Bakalaureusetöös spordifänluse ebamoraalsuse argumendile kriitikat teinud Mariann Järvela analüüsis äsja Tartu ülikoolis kaitstud filosoofiateadusel põhinevas magistritöös, kas tippsportlastel on rohkem põhjust moraalne olla kui tavainimestel.

Kaasaegne tippsport ja –sportlased on meie kultuuriruumis iseäralikult silmatorkavas positsioonis. Tippatleedid nii meie kodukamaral kui ka taolised spordimaailma superstaarid nagu Cristiano Ronaldo ja Serena Williams on avaliku elu tegelased, kelle tegutsemist spordiareenil ja väljaspool selle piire jälgivad pea miljonid silmapaarid.

Võisteldes spordiareenil inimvõimete piiril, näidates kõrgest klassist oskuseid ja mitmesuguseid vooruseid, on nad iidoliks, inspiratsiooniallikaks ja imetlusobjektiks miljonitele lastele, noortele ja fännidele. Sellest tulenevalt on tippatleedid tõusnud ühiskonnas sellisesse staatusesse, kus neil on võrreldes tavainimestega suurem mõju teiste käitumisele – nad on eeskujud.

Kuid kas tippatleetidel on moraalne kohustus olla teistele, seejuures eriti lastele ja noortele heaks eeskujuks nii võistlusareenil kui ka spordiväliselt?

Kaasaegne tippsport on globaalne nähtus ja tippatleedid on meie ühiskonnas silmapaistval ja prominentsel positsioonil, mis tähendab seda, et sportlaste käitumist jäljendatakse ja nende poolt propageeritud väärtusi võetakse omaks laialdasemalt kui tavainimeste käitumist. Seetõttu ei saa ka tippsportlased valida, kas nad on eeskujud või mitte – nende ees seisneb vaid valik, kas olla teistele heaks või halvaks eeskujuks.

Tippsportlased peaksid omakorda oma erilist eeskuju staatust ning sellega kaasnevat mõjukust kasutama vastutustundlikult ehk olema teistele, seejuures eriti lastele ja noortele heaks eeskujuks. 

Tippatleetide moraalne kohustus anda teistele head eeskuju tuleneb ennekõike potentsiaalsetest kahjust ja halbadest tagajärgedest, mida nende ebamoraalne käitumine võib põhjustada. Nimelt võivad mitmesugustesse skandaalidesse sattunud tippsportlased oma ebamoraalse tegutsemise teel anda teistele ühiskonnaliikmetele signaali, et taoline tegevus on aktsepteeritav ning seeläbi kahjustada meie ühiskonna üleüldist moraalset tervist. Seega tuleneb tippsportlaste heaks eeskujuks olemise kohustus sotsiaalsest vastutusest.

Nimelt kui sportlaste võimuses on mingit halba asja ära hoida, ilma et nad ohverdaksid seejuures midagi moraalselt märkimisväärset, siis on neil moraalne kohustus ka seda teha. Tippsportlasel on omakorda võimalik ära hoida teiste inimeste ebamoraalseid tegusid, mis on tingitud nende enda halvast eeskujust. Nii lasub ka meie spordikangelastel minimaalne kohustus mitte anda teistele oma tegutsemise ja sõnade teel halba eeskuju. Seejuures ei pea nad käituma kui moraalipühakud ning näitama üles Ema Teresale iseloomulikku vooruslikkust – nad peaksid lihtsalt arvestama oma prominentset ühiskondliku positsiooni ja sellega kaasnevat mõjuvõimu. 

Lisaks selle, et sportlased peaksid andma meile head eeskuju, võib atleetide lisapõhjust moraalseks toimimiseks otsida spordi kui väärtusküllase praktika enda iseloomust. 

Nimelt eeldab sport oma parimal kujul eeltingimusena teatud väärtuste ja vooruste omaksvõtmist. Mitte ükski spordivõistlus ei saa edukalt toimuda kui sportlased ei järgi võistlusreegleid, pühendumus, visadus ja distsiplineeritus on tunnusjooned, mis kuuluvad iga tunnustatud atleedi varamusse ning ausa mängu ideaal eeldab oma kangete rivaalide austamist. Kuid seejuures ei põhine sport mingitel eripärastel spordispetsiifilistel väärtustel, vaid hoopis üleüldistel väärtustel. 

Seega peab tippsportlane selleks, et sport saaks üleüldse toimida, omaks võtma ka üldise moraali.

Niisiis on oluline, et tippatleet oleks ka hea, tubli ja moraalne inimene. Tegu on ennekõike tema identiteeti terviklikkuse ja järjepidevusega seotud küsimusega. Nimelt on tähtis, et tippatleedid, kes on truudust vandunud taolistele olulistele väärtustele, järgiksid neid ka pidevalt oma elus tervikuna. 

Niisiis on tippsportlastele vähemalt kaks lisapõhjust moraalseks toimimiseks võrreldes tavainimestega. Seda tulenevalt sotsiaalsest vastutusest ning spordi kui väärtusküllase praktika olemusest.