Hilisemad põlvkonnad säilitavad vanemas eas teravama mälu

Lääneriikides hiljem sündinud põlvkondade mälu on vanaduspõlve hakul paremas seisus kui nende eelkäijatel, osutab enam kui 200 000 inimest hõlmanud uuring. Kasvav ülekaalulisus, vähenev kehaline aktiivsus ja hariduslüngad ähvardavad sajandi pikkuse eduloo katkestada.
Uute dementsusjuhtude arv on langenud lääneriikides viimasel 30 aastal kümnendi kohta ligikaudu 13 protsenti. Kuigi eakate osakaal suureneb, haigestub iga üksik 80-aastane inimene tänapäeval dementsusse harvem kui sama vana inimene paarikümne aasta eest. Lisaks, kui 1940. aastal sündinud inimeste puhul oli 70. eluaastate lõpuks tihti alust diagnoosida juba kerge kognitiivne häire, siis 20 aastat hiljem sündinud eakaaslaste mälu püsib samas vanuses veel normaalses vahemikus.
Dementsusriski sedavõrd kiire langus on paelunud teadlasi juba aastaid, sest rahvastik vananeb ja patsientide koguarv maailmas kasvab endiselt. Küsimust huvitas ka uue uuringu juhtivautorit ja Oslo Ülikooli psühholoogiaprofessorit Anders Fjelli. Kuigi varasemad tööd on tõestanud uuemate põlvkondade paremaid testitulemusi, näitas tema töörühm nüüd Fjelli sõnul esimest korda ka mälu aeglasemat allakäiku.
Norra ja Hollandi teadlaste järeldus põhineb ligi 783 000 varasema mälutesti tulemustel, mis pärinesid viiest suurest pikaajalisest uuringust ning hõlmasid Euroopa ja USA vähemalt 50-aastaseid elanikke. Uurijad jälgisid neis aastatel 1910–1964 sündinud inimesi kuni 30 aasta vältel. Episoodilist mälu mõõtsid nad klassikalise sõnaloendi testiga, kus osalejad pidid loendit meenutama kohe ja väikese viite järel.
Fjell selgitas Oslo Ülikooli pressiteates, et korduvad katsed samade inimestega olid hädavajalikud, sest vaid nii saavad teadlased eristada põlvkonna algtaset allakäigu kiirusest. Ühekordne võrdlus eri vanuserühmade vahel ei näita tema sõnul kunagi, kas erinevus tuleneb vanusest või paremast algtasemest.
Pikaajalised andmed paljastasid selge kahekordse eelise, mida autorid nimetavad töös põlvkondlikuks topeltdividendiks. Iga järgnenud kümnendi kohta paranes 60-aastaste testitulemus ligikaudu kümme protsenti ning iga-aastane mälukadu aeglustus keskmiselt 0,065 kuni 0,070 sõna võrra.
Kahe 20-aastase vahega sündinud põlvkonna erinevus ulatus 60. eluaastal kahe sõnani, kuid kasvas 80. eluaastaks aeglasema allakäigu mõjul juba 4,5 sõnani. Kliiniliste võrdlusandmete järgi katab see 4,5-sõnaline edumaa ligi 70 protsenti vahest, mis eristab terve mäluga eakaid Alzheimeri tõvega patsientidest.
Edusammud ei jagunenud seejuures kõigi inimeste vahel ühtlaselt, vaid avaldusid kõige teravamalt rühmas, kelle mälu kaob muidu kõige kiiremini. Kõige järsema langusega kümnendikus osutus põlvkondlik võit ligi kaks korda suuremaks kui keskmisel vaatlusalusel.
Ühtlasi püsis hiljem sündinud põlvkondade mälu ka kauem samasugusena: iga kümme aastat hilisemat sünniaastat suurendas tõenäosust hoida mälu stabiilsena 64 protsenti ja vähendas järsu allakäigu riski 38 protsenti. Avanenud pilt sobitub uuemate arusaamadega, mille järgi ei hääbu mälu vanas eas alati sujuvalt, vaid püsib pikka aega võrdlemisi muutumatuna ning halveneb seejärel järsult.
Mälutestides näha olevat järsku langust kinnitasid ka arstlikud diagnoosid ja ajupildid. USA valimis esines kõige kiirema mälukaoga rühmas kognitiivset häiret 74,3 protsendil inimestest, stabiilse mäluga osalejate seas jäi see näitaja aga 14,7 protsendi juurde. Ligi 2000 osalejaga magnetresonantstomograafia uuringud näitasid omakorda, et järsu mälukaoga inimestel kahanes mälu töös keskne hipokampus ligi kaks protsenti aastas – kolm korda kiiremini kui stabiilse mäluga eakaaslastel.
Cambridge'i Ülikooli epidemioloog Carol Brayne ütles ajakirjale Nature, et uus töö kinnitab varasemaid uuringuid, mis viitasid aeglasemale mälukaole, kuid jäid väiksema valimi tõttu statistiliselt ebaoluliseks.
Nii kiired muutused mõne aastakümne jooksul välistavad võimaluse, et selle taga on nihe genofondis. Tempo viitab üheselt elukeskkonna mõjule. Uuringu autorid rõhutavad, et see avaldub elukaare eri etappides. Kõrgema mälu baastaseme taga on peamiselt lapsepõlve ja noorukiea elukeskkond, nagu parem haridus, täisväärtuslik toit ja lapseea tervis, mis annavad vanaduspõlveks suurema varu. Aeglasema allakäigu taga on aga täiskasvanuea tegurid: arstid suudavad südame-veresoonkonna haigusi tõhusamalt ravida, välisõhk on puhtam ja inimesed suitsetavad harvem.
Autorite hinnangul paljastab leid lünga senistes dementsuse ennetuskavades, mis keskenduvad peamiselt keskeale ja vanemale eale, kuigi umbes poole põlvkondlikust edumaast loob juba lapsepõlv.
Florida arst ja meditsiinikommentaator Edmundo Rodriguez-Frias märkis väljaandele Newsweek, et uuring ei tõesta näitajate vahel siiski otsest põhjuslikku seost. Tema sõnul peab rahvatervise poliitika vaatama pikka plaani ega tohi pidada põlvkonna keskmist näitajat iga inimese tüüpiliseks saatuseks.
Ka autorid ise toovad töös mitu olulist kitsaskohta, mis sunnivad tulemusi ettevaatlikult tõlgendama. Kõik viis alusuuringut hõlmasid iseseisvalt kodus elavaid inimesi. Teisisõnu ei kaasatud neisse hooldekodude elanikke või raskete mäluhäiretega vastajaid, mistõttu võib põlvkondlik edumaa paista tegelikust suurem.
Ühtlasi langevad kiirema mälukaoga osalejad korduvtestidest sagedamini välja ja vanemates põlvkondades jäävad valimisse eelkõige tervemad eakad. Kõik andmed pärinevad pealegi vaid jõukatest Euroopa riikidest ja USA-st, mistõttu vajavad tulemused kinnitust teistsuguste elutingimustega piirkondades.
Autorid hoiatavad sellegipoolest, et seni nähtud positiivne trend ei kesta iseenesest. Mitmes jõukas riigis on 20. sajandil testitulemusi tõstnud Flynni efekt juba peatunud või pöördunud langusesse. Hariduse kättesaadavuse kiire kasv on hakanud aga ammenduma. Praeguse noorte nauditavaid eeliseid varjutavad samal ajal kasvav ülekaalulisus, vähene kehaline aktiivsus ning koroonapandeemia-aegsed lüngad koolihariduses.
Autorite mudeli järgi kahjustavad lapsepõlve tagasilöögid mälutaset püsivalt, täiskasvanuea eluviisi tõttu kiirenevat allakäiku saavad ühiskonnad aga hiljem veel pidurdada. Ohu tõttu nentis Anders Fjell ajakirjale Nature, et ajalooliste andmete põhjal ei tea keegi, milline pilt avaneb 30 kuni 50 aasta pärast, sest tänapäeva laste eluviisid valmistavad teadlastele muret.
Järgmise sammuna plaanib Fjelli töörühm uurida, kas sajandi jooksul kasvanud heaolust võitsid enim kehvemates oludes alustanud rühmad või juba niigi paremal järjel inimesed ning kuidas mõjutab seda kõike pärilik eelsoodumus.
Uuring ilmus ajakirjas Nature Medicine.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa























