Tulevikuraport: kõrgharitud sisserändajad, vananev rahvas ja toidukriis
OECD avaldas möödunud aasta lõpul raporti, milles analüüsitakse maailma ees ootavaid suuri väljakutseid lähtuvalt andmetest ja tulevikuväljavaadetest. ERR Novaator analüüsis raportit lähtuvalt nendest väljakutsetest ning pani kirja soovitused, kuidas millesse võiks Eesti ja siinne teadlaskond panustada, et tulevikus ellu jääda ja omal moel maailma päästa.
Vanad võtavad üle
Kuna selle maksab sageli kinni maksumaksja, siis selles osas on väljavaade kesine: käimasoleva sajandi keskpaigaks jõuab maailma rahvastik 10 miljardi piirile. Kümme protsenti kogu maailma rahvastikust on üle 80-aastased. Inimeste eluiga pikeneb. See on ju hea. Paraku päris suur hulk inimesi ei ole oma vanaduses parima tervise juures. Ja see on halb, sest need inimesed vajavad palju enam arstiabi ja hoolt, rääkimata sellest, et töövõimetute eakate vähenev sissetulek lükkab nad vaesusesse.
OECD maalib selle üsna pessimistliku väljavaate kõrvale siiski ka meeldivama pildi: tehnoloogiate areng võimaldab inimestel kauem töötada ning paljusid füüsilist rammu nõudvad tööd asenduvad masinatega.
Kuidas Eesti saab aidata?
Näiteks Tallinna ülikooli Eesti demograafia keskus on teinud rahvusvahelise SHARE projekti raames pikka aega uuringuid, et saada ülevaadet, kuidas rahvastik vananeb, milline on nende elustiil, tervis ja töövõime. Tartu ülikooli gerontoloogid ja geeniteadlased on näiteks uurinud vananemise ja pikaealisuse geneetikat, immuunsüsteemi muutusi, hariduslikke ja elukvaliteeti puudutavaid teemasid.
Ainuüksi neist teadmistest annaks panna teadusliku aluse maailmatasemel vanadekodude võrgustiku loomisele. Eesti oma geograafilise asukohta tõttu sobiks suurepäraselt vanadusparadiisiks: suvine ilm ei ole liialt lämbe, toit on kvaliteetne ning mis kõige olulisem – Skype'i ja suurepärase traadite interneti abil on võimalik sidemeid hoida kogu perekonnaga üle maailma.
Toidu peale läheb sõjaks
Aastal 2050 on vaja maakeral ära toita 9,7 miljardit inimest, mis tähendab, et praegust toidutootmist tuleb suurendada 60 protsenti. Samal ajal aga on üle poole praegusest põllumaast muutunud väheväärtuslikuks ja kasutuskõlbmatuks.
Kuidas Eesti saab aidata?
OECD prognoosi kohaselt kasvavad juba aastaks 2025 päris mitme meie toidulaul oleva põllumajandussaaduse hinnad. Eestil oleks siinkohal kasulik mõelda, kuidas kasvatada piimakarja, et toota rohkem piimasaadusi – ja mitte lihtsalt piima, vaid juustu, jogurteid jmt – sest kõige enam ehk 23 protsenti kasvavad just piimatoodete hinnad. 20. sajandi alguses olid Balti riigid aidaks kogu Euroopa lihale, munadele ja piimale. Ehk on just Eesti maaülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli teadlased need, kes tulevikus kogu maailma kõhutäitmise eest teaduslikult hoolitsevad?
Näiteks TTÜ teadlane ja Swedbank Eesti juht Robert Kitt tõstis juba mõne aja eest ERR Novaatorile antud intervjuus esile fakti, et Eesti tugevus on toit, puit ja maavarad. Arvestades, et kirgi küttev fosforiit on väärtuslik maavara väetiste tootmiseks, siis selle teaduslik ja nutikas kasutamine võib korraga toita nii maailma kui tuua rikkuse Eesti õuele.
Maapõue ressursside uurimise osas on esimene samm juba ka tehtud: Eesti teadusagentuur kuulutas lõppenud aasta viimastel päevadel välja konkursi uuringu tegija leidmiseks. Eesmärk on uuringu tulemuste põhjal teha otsuseid maapõuevarade kasutamiseks ning sellega seoses investeeringute tegemiseks ja töökohtade loomiseks.
Teine väärtuslik maavara, mille nappust OECD prognoosib, on vesi. Eestis, erinevalt paljudest teistest riikidest, on sellega hästi – meil on seda külluses ja hoolika majandamise korral jagub seda nii toidu kasvatamiseks kui inimeste heaoluks.
Võidujooks talentidele ja alakasutatud sisserändajad
Hargmaisus ehk töötamine elamine mitmes kohas korraga on üks trend, mis iseloomustab areneva majandusega riike. Väljakutse siin on muidugi transport ja telekommunikatsiooniühendused. Kui viimaste osas on Eesti eesrindlik, siis transpordiühendustega peame tõsiselt vaeva nägema – olgu selleks lennuk, rong või teleportatsioon, kuidagi peab saama Eestist mujale ning võimalusel ka õhtuks koju.
OECD tulevikuväljavaate kohaselt on aga kõige suurem väljakutse aga võidujooks talentidele, kes hargmaisuse tingimustest kipuvad sinna, kus on parem. Kas Eestis on piisavalt hea?
Pessimistlik vastus on: kui talentidele pole väärilist tööd ja palka, siis ei ole piisavalt hea.
Raportis rõhutatakse, et avatud piiride tingimustes tõmbavad kiiremini arenevad ühiskonnad talente ligi ning kõige suuremat kahju kannavad sellest just Eesti-sugused arenenud riigid, kes neid talente koolitavad.
Inimressursi ehk kaunimalt öeldes inimeste tarkuse ja töökuse kasutamise oskus saab võtmetähtsuse. Näiteks naisi on kõigis haridusastmetes üha rohkem, kuid nende jõudmine meestega samale positsioonile takistavad nn klaaslaed.
Vananevast rahvastikust tingitud tööjõupuudust võiksid aidata leevendada noored sisserändajad – OECD hinnangul on just see üks pikaajalise prognoosi võtmetegur. Ehkki siingi on takistused. 2011. aastal oli OECD riikides 31 miljonit kõrgharitud migranti ning spetsialisti oskustega migrantide hulk kasvas 2015. aastaks veel 72 protsenti.
Paraku aga ei oska arenenud ühiskonnad Euroopas ja ka USAs neid oskustöölisi rakendada: ligi kaheksa miljonit kõrgharidusega sisserändajat töötab madala ja keskmise taseme oskusi nõudvatel töökohtadel. See on kahekordselt halb, sest tähendab arenguriikidele, kust need sisserändajad on tulnud, ajude väljavoolu, arenenud riikidele aga inimressursi alakasutust.
Sageli on nende kõrgharitud sisserändajate sissetulekud väiksed, nad vajavad riiklikku tuge ning neid on keeruline lõimida kohalikku kogukonda. Ühe ohuna ühiskondade turvalisusele näeb OECD just migrantide väikestesse etnilistesse kogukondadesse kapseldumist.
Kuidas Eesti saab aidata?
Tegu pole kindlasti kergeimate killast ebakohaga, mida lahendada. Mis puudutab talente, siis Eesti, nagu ka mitmed teised arenenud riigid, ei suuda oma talente kinni hoida. Samas aga on Eesti omakorda tõmbekeskus näiteks IT vallas – vaadake kasvõi Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi õppejõudude ja teadustöötajate nimekirja, kus on suurem osa inimesi on maailma erinevaist paigust.
Kui aga vaadata Eesti teaduse üht fookusvaldkonda tõhusat ressursikasutust, siis see on koht, kus tõhus inimressursikasutus, nii andekate eesti noorte teadlaste kui naisteadlaste tõhusam rakendamine siinses teaduses ja ühiskonnas on asi, millele juba praegu mõelda. Kas meil ikka on nii palju rikkust, et rakendada bioloogia doktoritest laborante, kirjandusmagistritest poemüüjaid või semiootikutest lapsehoidjaid? Või annaks neid haritud inimesi rakendada tõhusamalt nende omas valdkonnas?
