Esmalt palju õnne Eesti Teaduste Akadeemia tunnustuse puhul. Mida selline äramärkimine teie jaoks tähendab?

See on suur tunnustus. Saime koos oma hea kolleegi Kati Orruga, kes on Tartu Ülikooli riskisotsioloogia professor, tunnustuse viimase nelja aasta jooksul avaldatud teadustöö eest. Avaldasime rahvusvahelistes teadusajakirjades terve rea publikatsioone, mis aitavad kogu maailmas elanikkonnakaitse või hädaolukordadega tegelevatel teadlastel ja praktikutel paremini mõista, kuidas inimeste elu või tervis võivad ohtu sattuda. Ent ka seda, kuidas neid säästa.

Kui oluline on teadlase jaoks selline äramärkimine või on tegelikult olulisem näha, kuidas soovitusi päriselt praktikas rakendatakse?

Teadlase jaoks on ühest küljest oluline see, et teadustöö kõnetab teisi teadlasi, sest teadustöö olemuseks on kiht-kihilt uue teadmise loomine. Luuakse uus vaatenurk ja empiiriline teadmine lisaks sellele, mida teadlased Eestis ja mujal maailmas on seni loonud. Teisest küljest on eriti praktiliste küsimustega – kuidas inimeste elu ja tervist hoida – tegeledes väga oluline, et seda nõu võtaksid arvesse ka need, kes selles valdkonnas poliitikat kujundavad.

Enne teadusele pühendumist töötasite riigikantseleis infonõunikuna. Millisel määral tollal kriisikommunikatsiooniga kokku puutusite?

Töötasin riigikantseleis aastatel 2001–2011, mil Eesti riigihaldus oli veel suhteliselt noor. Hädaolukordadega seotud kommunikatsiooni osas pandi siis alles kirja esialgseid reegleid ja soovitusi. Sellesse aega jääb näiteks Eesti esimese valitsuskommunikatsiooni käsiraamatu koostamine, kus oli ka peatükk hädaolukordade avalikkusele selgitamise kohta. 

Teadlasele on kasulik olla seotud selle valdkonna praktilise tööga, mida ta uurib. Nii saab ta paremini aru, kuidas poliitikakujundajad ja selle elluviijad mõtlevad. Sellest kogemusest võtsin kaasa mõistmise ja austuse nende inimeste suhtes, kes peavad tegema vastutusrikkaid otsuseid ja inimesi abistama.

Kui te võrdlete tänapäevaga ajaga, mil ise valitsuskommunikatsiooniga tegelesite, siis millised on olnud suurimad muutused?

Globaalselt on olnud üks suur muutus sotsiaalmeedia kasutamise tõus. Varem pidi avaliku võimu teostaja suhtlema avalikkusega peamiselt ajakirjanduse vahendusel, andes intervjuusid ja saates pressiteateid lootuses, et need avaldatakse. Sotsiaalmeedia on nüüd loonud võimaluse suhelda inimestega otse.

Mõnes mõttes on nii võimalik ajakirjanike kriitilisest küsitlemisest mööda minna. Sotsiaalmeedia postituste kaudu on proovitud poliitikaid kujundada ja lausa riiki juhtida. Samas on ametnikud ja poliitikud varasemast rohkem avatud kodanike kriitikale, sest inimesed saavad Facebookis või teistel platvormidel postitustele otse ja väga kriitiliselt vastata.

Kui ajalooliselt on teadlased pööranud tähelepanu meediaskandaalidele, mis tekkisid ajakirjanike kriitiliste lugude pärast, siis nüüdseks on ligi 20 aastat olnud nii, et pahameeletormid võivad tekkida ja levida ennekõike sotsiaalmeedias. See tähendab, et valitsusasutuste oluline ülesanne on olla parem kodanike kuulaja. See ei ole lihtsalt pressiteadete saatmine ja kõnede pidamine, vaid tuleb kuulata, millist kriitikat avaldatakse ja kes on hädas. Sotsiaalmeedia on nüüd selleks avaliku arvamuse uuringute kõrval täiendav kanal.

Seega muutus on positiivne, võimu esindajad on tulnud kodanikele lähemale?

Sellel on plussid ja miinused. Poliitiku vaatest võib olla hea, et ta ei pea vastama ajakirjaniku kriitilistele küsimustele ning tema mõtete jõudmine avalikkuse ette ei sõltu ajakirjanikust. Teisest küljest on sotsiaalmeedia uurijad täheldanud, et sotsiaalmeedias levivad sõnumid on sageli emotsionaalsemad, ebatäpsemad ja soodustavad väärinfo levikut. See valdkond väärib kindlasti täiendavat uurimist.

Veel on probleemne, et sotsiaalmeediaplatvorme omavate suurkorporatsioonide ärihuvid ei pruugi kattuda riikide, poliitikute ega kodanike huvidega. Platvormid saavad kasumit klikkidest, sõltumata sellest, kas sisu on tõene, väär, kasulik või ohtlik.

Tulles tagasi teie akadeemilise karjääri juurde: kuidas läks nii, et praktikust sai teoreetik? Bakalaureusekraadi tegite hoopis ajakirjanduses.

Praktikuna tekkis palju küsimusi selle kohta, kuidas oma tegevust mõtestada. Minu jaoks oli loomulik liigutus otsida ülikool, kus saaksin valitsuskommunikatsiooni doktoriõppe tasemel uurida. Leidsin, et kõige huvitavam on seda teha lingvistilise nurga alt. Nii omandasin doktorikraadi Inglismaal Lancasteri ülikoolis, kus on tugev poliitilise kommunikatsiooni keelelise uurimise taust. Oma doktoritöö kirjutasin Briti valitsuskommunikatsiooni kohta.

Lancasteri ülikoolis olid teie tööde fookuses kalkuleeritud ülekommunikeerimine ja süü vältimise strateegiad. Selgitage paari sõnaga, mida need võtted praktikas tähendavad.

See on poliitikateadustes täiesti omaette uurimissuund: kuidas võimukandjate soov vältida avalikke süüdistusi ja skandaale mõjutab poliitika kujundamist ja keelekasutust. Lihtne näide on see, et kui poliitikut süüdistatakse halvas otsuses, väidab ta, et proovis tegelikult teha teistsugust otsust või ajab süü kellegi teise peale. Selliseid retoorilisi liigutusi on palju. Need on problemaatilised, sest ajavad inimesi segadusse ega aita kaasa mõistmisele, miks otsus sündis.

Kui tihti märkate selliseid tehnikaid Eesti poliitilises kommunikatsioonis?

Ma ei ole seda Eestis eraldi uurinud. Kui võtta lahti aga ükskõik milline uudistevoog, siis esimese kolme loo hulgas on tavaliselt keegi süüdistuste rahe all. Olgu see suurem skandaal või lihtsalt olukord, kus ajakirjanik küsib kriitilisi küsimusi ja poliitik proovib vastustest kõrvale hiilida. See on poliitilise kommunikatsiooni lahutamatu osa. On hea, kui kodanikel ja ajakirjanikel on kõrgendatud keeletaju, et märgata, kui arutelu jookseb rööbastelt maha ja enam ei räägita konkreetsetest probleemidest.

Annate Tartu Ülikoolis koos emeriitprofessor Marju Lauristiniga ainet "Poliitiline kultuur ja kommunikatsioon". Kas tulevasi ajakirjanikke ja kommunikatsioonijuhte õpetades püsib lootus, et kommunikatsioonikultuur paraneb ning tudengid tulevikus selliseid demagoogiavõtteid ei kasuta?

See ongi peamine, mis õppetööd motiveerib. Usun, et kui inimesed, kes kujundavad Eesti demokraatlikku arutelukultuuri, on enda jaoks läbi mõelnud, kuidas igal sõnal on kaal, oskavad nad esitada tõendusmaterjalile tuginevaid argumente. Need on head baasoskused igale kodanikule, aga eriti olulised neile, kes töötavad ajakirjanduse ja kommunikatsiooni valdkonnas.

Nüüd lähemalt teie värskemast teadustööst, kus keskendusite hädaolukordade kommunikatsioonile. Kas teie arvates on riigiasutused kriitilise info jagamisel piisavalt avatud või peaks viieprotsendiste kaitsekulutuste valguses veelgi rohkem selgitustööd tegema?

Mul on tunne, et viimase viie aasta jooksul, alates koroonapandeemiast, on nii kodanikud kui ka asutused pidanud päris palju mõtlema sellele, kuidas inimesi kaitsta ja sellest rääkida. Pandeemiaga seoses kogesime olulisi piiranguid ja saime käitumissoovitusi. Teisalt on Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu pannud meid jälgima sealset olukorda ja mõtlema, kuidas oleksid Eesti ja Euroopa sellisteks juhtudeks paremini valmis.

Nende viimaste aastate jooksul on toimunud ühine õppimine, mis saab toimuda hästi ainult siis, kui ohtudest räägitakse võimalikult avatult. Hea näide on saade "Ukraina stuudio", kus antakse regulaarselt ülevaade julgeolekuriskidest. Inimesed on harjunud, et nendest asjadest räägitakse ja see loob hea aluse küsimuste arutamiseks.

Hea näide on veel riigi riskipilt, mida avaldatakse riigikantselei veebilehel juba mitu aastat. See on nendepoolne selgitus, milline on julgeolekut, keskkonda ja avalikke teenuseid puudutavate ohtude tõenäosus. Ka päästeamet on regulaarselt selgitanud, millised varud peaksid kodudes olema, kui juhtub pikaajaline elektri- või küttekatkestus. Selline ühine arutelu on väga vajalik.

Elektrikatkestuste teemal: mäletame hästi, millise kriitikalaviini osaliseks sai Kaja Kallas, kui pöördus ETV vahendusel vaatajate poole ning hoiatas elektrikatkestuste eest. Kas selline ohuteavitus on mõistlik või õhutab see pigem paanikat?

Ma ei ole seda konkreetset juhtumit uurinud. Ohtudest rääkimise puhul on aga oluline, kes ja kuidas kõneleb. Eestis on olnud rahva usaldus elanikkonnakaitse ja julgeolekuasutuste, näiteks päästeameti, politsei ja ka kaitseväe, vastu pikaajaliselt väga kõrge. Võimalik, et need asutused on kõige paremad eri ohtude, stsenaariumide ja käitumisviiside selgitajad.

Milline on ajakirjanduse roll selles teavitustöös?

Me püüame Tartu Ülikoolis õpetada ajakirjanikke uurijateks ja selgitajateks. Koolitame inimesi, kes lähevad süvitsi keerulistesse poliitika teemadesse, et nad oskaks küsida kriitilisi küsimusi ja neid avalikkusele selgitada. Minu üldmulje on, et ajakirjanikud on aidanud inimestel ohte ja käitumisviise mõista.

Kus te eelmise aasta 10. detsembril olite? 

Hoobilt ei tulegi ette. 

Sireeni kuulsite?

Ei kuulnud.

Mina olin sel hetkel Tartu Ülikooli raamatukogus ja keset akadeemilist vaikust oli sireeni väga hästi kuulda. Samas mõtlesin, et okei, ma kuulen sireeni, aga mis edasi? Kas teie teaksite, mis edasi saab?

Sireenisüsteemist on nüüdseks ajakirjanduses juba päris palju räägitud. Peamine soovitus on sireeni kuuldes otsida varju. Tuleks leida kas ametlik märgistatud varjumiskoht, kelder või muu sarnane paik. See võiks olla üldine teadmine, aga ilmselt tuleb seda järjekindlalt meelde tuletada, kuidas erinevates ohuolukordades käituda.

Kui oluline on otseteavitus, sireen või EE-ALARM, võrreldes eelteavitusega? 

Elanikkonnakaitse kõige tähtsam tegevus on ohtude maandamine. Tuleb luua materiaalsed tingimused, mis aitaksid ohuolukordi ära hoida. Näiteks liikluses ehitada ohutud teed või hoonete puhul kasutada materjale, mis ei sütti. 

Esiteks tuleb mõelda, kuidas ohte ennetada, sealhulgas inimeste enda käitumise kaudu. See on osa kooliharidusest ja valitsusasutuste igapäevatööst. Kuna on aga ohte, mida ei saa vältida, siis valmistumine on samuti pidev tegevus. Mida paremini me ohte maandame, seda tõenäolisem on, et õnnetusi ei juhtugi, või kui juhtuvad, on kahjud väiksed. See ongi elanikkonnakaitse ideaalne tegevusplaan.

Uurisite koos kolleegidega süvitsi elanikkonnakaitset. Mis tulemuseni jõudsite ehk kui hästi me täna valmistunud oleme?

Selle valdkonna teeb keeruliseks asjaolu, et ohud tekivad erinevate tegurite koosmõjus. Inimene võib saada füüsilise vigastuse, aga teine kiht on elutähtsate teenuste katkestus, mis loob täiendava haavatavuse. Keeruliste stsenaariumide puhul võivad need asjad juhtuda korraga.

Väljakutse on selles, et me peame terve ühiskonnana ohte maandama. Ei saa lihtsalt näidata näpuga üksikisiku peale ja öelda, et ole kõigeks valmis. On inimese roll, elanikkonnakaitse asutuste roll ja teenusepakkujate roll. Eestis on seadusega määratletud üle 20 elutähtsa teenuse ja üle 400 teenusepakkuja.

Kõige selle juures on määrav info liikumine. Kuidas inimesed ohuteavituse kätte saavad, kas nad oskavad abi kutsuda, kas sõnumid on arusaadavad ja kas juhiseid suudetakse täita. Näiteks kui antakse korraldus evakueeruda, aga inimesel on liikumispuue ning tal ei ole oma sõidukit, siis tema jaoks on see keeruline ning teda peab aitama. Tasub mõelda alati sellest vaatepunktist, kes keda aidata saab. Olgu see päästeamet, vabatahtlikud või kogukond ja lähedased.

Tuginedes uurimistöödele: mis on teie soovitus inimestele, kuidas olla hädaolukordadeks paremini valmis?

Valitsus on võtnud vastu dokumendi, mis ütleb, et pikaajalise teenuste katkestuse korral võiksid kodumajapidamised seitse päeva iseseisvalt hakkama saada. See tähendab varusid ja oskusi, et elada nädal aega ilma riigi või omavalitsuse otsese toeta. Suure õnnetuse korral on abivajajaid korraga väga palju ning arstid või päästjad ei pruugi jõuda kohe kõigini.

See ei ole Eesti eripära, paljudes riikides eeldatakse sama. See tähendab vee- ja toiduvaru, esmaabivahendeid või näiteks ka elektrigeneraatori olemasolu. Sellised ettevalmistused loovad asutuste ja kodude vahel vajaliku tööjaotuse.

Kas teil endal on gaasipriimus ja konservid ostetud?

Minul on kelder korralikult varusid täis. Maapiirkonnas või oma aiamaa ja kaevuga majas elavatel inimestel on valmidus sageli parem. Rohkem on hädas need, kes elavad tiheasustusega aladel suurtes kortermajades, kus pole keldrit ega oma kaevu. Neil võib olla kasulik leida keegi maapiirkonnast, kelle juurde pikaajalise elektrikatkestuse puhul minna.

Omavalitsused ja riik peavad mõtlema, kuidas toetada just neid piirkondi. Eluline näide on see, kuidas Venemaa ründab Ukrainas just keskküttesüsteeme. Selline soojuskatkestus on talvel eriti julm relv ning näitab, et valmisolek teenuste katkemiseks on osa laiemast julgeolekust.

Mis on teie soovitused asutustele, kes elanikkonnakaitsega tegelevad?

Olen mõelnud sellele, et äkki kasutatakse Eesti avalikus kommunikatsioonis liiga palju sõna "kriis". See sõna on devalveerunud, sest tähistab nii paljusid erinevaid asju. Algselt oli see vana-kreeka keeles meditsiinitermin, mis tähistas olukorda, kus patsient on ristteel: kas surm või paranemine.

Hiljem on see leidnud kasutust igasugustes eluvaldkondades. Majanduses ja finantsvaldkonnas kirjeldab see olukorda, kus asjad on halvasti või on suur ajaline surve keeruliste otsuste langetamiseks. Samas kasutatakse seda ka isikliku elu kontekstis, nagu abielukriis või töökaotus. 

Elanikkonnakaitse valdkonnas võib see olla eksitav. Õigem oleks rääkida ohtude ennetamisest, valmistumisest ja reageerimisest. Üksnes "kriisile" keskenduda ei ole kõige parem mõte.

Millist sõna te kasutada soovitaksite?

Praegu on riigikogus lugemisel eelnõu, mis ütleb, et kriisiolukorraks peaks nimetama vaid seda olukorda, kus peaminister peab ise ohu lahendamist juhtima. Igasugust õnnetust ei maksa kriisiks nimetada. Parem on rääkida ohuolukordadest ja konkreetsetest ohtudest.

Milline on koostöö teadlaste ja riigiasutuste vahel? Kas antud soovitused jõuavad praktikasse?

See on meie jaoks väga oluline. Avaldame töid rahvusvaheliselt, aga räägime neist regulaarselt ka Eesti asutustele. Oleme avaldanud oma teadustöödest eestikeelseid versioone sellistes väljaannetes nagu "Turvalisuskompass", "Sõjateadlane" ja "Riigikogu Toimetised", et need oleksid praktikutele kättesaadavad.

Minu kogemus on positiivne. Eesti valitsusasutused tunnevad teadustöö vastu huvi ja võtavad seda arvesse. See on väikese riigi eelis, et teadusasutused ja valitsusasutused saavad lihtsalt suhelda ja uut teadmist luua.

Mis on kõige suurem sisuline edasiminek Eesti hädaolukordade kommunikatsioonis võrreldes ajaga, kui ise riigikantseleis töötasite?

See valdkond ei saa kunagi valmis, sest ohud ja ühiskond muutuvad. Üldiselt on tööjaotus ja reeglistik saanud selgemaks ning ohtudest mõeldakse laiemalt, vaadeldes ühiselt nii julgeolekuohte, keskkonda puudutavaid ohte kui ka teenuste katkestusi. Elanikkonnakaitset vaadeldakse nüüd üleühiskonnalisena. Ei ole enam eraldi nn silotorne, kus igaüks tegeleb oma teemaga, vaid vaadatakse suurt pilti, kus on oma roll nii riigil, omavalitsusel, teenusepakkujal kui ka vabatahtlikul.

Lõpetuseks: mis on teie kõige huvitavam pooleliolev teadustöö, millel tasub silma peal hoida?

Meie suurim fookus on praegu selgitada, kuidas haavatavuse analüüside põhjal arendada paremini elanikkonnakaitse valdkonda ja organisatsioone. Oleme sellega mitu aastat töötanud ning plaanime nüüd tulemusi avaldada ja nendest ka elanikkonnakaitse asutustele rääkida.