SUUR LUGU. Kas Eesti ühiskond on hulluks läinud või ongi see riigi normaalne areng? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kas Eesti ühiskond on tõesti hulluks läinud või ongi see normaalne riigi areng?
Kas Eesti ühiskond on tõesti hulluks läinud või ongi see normaalne riigi areng?

Suur Eesti ühiskonda kirjeldav uuring hoiatas juba 2017. aastal, et meie ühiskonnarühmad on eristunud ning rahulolematute ja inertsete inimeste suure osakaalu tõttu on populismil ja tõevälisel poliitikal potentsiaalne kandepind. Vaadates praegust kriisi, on mulje, justkui oleks teadlased seda ette ennustanud.

Aasta oli 2017, kui esitleti suurt, Eesti ühiskonda kirjeldavat ja analüüsivat teadusuuringut "Mina. Maailm. Meedia." Muuhulgas oli uuringut kokku võtva slaidi peal must-valgelt kirjas: "Väga suur on suhteliselt nõrgalt ühiskonnaga sidustunute, rahulolematute kaasaveetavate ning ka liikumatute, muutustest heitunud, inertsete rühmade osakaal, mistõttu on populismil ja nn tõevälisel poliitikal märkimisväärne potentsiaalne kandepind." – Kas teadlased nägid tõesti praegust valitsus- ja väärtuskriisi ette ning kes on need salapärased inertsed rühmad?

Alustame praeguse plahvatusohtliku ühiskondliku pildi analüüsi just ühiskonnateadlaste abiga. Sõltumata sellest, kas põhjuseks on "naiivsed sotsid", "rumalad EKRE-meelsed" või "puudulik sotsiaalmeedia kultuur", peab nõustuma, et midagi on toimumas ja päris tavapärane praegune õhkkond Eestis ei ole.

Ka aktiivsetes poliitilistes aruteludes ise osalemata kuulen ikka ja jälle, et "keegi palun ära seletaks, mis meil ühiskonnas toimub ja mida sellest kõigest oodata on". Sellepärast pöördumegi teadlaste poole, et teaduspõhiselt ja argumenteeritult ümbritsevale valgust heita.

Kas "Mina. Maailm. Meedia." uuringu tulemused tunduvad tagantjärele vaadates ka teadlaste jaoks prohvetlikud?

Triin Vihalemm (Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor): "Prohvetlik või mitte, aga tegu on ühiskonna analüüsiga. Me jagasime Eesti ühiskonna rühmadesse isikliku elutempo ja elustiili ning ühiskondlikesse muutustesse suhtumise alusel. Osa rühmi on elustiililt passiivsemad ja tunnetavad,  et elu nende ümber muutub liiga kiiresti. Osa inimesi kulutab kogu oma aja tööle ja (lisa)elatise teenimisele. Nende rühmade emotsioone seoses Eesti arengutega iseloomustavad sagedamini sõnad "võõras" ja "hoolimatu". Muutusi näevad nad pigem ohuna."

"Mina. Maailm. Meedia" (lühidalt MeeMa) on Tartu Ülikooli ühiskonnateadlaste tehtud uuring Eesti ühiskonna muutumise teemal. Analüüsi aluseks on viiel aastal (2002, 2005, 2008, 2011 ja 2014) tehtud esinduslik sotsioloogiline küsitlus.

Teadlaste sõnul ei saa selle rühma kirjeldamise puhul tõmmata levinud paralleeli populismist pimestatud EKRE valijaga. Probleem on laiem ja seotud just ühiskonnas toimuvate muutuste kiiruse ning sellega kohanemise võimega.

N-ö rahulolematute rühmas leidub nii rahalistes raskustes pensionäre, oma võimalustes pettunud noori kui ka tööga ülekoormatud keskealisi, on mehi ja naisi, eestlasi ja venelasi. – Neid kõiki ühendab tunne, justkui ohustatakse nende harjumuspärast elukorraldust ja maailmapilti.

Tartu Ülikooli sotsioloogia professor, Veronika Kalmus, toob näite elust enesest: "Meenub üks väike pildikene ajast, kui oli veel kaalumisel esimene valitsuskoalitsiooni variant, mille oleks siis moodustanud võitja, Reformierakond, Kaja Kallase juhtimisel. Kaks nooremat naist arutasid omavahel spordiklubi riietusruumis: "Issand, kui vastik on mõelda sellele, et meil võib peaministriks saada naine!" Teine sekundeeris: "Jah, tõepoolest, ikka mõni mees võiks olla." Nad suudavad endale lubada spordiklubi liikmesust, nad on hästi toime tulevad nooremapoolsed naised, nad on heas vormis... Aga ometigi oli niivõrd järsk muudatus meie harjumuspärases ühiskonnakorralduses, et lisaks presidendile võiks naine saada ka peaministriks, nende kui naiste endi jaoks täiesti vastuvõetamatu."

Ühiskondlikud erisused on need, mis toidavad sotside ja konservatiivide vastasseisu

Lugedes taas sotsiaalteadlaste MeeMa uuringut, selgub, et "esile on kerkinud valikuvõimalusi ja kiireid muutusi nautivad inimesterühmad, kelle jaoks on avanenud uued võimalused, kelle aegruumi struktuur ja ajakasutus on muutunud. Nendele vastanduvad teised, kes muutustega hästi toime tulla ei suuda või ei taha ja püüavad säilitada tuttavat elukeskkonda ja ajakasutust. – Oluline uus sotsiaalne eristaja kogu maailmas on mitmekesisuse ja komplekssusega toimetulek, mis avaldub nii ühiskondlik-poliitilises aktiivsuses kui tööelus ja inimestevahelistes suhetes, perekonna ja kooselu tüübis, aga ka tarbimisharjumustes. Üha suuremat rolli omandavad uued sotsiaalse eristumise kategooriad, mis ei tugine sotsiaalmajanduslikele alustele, vaid häälestusele rahvusvahelise avatuse ja kultuurilise mitmekesisuse suhtes."

Vaatame neid rühmi lihtsustatud vabakäeliste joonistena:

Eesti inimeste ajakasutussuutlikkuse rühmad, mis kirjeldavad nende argielu muresid ja rõõme. Autor/allikas: MeeMa
MeeMa autorite edasiarendus ajakasutuse joonisest, lähtudes rühmade ühisosast meediatarbimise ja ühiskondliku aktiivsuse rühmadega. Lihtsustatud joonis võimaldab saada selgust "rahulolematute" paigutumisest muutustega kohanemise skaalal. Autor/allikas: MeeMa

See, et inimeste ajakasutus ja muutustega kohanemise võime on erinev, ei üllata ilmselt kedagi, ent sotsioloogid rõhutavad, et selline rühmadesse jagunemine pole päris inimese vaba valik. Valitsus ei kontrolli elanike ajakasutust, küll aga mõjutab seda kaudselt. Näiteks mõjutab valitsus seda, kui palju saavad inimesed oma haridusse investeeritud rahast tagasi, millised on töö- ja ümberõppe võimalused ning ka maksupoliitika.

"Toome näite koostamisel olevast inimarengu aruandest: seal on selline mõiste nagu mobiilsusvaesus," selgitab Kalmus, "mis on ilmselgelt seotud ajavaesusega. See tähendab, et inimesed kulutavad rohkem aega tööle ja sealt tagasi jõudmisele. Nad kulutavad ka märkimisväärse osa oma sissetulekust transpordile ja väljas söömisele ning teistele tööl käimisega seotud tegevustele. Kui siia lisada kütuse aktsiisitõusud, siis toob see kokkuvõttes kaasa inimeste elukvaliteedi ja ostujõu halvenemise ning nad ei saa sinna mitte midagi parata. Nad on tihtipeale niivõrd seotud konkreetse ettevõtte ja erialaga, et nad ei saagi sellest lõksust välja."

Kas võib siis öelda, et me elame läbi etappi, mis näiteks Põhjamaadel on juba seljataga, ning rabeleme ja liigume ühiskondliku heaolu poole?

Professor Vihalemm täiendab: "Kiirustamine ja pidev ajastressis olek on üldiselt arenenud riikide eripära. Kui siis tööst ja muudest hädavajalikest tegevustest vaba aega üle jääb, täidetakse see kiirelt millegi muuga, mis ongi vaba aja kommertsialiseerumine. Tekivad uued normid alates puhkusereisidest ja spordiklubidest ning lõpetades millegi muuga, millega sa justkui peaksid oma aega täitma. Selles mõttes ei saa öelda, et rikkad ühiskonnad on vähem ajastressis – pigem see käibki kaasas heaoluühiskonnaga."

"Samas on arenenud heaoluühiskonnas inimestel rohkem valikuid. Nad saavad ise valida, kas nad eelistavad kiiret elutempot ja suurt sissetulekut või rahulduvad näiteks mõnevõrra väiksema sissetulekuga, mis samas tagab inimväärse elamise. Meil väga paljudel inimestel selliseid valikuid lihtsalt ei ole. Asi, mis meid arenenud ühiskondadest eristab, on see, et seal mõeldakse nendele küsimustele rohkem," lisab professor Kalmus.

Tõmbame seose ühiskondlike protsesside ja poliitika vahele

Eesti poliitiline maastik on olnud rahumeelne: eestlastele pole olnud kombeks (vähemalt senimaani) käia plakatitega demonstratsioonidel ja poliitikute elu on olnud lihtne. Viimastel valimistel oli üle pikkade aastate taas näha eri rühmade poliitilist aktiveerumist ja see võimaldas saada rohkem teada valijate ootustest.

"Seda on meie väliskolleegid ikka imeks pannud, kui vähe saavad Eesti valitsejad oma rahvalt kriitilist tagasisidet: Eestis on väga lihtne poliitikat teha, sest rahvas on n-ö taltsas. Nüüd see enam nii ei ole," räägib Vihalemm. Teadlase sõnul on populism kerkinud ikka esile koos sotsiaalsete raskustega nii mujal maailmas kui ka ajalugu vaadates: "Ühelt poolt see tunne, et ma olen kusagil tunneli lõpus ja mul on vähe valikuid, teiselt poolt populistlikud ideed (teeme hommepäev elu paremaks ja remondime ühiskonna ära) – seda on kogu aeg olnud."

Veronika Kalmus lisab: "Seda võib küll öelda, et see, kuhu me praegu oleme jõudnud, on üsna loomulik areng. Rahulolematute ja EKRE valijate vahel on ilmselt suur kattuvus, ehkki võrdusmärki ei saa nende vahele panna. Praegu ei ole ka alternatiivset protestierakonda, kelle taha koonduda. Need, kes on, on liiga nõrgad või rahulolematute jaoks liiga elitaarsed."

Sama arvab Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Vello Andres Pettai: "Mingil määral on EKRE tõus seotud sellega, et Eesti erakondlikus süsteemis puudub juba kuus kuni kaheksa aastat korralik maarahva erakond. Vanasti oli selleks Rahvaliit, mis oli tegelikult oma sotsiaalsetes vaadetes üsna konservatiivne, samas oli ta sageli valitsuses esindatud. Nüüd on perekond Helme selle erakonna üles korjanud ning pööranud selle oma eesmärkidel kuhugi mujale ja üsna edukalt."

Pettai arvates oli tegu seni kasutamata võimalusega: üks valijate kiht lebas maas ja teatud seltskond korjas selle osavalt üles. See on tuntud nõudluse-pakkumise olukord.

Rahulolematute osava "üleskorjamise" näiteid on lähiajast teada teistestki riikidest. Mõelgem Suurbritannia Brexiti-hääletuse eelsele kampaaniale ning selle jaoks suurepäraselt valitud lihtsale ja kõnetavale sõnumile "Take control" (ingl 'Võta kontroll' / 'Haara ohjad'). Samas klassikalised eksperdipõhised kaasamismeetodid, nagu läbirääkimised esindusrühmadega, selle rahulolematute rühma puhul ei tööta.

Andreas Ventsel, Tartu Ülikooli semiootika  vanemteadur kommenteerib: "Poliitilises võitluses on sõnumid narratiivse ülesehitusega: tuleb sõnastada konflikt, konflikti osapooled ja lahenduskäik konflikti ületamiseks. Kevadistel valimistel tuli Eesti 200 välja üksnes probleemi teadvustamisega, kuid ei pakutud lahendusi. Raske öelda, kas see sai neile lausa nii saatuslikuks, et seetõttu jäi ületamata valmiskünnis. Igatahes oli teistel parteidel kerge see probleem enda valmisvankri ette kaaperdada.

Valimiskampaania ei ole koht, kus hakata probleemile uusi lahendusi otsima. See on koht, kus tuleb esitada võimalikult laiale publikule arusaadav sõnum, mistõttu pakutakse valimiskampaaniates äärmiselt lihtsustatud lahendusi. Näiteks paigutati migratsiooni probleemi alla nii paarsada kvoodipõgenikku, Ukraina välistööjõud kui ka välistudengid -  nii oli tehtud juba esimene suur samm rahva mobiliseerimisel."

Kas sama toimub ka mujal Euroopas?

Alar Kilp, Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor, on praeguse ühiskondliku vastasseisu analüüsimisel konkreetne: "Järjepidevast parempopuliste valijate "heitunuteks, inertseteks, kaasaveetavateks" sildistamisest üksi ei piisa, sest toimetuleku- ja tulevikuväljavaate probleem on reaalne."

Kilp kirjeldab sotsioloog Ronald Ingleharti hiljuti avaldatud raamatu abil põhjuseid, miks ka läänemaailma kõige jõukamates riikides (sh Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias) tõuseb parempopulism. Ingelharti põhiväide on sarnaselt Kalmusele ja Vihalemmalegi, et neis ühiskondades on teatud elukutsetega inimesi, kel viimase kümne aasta jooksul ei ole suhteline sissetulek tõusnud ning ebakindlus töö ja tuleviku suhtes on kasvanud. Ning sarnaselt Tartu Ülikooli sotsioloogidelegi soovitab Inglehart vasakpoolseid sotsiaalmajanduslikke lahendusi.

Teine selgitus parempopulismi tõusuks on seotud feministliku, vasak-, liberaalse ja ökoloogilise demokraatlike populismide tõusuga, sest demokraatlik konkurents ei saa kunagi olla päris populismi vaba.

Ehkki radikalismi leidub ka ökoloogilises ja vasakpoolses populismis, on koos hirmuga üha sagedasemate parempopulistlike sõnumite ees üks peamine tärkav mure hirm radikaalsete rühmituste mõju suurenemise pärast. Liigagi lihtsalt saab tõmmata paralleele teise maailmasõja eelsete ühiskondlike ja poliitiliste protsessidega ning on hulk inimesi ja arvamusliidreid, kes seda seost rõhutada ei pelga.

Kas populistlikud lubadused võivad tuua kaasa hoopis suuremad kriisid?

Sattusin lugema Euroopa Ülemkogu eesistuja Donal Tuski loengut Dortmundi Tehnikaülikooli audoktori tiitli vastuvõtmise järgselt. Ajalugu õppinud ja teinud mehelt on selles kõnes nii mõnigi mõte, mis tekitab küsimusi ajaloo kordumise kohta.

"Noore ajaloolasena töötasin ma müütide ja legendide kallal, mis olid osa Poola 1930. aastate poliitikast. Juba sel ajal polnud mul kahtlust, et emotsioonid, sümbolid ja lihtsustatud info motiveerivad inimesi (valijaid) palju rohkem kui mõistuspärased argumendid ja programmid. Võib osutuda väga vajalikuks, aga ka ohtlikuks, kui sellised väljamõeldised hakkavad avalikus ruumis domineerima."

Tusk viitab oma kõnes Saksa filosoofile Ernst Cassirerile, kes arutleb oma raamatus selle üle, kuidas Weimari Vabariik (Saksa riik aastatel 1918–1933) tegi teise maailmasõja eel ühe olulise vea: ta oli hõivatud ainult inimeste majandusliku seisundi parandamise, st töötuse ja inflatsiooni vähendamisega. Sellise ratsionaalse ja kaine tegutsemise käigus jäeti aga tähelepanuta plahvatusohtlik jõud, mis on peidus poliitilistes müütides. See põhjustas katastroofi.

"Kui Saksa poliitiline ja intellektuaalne eliit seda viga lõpuks märkas ja hakkas mõistma, mis on kaalul, oli juba liiga hilja. Nad kaotasid lahingu enne, kui arugi said, et see on alanud. /…/ Kui meie oma poolel keskendume teadmistele ja teised usule, siis me oleme kaotanud," on Tusk populistlike sõnumite leviku pärast üle Euroopa mures.

Andreas Ventseli sõnul näeme ka Eestis erinevate ajaloost pärit müütide või hirmude poliitilist ärakasutamist: "Võtame kasvõi eelpool mainitud migratsiooni-teema. Sõnal "migrant" on eestlaste kultuurimälus negatiivne tähendus, mis paljuski on seotud hirmudega nõukogude aja massilise immigratsiooni ja sellest tulenenud ohuga eesti kultuurile ja keelele. Need tegurid, mis tollal migratsiooni põhjustasid, on täiesti erinevad kontekstist, milles seda praegu kasutatakse. Ometigi toimub retoorikas hirmude ülekanne."

"Oluline on tähele panna, et need minevikust pärit müüdid, hirmud jne saavad uues kontekstis alati ümber sõnastatud ja uute seostega (ka uute hirmudega) aktualiseeritud. Hirm aga on paljude kommunikatsiooniteoreetikute, tuntumad nt Manuel Castells ja Davide Altheide, arvates üks peamisi vahendeid meediastunud maailmas masside mobiliseerimisel," lisab Ventsel.

"Võib öelda, et sotsiaalmeedia tingimustes on afekt ja emotsioonid kujunenud üheks olulisemateks teguriteks poliitiliste identiteetide kujundamisel. Lisaks hirmudele võime kohata ka teiste müütide ja sümbolite aktiivset kasutamist poliitilises argumentatsioonis: küll osutatakse demokraatiat mõtestades Tammsaare tsitaatidele või tuuakse mingi sündmuse seletamise või põhjendamise kaalukivina viide president Meri kõnele. Üheltpoolt on see mõistetav, kuna inimesed vajavad autoriteete kui eeskujusid, kellele toetuda. Samas sulgeb see avaliku diskussiooni, kuna niisuguste müütide/sümbolite kasutamine tõekarandina väldib diskuteeritavate mõistete endi avamist."

Alar Kilbi arvates on praeguste populistlike sõnumite seostamine maailmasõdade eelse ajaga ja selle kaudu rahva seas ärevuse külvamine vale – see on osa poliitilisest mängust. Tema sõnul on praegune Euroopa poliitiline kultuur, riigid ja rahvused ning ühiskond tunduvalt teistsugune kui 80 aastat tagasi ning selline võrdlus on täiesti meelevaldne.

Sama mõtet toetavad ka mõlemad vestluses osalenud sotsiaalteadlased: "Rahvas kardab, et toimub selline õeluse normaliseerumine ühiskonnas, kuid uuringud seda ei näita." Teadlased toovad näite pronkssõduri-aegsetest rahutustest: "Ka siis küsitleti inimesi rahutuste järgselt ja analüüsiti erinevate huvigruppide suhtumist: üks, mis tuli välja igast uurimisgrupist, misiganes rahvuse ja grupi poolt, oli see, et vägivalda ja kurjust ei soovi keegi."

Mis saab edasi?

Kätte on jõudnud aeg, kus oluline on olla hea poliitik! See tähendab, et tark riigimees ja kvaliteetne oma ala ekspert, kes teab mida ta teeb. Praegune ühiskonnapilt on poliitikutele parajaks väljakutseks – on saabunud aeg, mil tuleb oma oskused tööle panna.

Kui taas tsiteerida Donald Tuski kõnet, siis "nüüd on aeg, mil poliitikud peavad mõistma, et nende roll on midagi enamat kui tehnokraatlikud oskused ja võimul püsimine. Meil on vaja juhte, kes suudavad ka rahvast sütitada ja seeläbi kaitsta meie fundamentaalseid väärtusi."

Üheks keerulisemaks küsimuseks peavad teadlased ülalkirjeldatud n-ö rahulolematute rühma kaasamist poliitikakujundamisse. "Nad ei ole väga usinad meediakasutajad ega kodanikualgatustes osalejad. Selline lähenemine, et võtame mingi huvirühma katusorganisatsiooni ja kohtume sellega teatud poliitika väljatöötamisel, ei toimi," selgitab professor Vihalemm. Lisaks ollakse ajapuuduse lõksus. Küll aga saab poliitika kujundamisel rohkem arvestada kõigi ühiskonnarühmade huve.

"Peame vaatama, kuidas minna edasi ja mida sellise tagasisidega peale hakata nii, et kellegi huve ei tallataks jalgade alla, aga et Eesti ei läheks samas oma arengus ka tagasi või ei toimuks ühiskonnas veel suuremaid pingete eskalatsioone ja konflikte. Selles mõttes oleme praegu väga olulisel teelahkmel," võtab Triin Vihalemm olukorra kokku.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: