StartupBlinki globaalse iduettevõtluse ökosüsteemide indeksi põhjal kuulus Eesti sel aastal maailma 12 parima ökosüsteemide hulka maailmas. Eesti asutajate seltsi värske andmebaasi järgi tegutseb Eestis üle 2800 idufirmat, mis annavad tööd üle 17 000 inimesele. Idufirmade geograafiline jaotus on väga ebaühtlane. Neist 94 protsenti on registreeritud Harju- ja Tartumaal ning seal töötab 98 protsenti sektori töötajatest, kirjutab Estonian Business Schooli nooremteadur Jelena Žovnikova.

Ülejäänud 13 maakonnas on kokku 164 idufirmat ja 356 töötajat. Piirkondliku iduettevõtluskeskkonna elavdamine on üks Startup Estonia 2021.-2027. aasta strateegia eesmärke ja maakondadesse on loodud palju era- ja avaliku sektori tugiorganisatsioone. 

Kas see tugi toob ka uusi idufirmasid? Et sellele küsimusele vastata, kaardistasin Startup Estonia tellimusel 13 maakonna iduettevõtluse ökosüsteemid, jättes esialgu Harju- ja Tartumaa kõrvale. Kaardistus hõlmas maakondlikke arenduskeskusi, inkubaatoreid, kiirendeid, ettevõtlusprogramme ja -üritusi, ettevõtlusega seotud noortele suunatud initsiatiive ning muid iduettevõtlust toetavaid organisatsioone. Üleriigilised initsiatiivid jätsin kaardistusest välja.

Absoluutnumbrites leidub kõige rohkem tugiorganisatsioone ehk 26 Ida-Virumaal, samas kui kõige rohkem idufirmasid ehk 46 on registreeritud Pärnumaal. Et erineva suurusega maakonnad oleksid võrreldavad, võtsin täpsema analüüsi jaoks aluseks 13 maakonna keskmise. Selleks liitsin kokku kõigi maakondade tugiorganisatsioonid (190) ja idufirmad (164) ning jagasin need maakondade kogurahvaarvuga.

Keskmiselt on neis maakondades 1000 elaniku kohta 0,34 tugiorganisatsiooni ja 0,30 idufirmat ehk üks tugiorganisatsioon umbes iga 2900 ja üks idufirma umbes iga 3400 elaniku kohta. Võrdlesin selle keskmisega iga maakonna näitajat. Mitut maakonda teenindavad organisatsioonid läksid arvesse iga maakonna juures. 

Maakonniti näeb väga erinevaid mustreid. Pärnumaal on tugiorganisatsioone elaniku kohta keskmisest kolmandiku võrra vähem, idufirmasid aga ligi kaks korda rohkem. Viljandimaal on tugiorganisatsioone 1,3 korda keskmisest rohkem ja idufirmasid 1,6 korda rohkem. Võrumaal on tugiorganisatsioone 1,7 korda keskmisest rohkem, kuid idufirmasid ainult 0,7 keskmisest. Hiiu- ja Põlvamaal on tuge keskmisest umbes kaks korda rohkem, kuid seal pole registreeritud ühtegi idufirmat. 

Seega selget seost tugiorganisatsioonide arvu ja idufirmade arvu vahel välja ei tulnud . Rohkem organisatsioone ei tähenda automaatselt rohkem iduettevõtteid ning väiksem ökosüsteem ei tähenda samamoodi tingimata nõrgemat tulemust. Selle tulemuse seletuseks võivad olla erinevad põhjused. 

Esiteks ei ole märgatav osa kaardistatud tugiorganisatsioonidest mõeldud spetsiaalselt idufirmadele. Maakondlikud arenduskeskused ja mitmed programmid teenindavad kõiki ettevõtjaid, pagariärist turismitaluni. See tähendab, et kaardistatud tugistruktuuride arv ei peegelda puhtalt iduettevõtlusele suunatud toe mahtu, vaid pigem laiemat piirkondlikku ettevõtluskeskkonda, millest ka iduettevõtjad kasu saavad.

Teiseks on osa tugivõrgustikust suunatud noortele. Põlva-, Valga- ja Võrumaal moodustavad need programmid kõigist ligi poole. Need panustavad tulevastesse ettevõtjatesse, kelle idufirmad võivad sündida alles aastate pärast ja mitte tingimata kodumaakonnas.

Kolmandaks ei võimalda maakondlik statistika hinnata, millisest Eesti piirkonnast iduettevõtete asutajad algselt pärit on või kus nende ettevõtluskarjäär alguse sai. Ilmeka näitena polnud Hiiumaal kaardistuse hetkel registreeritud ühtegi iduettevõtet, kuid maakonnast on pärit ühe Eesti ükssarviku, Veriffi, asutaja Kaarel Kotkas.

Neljandaks ei tähenda maakondlikud suhtarvud alati, et maakonnas toimib eristatav ökosüsteem. Näiteks Kagu-Eesti Inkubaator ja Innovatsioonikeskus teenindavad Võru-, Põlva- ja Valgamaa iduettevõtjaid ning on seetõttu kaardistuses kõigi kolme maakonna juures. Kuni selle aasta augusti lõpuni tegutses Kesk-Eesti Inkubaator ka Jõgeva- ja Viljandimaa ettevõtjate jaoks, kuid alates septembri algusest käsitlen seda käesolevas kaardistuses Järvamaa ökosüsteemi osana. Selle varasem tegevus võis siiski mõjutada Viljandi- ja Jõgevamaa iduettevõtluskeskkonna kujunemist ja seda tuleks piirkondade tulemuste tõlgendamisel arvesse võtta. 

Viiendaks võivad põhjus ja tagajärg olla vastupidised. Tugi on sageli teadlikult suunatud just nendesse piirkondadesse, kus iduettevõtlus vajab rohkem hoogu. Sel juhul ei tähenda suurem tugivõrgustik ja vähesed idufirmad, et tugi ei tööta, vaid et see on jõudnud sinna, kus vajadus on suurim.

Tulemusi tuleb tõlgendada ka uuringu iseloomu silmas pidades. Kaardistus on kvalitatiivne: selle eesmärk oli anda ülevaade piirkondlikest tugistruktuuridest, mitte tõestada statistilisi seoseid. Eesti asutajate seltsi andmebaasi uuendatakse pidevalt ja tegu on hetkepildiga.

Iduettevõtluse ökosüsteemi puhul ei piisa analüüsist, mitu iduettevõtet on igas maakonnas registreeritud. Oluline on mõista, milline keskkond aitab iduettevõtetel tekkida, kasvada ja jõuda rahvusvahelisele turule. Iduettevõtluse ökosüsteem ei pea olema igas maakonnas sama suur ega sama tüüpi. Pigem on 13 regionaalsel ökosüsteemil erinevad arengumustrid, tugevused ja vajadused.

Küsimus ei seisne seega ainult selles, kas maakonnas on olemas vajalikud organisatsioonid, vaid kas iduettevõtjal on ligipääs teadmistele, võrgustikele, tootearendusele, rahastusele ja rahvusvahelisele turule. See haakub ka TAIE 2021–2035. aasta arengukava eesmärgiga tugevdada teaduse, innovatsiooni ja ettevõtluse seoseid ning teadmussiiret. Igal juhul võivad aidata kohalikud võimalused suurendada iduettevõtluse nähtavust ja teadlikkust ning pakkuda iduettevõtjatele arenguks vajalikku tuge.

Järgmisel etapil süvenen regionaalsete ökosüsteemide aktiivsusse ja organisatsioonide omavahelisse koostöösse, et paremini hinnata nende toimimist ja jätkusuutlikkust. Vaatan, kui hästi on erinevad ökosüsteemiosalised omavahel seotud, kuidas nende teenused üksteist täiendavad ning milline on üleriigiliste organisatsioonide ja programmide tegelik mõju regionaalsetele ökosüsteemidele. 

Samuti vajavad eraldi detailset käsitlust Harju- ja Tartumaa, mis käesolevast kaardistusest välja jäid. Alles neid kaasates saab hinnata Eesti iduettevõtluse ökosüsteemi tervikuna. Paralleelselt uurin, kuidas toimivad Balti- ja Põhjamaade iduettevõtluse ökosüsteemid.

Võib selguda, et Eestis pole 15 eraldiseisva maakondliku iduettevõtluse ökosüsteemi järele vajadust. Olulisem võib olla mõista, kuidas erineva iseloomuga regionaalsed ökosüsteemid toimivad ühe omavahel seotud Eesti innovatsioonivõrgustikuna ja kas meil on midagi õppida teistelt riikidelt.

Jelena Žovnikova meeldib algatada uusi asju, tuua kokku inimesi ja ideid ning keerulistes olukordades selgust luua. Ta on tegelenud ligi 25 aastat ettevõtluse, ärinõustamise, mentorluse ja koolitamisega ning näinud lähedalt nii ettevõtjate õnnestumisi kui ka komistamisi. Praegu jagab Žovnikova oma aega innovatsiooni ja iduettevõtlusega seotud teadustöö ja erinevate ettevõtlusprojektide vahel. Vabal ajal naudin ta sõpradega suhtlemist, reisimist, kultuurisündmusi ja laulmist.

Lugu ilmus Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Doktorikooli korraldataval konkursil "Teadus 3 minutiga" projekti "Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel" (kaasrahastab Euroopa Liit) toetusel. Konkursi finaal toimub 6. oktoobril.