Raporti juhtivautor Wolfgang Lutz nentis, et poliitilisel areenil eelistatakse rääkida lihtsatest lahendustest. Värske analüüs näitab samas, et kõrgemast sündimusest ja sisserände suurendamisest üksinda jääb Euroopa Liidu ühe suurema rahvastikuprobleemi lahendamiseks vajaka. "Vanem elanikkonna struktuur on möödapääsmatu, ent see ei ole ilmtingimata tõsine probleem, kui inimesed on kõrgemalt haritud ja osalevad tööjõus praegusest rohkem," laiendas elanikkonna ja rände ekspertkeskuse (CEPAM) juhtivteadur.

Juba praegu on Euroopa Liidus elavate inimeste keskmine oodatav eluiga 81 aastat. Liidus elavast 510 miljonist inimestest on peaaegu viies enam kui 65-aastane. Praeguste trendide jätkudes kasvab aastaks 2060 nende osakaal rahvastikust 32 protsendini. Kuigi rahvastikupüramiid pole sedavõrd tasakaalust väljas kui näiteks Jaapanis, sõltub igast tööealisest inimesest üha rohkem ülalpeetavaid.

Ühe peamise järeldusena leidsid CEPAM'i teadlased tipptasemel rahvastikumudelite alusel, et massilise sisserändega saaks Euroopa Liidu rahvaarvu tõepoolest märkimisväärselt tõsta. Samas ei täida see tõenäoliselt soovitud eesmärki. Isegi juhul, kui aastani 2060 saabuks iga viisaastaku jooksul Euroopa Liitu 20 miljonit inimest, jääks töötajaskonna ja ülalpeetavate suhe ligikaudu samaväärseks.

Migratsioonivoo kahekordistumine võib tuua kaasa isegi ülalpeetavate arvu suurenemise. Võrreldes kohalikega käivad sisserändajate naised harvem tööl. Nõnda sõltub sisserändajate kasulikkus eeskätt mitte sedavõrd nende arvust või haridustasemest, vaid nende ülejäänud ühiskonda lõimimise edukusest. Ilma hoolikalt läbimõeldud poliitikateta võib muuta immigratsioon rahvastikuprobleeme hullemaks, hoiatas Lutz kolleegidega.

Tulevikku ei päästa teinegi väidetav võluvits – sündivuse järsk kasv. Kui iga saja naise kohta sünniks alates 2020. aastast 161 lapse asemel 200 järeltulijat, jääks töötajaskonna suurus rahvaarvu stabiliseerumise järel praegusest ikkagi oluliselt väiksemaks. Isegi kui sündivus kasvaks poole võrra, moodustaksid enam kui 65-aastased elanikkonnast praeguse 19 protsendi asemel 27 protsenti. Igast sajast töötajast sõltuks 76 inimese asemel 130 inimest.

Võimalikud lahendused
Lutz viitas, et oluliselt mõjusam võimalus tööjõukriisi lahendamiseks oleks tööturul meestele ja naistele võrdsemate võimaluste loomine. Kui 2060. aastaks töötaks naised sama sageli kui mehed, väheneks töötajaskonna suurus ligikaudu kaheksa protsenti.

Veelgi paremaid tulemusi annaks Rootsi eduloo matkimine teistes Euroopa Liidu riikides. Sellisel juhul peaks pidama iga sada töötajat keskmiselt üleval vaid 106 inimest. Teisisõnu oleks see võrreldav praeguse olukorraga. Eriti naiste tööturul osalemine võib mõjutada tööjõu suurust palju rohkem kui migratsioon, sedastas Lutz.

Samal ajal ei saa ka unustada hariduse tähtsust ja sellest tulenevalt tootlikkuse kasvu. Seniste trendide jätkudes langeb alg- ja põhiharidusega inimeste arv 50,7 miljonilt 14 miljonini. Samuti kasvab lisaks keskharidusele näiteks tehnilise hariduse omandatute või ülikooli lõpetanute arv ja osakaal. Kui 2015. aastal moodustasid nad tööjõust 35 protsenti, siis aastaks 2060 ulatub nende osakaal 59 protsendini. Ühtlasi on aga tähtsam kui kunagi varem, et haridussüsteem oleks koostöö tööturu vajadustega.

Raportis hoiatatakse, et Euroopa Liidu tehnoloogiline, teaduslik ja majanduslik mahajäämus võiks tuua kaasa laiema väljarände. Ajaloolises mõttes poleks see enneolematu. Näiteks otsis Ameerikast 19. sajandi lõpus paremat elu enam kui 40 miljonit inimest, neist suur osa olid mahajääjatest parema haridustasemega ja kohanemisvõimelisemad.

Samuti on nähtud hiljuti ajude väljavoolu mitmetest pärast 2004. aastat Liiduga ühinenud riikidest, kuid ka näiteks Hispaaniast ja Portugalist. Läti ja Leedu rahvaarv langes aastatel 1990–2017 vastavalt 27 ja 23 protsenti. Ühtlasi toob viimane esile veel ühe Euroopa Liidu ees seisva väljakutse.

Tööjõu vaba liikumisega on kaasnenud hooggustunud väljaränne uutest liikmesriikidest, sh Eestist. Seniste trendide jätkudes võiks väheneda Rumeenia elanikkond aastaks 2060 ligikaudu 30 protsenti. Kõige enam lõikaks läänesuunalisest rändest kasu Saksamaa, vähem Austria ja Suurbritannia. Kuigi see tuleks kasuks Euroopa Liidule tervikuna, aeglustaks see lähteriikide majanduskasvu ning sellega elatustasemete ühtlustumist.

"Majandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks mõeldud poliitikad peavad pöörama eriliselt tähelepanu oskustele ja üritama pöörata vastupidiseks haridusega seonduvat valikulist rännet. Kõrgete oskustega inimestele tuleks pakkude huvitavaid töövõimalusi, millega võiks kaasneda ka juba lahkunud talentide naasmise," rõhutatakse raportis.

Tutvu raportiga täies mahus.