti teisel pool ookeani Kanadas ja USAs. Sellel sammul tundus optimeerimine palju lihtsam – teema oli teada ning tarvis oli valida uurimisrühm, kes seda kõige paremini teeb, ning kellel on piisavalt vahendeid, et maksta palka ja ära teha vajaminevad eksperimendid. Need kriteeriumid lühendasid sobivate ametipostide nimekirja pikkuse ühekohaliseks, mida siis läbi käisin ning intervjuude ajal kompasin.

Taaskord tundus vara Eestisse naasta. Paistis, et seda on võimalik teha ka hiljem, samas kui värskelt oma ala keskmes olnuna ning ilma perekondlike sidemeteta maailma minna oli veel üpris lihtne. Loomulikult vastasin kõigile küsijaile endiselt, et ühel hetkel lähen ikkagi kodumaale tagasi.

Miks ja kus töötada “täiskasvanud” teadlasena?

Peale doktorantuuri ja järeldoktorantuuri on oluline ametihüpe iseseisvaks teadlaseks. Kirjutan sellest “päris töökoha” otsingust kõige pikemalt, sest see kogemus on ka kõige värskem. Valiku tegemiseks olulisi faktoreid oli palju, mis järjestamata nimekirjas on sellised:

Inimesed. Tähtis on kriitiline hulk toredaid inimesi, kes tegutsevad piisavalt sarnasel teemal, et neid kutsuda kolleegideks, ning teineteisega teaduse sisust rääkida. Lisaks on hea tudengite olemasolu, kes toovad energiat ja uusi ideid. Tore oleks, kui oma ala tipud tihti instituudist läbi astuksid ja erinevate valdkondade ideed valgustamist leiaksid.

“Oma” teema tugevus on tõsine filter, sest meie alal on üksinda põlve otsas nikerdada keeruline. Tudengitega pole Eestis probleemi – mul on olnud au paljudega koostööd teha ning mõnda juhendada ning nad on olnud maailmatasemel.

Kindlus. Ma olen viimase 14 aasta jooksul töötanud vähemalt kolm kuud kokku kolmeteistkümnes firmas või uurimisrühmas viies eri riigis. Peale seda on oluline teatud hulk stabiilsust, et lõpuks oleks võimalik mitte kolida iga paari kuu või aasta tagant ning hakata elama – moodustada tugivõrgustik sõpradest, kolleegidest jt. Seega on 5–6 aasta kindlust ahvatlevam kui 1–2 aasta alustusraha pakkumised. Töörahu on väga oluline ja kuigi absoluutset stabiilsust ei paku ükski amet, on pikemad lepingud kindlasti eelistatud.

Struktuur. Järgmine samm ei ole veel lõpp ja areng motiveerib. Kas viie aasta pärast on samale kohale tagasivalimine või isegi võimalus edutuseks? Kas on vaja kelleltki käske vastu võtta? USA ülikoolides on ametikohaks professor (assistant / associate / full), paljudes uurimisinstituutides teadusrühma juht (group leader / principal investigator).

Eestis pole asi nii selge. Professorid on reeglina struktuuriüksuse juhid ning kindlasti mitte esimene iseseisev ametikoht lektori ja dotsendi kohad on õpetamissuunitlusega ning teadurid võivad olla nii professorite projektide täitjad kui ka omaette teadlased.

Pole aru saada, kas ja milline on loogiline areng peale esmast maandumist.

Jutu tasemel on kõik hästi, aga pretsedente ning sisse töötatud mehhanisme pole näha. Ma eelistan sõltumatust (sisuliselt ülemuse puudumine, palju võrdväärseid kolleege kellega asju arutada ja koostööd teha) rangele hierarhiale.

Vabadus. Iga lisaaastaga teadust tehes muutub olulisemaks iseenda panus, oma defineeritud valdkonnas töötamine ja oma enda elutöö edasiviimine. Eelistatud on kohad, kus on võimalik tegeleda täpselt sellega mis on minu arust oluline, just minu poolt ära tehtav ning kus mõistetakse selle tähtsust. Kellegi teise valitud projektiga sidumine (st teiste raha abil töötamine) on alles plaan B kui minu visiooni jaoks vahendeid pole.

Eestis on jäänud mulje, et tegevusvabadus on jaotatud ebaühtlaselt – on nii valdkondi kus see on olemas, kui ka neid, kus toimub palju ülalt alla suunamist.

Ressursid. Võimalus oma visiooni teostada on oluline. Selleks võib piisata palgast, aga tihti on vaja ka juurdepääsu aparatuurile ning ideaalis palgaraha ühele või mitmele teadlasele. Loomulikult on oluline ka töötasu, mis võimaldab ära elada ning mis ei vähene karjääri edenedes.

Keskkond. Esimene “päris” töö on vahest produktiivseim aeg, kus on mõtteid, ressursse, ja energiat. Oleks tore veeta seda aega kvaliteetses elukeskkonnas, mis meelitab häid inimesi tervest maailmast.

Õpetamiskoormus. Olen kõrvalt näinud, kui palju aega ja energiat nõuab hea õpetamine. See on aus ja vajalik töö. Kui võimalik, eelistan praegu keskenduda teadusele. Valik oli jälle keerulisem, sest ükski koht ei ole ideaalne. Töötan alates eelmisest aastast maailma ühes suurimas genoomikakeskuses, kus on koos meie ala absoluutne tipp nii inimestes kui ka instrumentides ning garanteeritud ressursid kuueks aastaks.

Eestil on pakkuda tippkeskused väljavalitud teemadel, kus on head spetsialistid, tudengid, kes on tihti rohkem haritud kui Inglismaa kolmeaastane bakalaureus seda võimaldab, ning parema tööeetika ja motivatsiooniga.

Meil on paljudes aspektides hea teaduse infrastruktuur ning tugev IT kompetents koos selle rakendamisega tööstuses. Seega jagan enda aega ka Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudiga, kus juhendan tudengeid, aitan grante kirjutada, annan jõudumööda loenguid, ning teen koostööd nii teiste rühmade kui ka näiteks tehnoloogiainstituudiga.

Teaduse tegemine ja rakendamine Eestis

Kirjutan veidi ka loodusteaduse tegemisest ja rakendamisest Eestis – aga ainult enda ala ja mätta otsast.

Nagu Mart Loog oma hiljutises kirjutises tabavalt märkis, ei jää midagi katki, kui Eestis teadust ei tehta. Tippteaduse rahastamine on maitseküsimus. Aga kui seda teha, siis nii nagu ka tippspordi puhul, et meil oleks, mille üle uhke olla. Tekib tõmme välisrahale ja välistudengitele, on lootust vastava ala tööstuse arengule jne.

Kui NSVLi ajal oli teaduses selge: töö käib suure maa hüvanguks, siis nüüd on vahest täpsem analoog maailma teadusega.

Me ei jõua ise enam uurida kõike: tuumafüüsikat, kosmoselende, grafeeni, nanoosakesi, mikroreaktoreid, geenimuudatusi – samamoodi, nagu Eestis ei ole võimalik kokku panna FC Barcelonat.

Aga samas saame valida oma maitse järgi mõned valdkonnad, milles rinda pista ning maailma edendada. Eesti Teaduste Akadeemia president käis välja arvu, et iga teadus- ja arendustegevusele kulutatud euro on Euroopa heades ülikoolides keskmiselt tagasi toonud 4.5, täpselt mõõdetuna. Seega pole investeering teadusesse halb ning tasub ära, isegi kui pole võimalik näpuga näidata, et sellest tekkis vidin, mille saab hiljem maha müüa!

Teaduse seos riigivalitsemise ja ettevõtlusega ning selle väärtustamine ühiskonnas pole minu jaoks siiani probleemina esile kerkinud.

Kui teadmised väärtust ei loo, siis on ka loogiline, et neid ei väärtustata. On riigi valida, millist teadmist tal on vaja.

See on keeruline, ning suuresti maitse-, küsimus, aga kui tarvilik on välja valitud ja rahastatud, siis teadlased reageerivad stiimulitele ja see ka tekib. Samamoodi dikteerib turg erasektoris, millega tegeletakse ning millist teadmist saab kasutada.

Seega pole ma kindel, et forsseeritud teadlaste kokkupanemine firmade ning riigiametnikega toob loodetud tulemuse, ning ma ei tea näiteid, kus see oleks töötanud. Samas peaks väärtustatud teadust esile tõstma, olgu see siis statistika kasutamine (statistikaamet, ilmaennustus, pangandus), informaatika edasiminekud (IT ettevõtted, pangad, idufirmad), looduse teadused (seired, geoloogia, ökoloogia). Teadustulemusi, nii Eestis valminud kui ka ülemaailmseid, ning teaduslikku mõtlemist küsimustele vastamiseks kasutatakse iga päev.

Usun, et riigiaparaadis töötavad pädevad inimesed, kes tunnevad ära, millal on õige teadlastelt nõu küsida, ning paljudel neist oleks samuti doktorikraadist kasu. Usun ka, et firmajuhid on intelligentsed ja laia silmaringiga, kes mahamüüdavate arengute puhul teaduses suudavad tooteid vormida ja turustada.

Lisan siia veel ühe uitmõtte doktorantuuri alal. Hiljutisest TIPS-i uuringust selgub, et lõpetajate keskmine vanus küünib 35 eluaastani, mis on treeningfaasi lõpuks selgelt liiga hilja.

Alternatiiviks oleks doktorikraadi devalveeriv, aga palju kiiremini koolitee lõpetav Inglismaa süsteem, kus kolme-nelja aastane doktorantuur tehakse kohe peale kolmeaastast bakalaureusekraadi, ning puudub kolme artikli nõue.

Nii saab teadustreening tehtud, kuid kui akadeemilise karjääri plaani ei ole, on lõpetajad alles noored, umbes 25-aastased. Laborid, kes neid treenivad, võiksid vastu saada kaks aastat järeldoktori rahastust, mis võiks vaikimisi kuuluda vastlõpetanud doktorandile oma teemal edasi töötamiseks samas laboris. Aga kui labor otsustab teisiti, siis jääks kas palga- või katserahaks, mida saab kulutada vastavalt vajadusele. Lihtsam ja lühem doktorantuur koos rahastusega ka järgnevaks teadustegevuseks aitaks tekitada rohkem teaduslikult treenitud inimesi, kes jõuaksid edasi paljudesse eluvaldkondadesse. Professionaalse teadlase pädevus paistab aga sama ala kolleegidele tema väljundist ning ei sõltu koolipinki nühitud aastate arvust.