Info teadmiseks konverteerimine eeldab omakorda informatsiooni tõlgendamist, analüüsimist ja selle seostamist mõne suurema kontekstiga. Kui teha kasvõi ühe neist sammudest valesti, on tulemuseks vale, mitte tõde. Tõese teadmiseni jõuame alles informatsiooni õige tõlgendamise kaudu.

Aga ka teadmised – need, mis baseeruvad informatsiooni õigel tõlgendamisel – on tänapäeval fragmenteerunud ja elukauged. Me teame erinevaid detaile väga paljude üksikasjade kohta, mis ei moodusta suuremat tervikut ja mida on väga raske meie ellu integreerida. See tähendab, et need teadmised ei muuda meie elu – seda, millesse usume, milliste põhimõtete järgi käitume või kuidas me iseendast ja maailma asjadest aru saame.

Aga võib-olla polegi elu ja elamisega seotud teadmisi vaja? Meile ju tundub, et teame juba niigi, kuidas elada. On selge, et tahame elada hästi, ning selleks, et elada hästi, on vaja – teadagi mida – head tööd, palju raha, ustavat elukaaslast, häid sõpru, põnevaid elamusi, tervist, ja muud sellist. Mis siin siis veel mõtelda või teada on?

Aga just see küsimus on filosoofe ajast aega intrigeerinud. Platoni dialoogis “Euthydemos” esitab Sokrates sel teemal mõned lihtsad argumendid. Ta küsib: kas rikkus teeb inimese ka siis õnnelikuks, kui ta on nii rumal, et ei oska rahaga midagi peale hakata? Ilmselt mitte.

Ja kas sama ei kehti ka teiste hea elu atribuutidega: hea töö, ustav elukaaslane, sõbrad, põnevad elamused, tervis ja muu? Head tööd tuleb osata teha. Aga vähe sellest – midagi peab teadma ka selle kohta, kuidas töötada nii, et mitte läbi põleda ja stressi langeda.

Elukaaslast peab oskama armastada ja sõpradest peab oskama lugu pidada. On vist ilmne, et täiesti idiootse käitumise puhul kaotaks inimene nii töö kui sõbrad kui ka oma kallima. Ka tervist peab oskama hoida. Järelikult, ütleb Sokrates, on hea elu jaoks vaja mingit erilist tüüpi teadmist, ilma milleta kõigest neist hea elu juurde kuuluvatest asjadest kasu ei ole.

Selliseid teadmisi, mis elu paremaks muudavad, kutsutakse tarkuseks. Me oleme harjunud mõtlema, et me juba oleme targad, et omame selliseid teadmisi. Aga kas see ikka on nii? Kas me tõesti juba oleme targad?

Sokrates küsis kaks ja pool tuhat aastat tagasi oma kaaskodanikelt asjade kohta, mida nad arvasid ennast teadvat ja mis tundus neile iseenesestmõistetavalt lihtne, kuid millele nad tegelikult vastuseid anda ei osanud. Seetõttu on need sokraatilised küsimused retoorilised ning nende eesmärk on kuulajaid mõtlema ärgitada.

Kui see peaks juhtuma, on tõeline küsimus mõistagi selles, kas tarkuseni on võimalik jõuda, ning kui jah, siis kuidas me seda tegema peaksime?

Filosoofia on tarkuse järele küsimise kunst.