Vägivalda kogenud laste ja perede nõustamine aitab säästa raha tuleviku "Breiviki katastroofide" vältimise arvelt ({{commentsTotal}})

Kaader ukraina skulptori Alexander Milovi filmist, mis kujutab konfliktide mõju inimese sisemisele lapsele.
Kaader ukraina skulptori Alexander Milovi filmist, mis kujutab konfliktide mõju inimese sisemisele lapsele. Autor/allikas: Alexander Milov

Kui Anders Behring Breivik oli kaheaastane, soovitasid Norra psühholoogid tema koduse vaimse vägivalla mõjude tõttu lapse emalt ära võtta. Seda ei tehtud – ja tulemusi me teame kõik. Briti professor Arlene Vetere on aga välja töötanud meetodi, mis peaks aitama vältida sotsiaalsüsteemi vigu ning ennetada abita jäänud inimeste kujunemist näiteks massimõrvariks.

Praegu arvavad needsamad Norra psühholoogid, et kui toonane sotsiaalsüsteem oleks oma tööd korralikult teinud, võinuks Breivikust saada teistsugune inimene kui massimõrvar, kelleks ta kujunes, kirjutab Norra väljaanne TV2.

Arlene Vetere on Inglismaal asuva Surrey ülikooli kliinilise psühholoogia professor ja oli aastaid Euroopa Pereteraapia Assotsiatsiooni president. ERR Novaator usutles teda seoses pereteraapia meetodiga, mida nimetatakse süsteemseks turvalisusmeetodiks. Meetodi lõi Vetere koos oma kolleegi Janette Cooperiga 20 aastat tagasi. Meetodi keskne osa on ülipõhjalik pere- ja paarisuhte turvalisuse analüüs, mille abil saab hinnata, kas suhete jätkumine ja parandamine on üldse võimalik.

Selle meetodi alusel koolitatakse Inglismaal kõiki sotsiaaltöötajaid, kes peaksid oskama märgata ja ennetada võimalikku perevägivalda ja vägivallani viivat emotsionaalset kõrvalekaldumist. Palusime lisada Eesti konteksti psühholoogil ja pereterapeudil Kätlin Konstabelil.

Süsteemne turvalisusmeetod, mida te olete uurinud ja mida rakendate, on küll väga mitmekülgne ja võtab arvesse kogu konteksti, milles suhtekonflikt on tekkinud, kuid see nõuab ka küllalt palju ressurssi – aega, raha ja inimesi.

Jah, lühiajaliselt on see ressursimahukas. Samal ajal on see lühiajaline investeering, mis toetab pikaajalist kasu: ennetustööd järgnevate põlvkondade heaks. Kui töötame vägivalda kogenud perekondadega, tegeleme tegelikult juba n-ö tulekahju kustutamisega. Oletame, et tegu on perekonnaga, kel on lapsed. Nemad näevad pealt vägivalda või on see otseselt nendega seotud, mõnikord on vägivald suunatud laste vastu, mõnikord on nad selles osalised – sel kõigel on neile suur ja traumeeriv mõju.

Kui aga investeerida "tulekahju kustutamise" asemel ennetustöösse, on võimalik edasist kahju ja ühes sellega ka kulusid hoopis ära hoida. Võtame näiteks paari, kes soovib lahutada ja luua uue pere. Kõik need probleemid, mis eelmise suhte purunemiseni viisid, võetakse tegelikult kaasa ka järgmisse suhtesse. Hea nõustamise korral on aga lootust, et järgmistes suhetes käitutakse teistmoodi.

Seega ütleks tervisemajanduse ekspert, et kui vägivallaprobleemiga peres teha alustuseks kuus kohtumist, et panna paika turvalisusplaan, mis pikemas perspektiivis mõjutab mitut põlvkonda ja aitab raha kokku hoida, on see mõistlik.

Aeg, mis pühendatakse perekonnas vägivallasituatsiooni analüüsile ja lahendamisele, on tegelikult väga oluline ennetusmeetod, sest see pakub lastele teistsugust kogemust. Lastele näidatakse teraapia käigus, et vägivalda on võimalik lõpetada, et suhteid on võimalik parandada.

Neil vägivalda kogenud lastel, kes õpivad teraapia käigus vägivallasituatsioonidest välja tulema, on kunagi samuti lapsed. Kui nad oskavad neid olukordi lahendada, ehitame me sellega üles turvalisemat ühiskonda.

Lühiajaliselt on see investeering, pikemas perspektiivis kokkuhoid.

Mis on süsteemne turvalisusmeetod (systemic safety methodology)?Süsteemne turvalisusmeetod on käsitööna valmiv detailne kaitseplaan, et teraapiat oleks üldse võimalik teha. See võtab arvesse kogu konflikti konteksti, milles paari- või perenõustamist vajatakse. Kui kindlad tingimused pole täidetud, näiteksvägivaldne pool ei võta vastutust, tegemist on kalkuleeritud vägivallaga jne, ei ole paariteraapia ka võimalik. Seda meetodit kasutavad terapeudid paluvad esimesel kuuel kohtumisel tuua välja kõige hullema ja viimase vägivallajuhtumi, lasevad üksikasjalikult kirjeldada, mida pooled kogesid ja kuidas olukorda näevad. Tegelikult otsitakse päästikut, mis vägivalla vallandab. Nendeks võivad olla nii suhtesiseseid kui -välised tegurid. Sisemised on sageli klammerdumise, kaotushirmu ja häbiga seotud. Välised tegurid on näiteks allasurutus, rahamured, töömured, laste koolimured jmt. Ühtlasi otsitakse turvalisusmeetodiga külgi, milles inimesed on tugevad, et nende kaudu toetada vägivallaga toime tulemist. 
Kuidas on aga olukord Eestis? Kätlin Konstabel: Mulle tundub, et Eestis ei ole spetsialistidel kahjuks tihti nii palju ressursse, et taolist lähenemist kasutada Kindlasti peaks aga kõik spetsialistid vägivallajuhtumeid väga detailselt analüüsima ja konteksti arvestama, et edasised sekkumised oleks adekvaatsed ja tooks kasu, mitte ei teeks olukorda hullemaks – mis võib aga juhtuda, kui teraapiasse satub paar, kus üks pool peale teraapiaseansil tundlikest teemadest rääkimist kodus veel hullemini peksa saab. Eestis sõltub selle meetodi rakendamine ikka nõustajast või terapeudist, tema võimalustest ja oskustest.


Te olete uuringud vägivallakogemusega kooliealisi lapsi. Äkki räägite lähemalt, kuidas nende lastega peaks tegelema, et nad ei kannaks kogetud vägivalda edasi.

Esmalt tuleb mõista, mis juhtub lapsega, kes elab pidevas hirmus. Oluline on toetada õpetajaid ja teisi, kes puutuvad kokku vägivalda kogenud lastega. Selline kogemus näiteks segab paljusid lapsi koolis keskendumast.

Samas ongi keeruline traumakogemusega lapsi sundida keskenduma, sest see paneb neid mõtlema läbielatule, võib kutsuda esile mälupilte ja hirmu. Seetõttu on traumakogemusega lapsed sageli tegevuses, liikumises – nad ei tahagi paigal püsida ja keskenduda.

Seega, enne kui taolistele lastele panna kohe tähelepanu- ja käitumishäire diagnoos ja määrata ravimeid, tuleks püüda jälile jõuda, mis selle püsimatuse taga on.

Perevägivald on väga privaatne ja sageli varjatud teema. Kuidas taolise tundliku teema puhul üldse õpetaja probleemi tuumani jõuab?

Last võib väga kergesti valesti diagnoosida, kui ei mõisteta tema perekondlikku tausta. Õpetaja ei ole terapeut ega peagi oskama last ravida. Ta saab probleemi vaid märgata ja sellele tähelepanu juhtida. Küll aga on õpetajal oluline roll lapse arengu eest vastutajana sel ajal, kui laps viibib koolis.

Minu minia on õpetaja. Ta tuleb sageli minu juurde ja räägib, et on mures mõne väikse poisi või tüdruku pärast, kuna need ei tee seda või teist või teevad midagi teisiti kui oodatud. Nii tekib edasi kahtlus, kas kodus on midagi valesti.

Kuna tal on koolis ka arenguvestlused lapsevanematega, siis on temal õpetajana ka küsimus, kas ta peaks nähtust vanematega rääkima. Samas see võib omakorda viia selleni, et lapsevanem karistab last. Just selliste juhtumite jaoks on tegelikult õpetajale appi vaja perega tegeleda oskavat koolipsühholoogi.

Tegu on tõesti väga privaatse teemaga. Vägivald võidutseb vaka all. Pereliikmed kardavad väljaspool perekonda vägivallast rääkida, sest kardavad, et võivad rääkimise tõttu kodus veel suurema vägivalla alla sattuda. Seksuaalselt ära kasutatud lapsed ei räägi, sest see pole neile turvaline.

Ühtlasi teavad lapsed, et kui nad kellelegi räägivad, siis tuleb sotsiaaltöötaja ja perekond lõhutakse ära. Ja seda lapsed ei soovi. Nad tahavad lihtsalt, et vägivald lõppeks.

Kui aga kogukonnas ollakse sellest tundlikust teemast rohkem teadlik, siis on keerulisem seda salajas all hoida. Kui õpetajad, naabrid, rühmajuhid, noortekeskuste töötajad jt seda märgata oskavad, on seda keerulisem varjata. Kui vägivald on aga varjus, ei muutu midagi.

Räägime siia juurde tänapäeval küllalt tavalisest kärgperedega seotud suhteprobleemidest. Tooge mõni näide vägivallast, mida lapsed nendes olukordades kogevad.

Toon üsna levinud olukorra, kus vanemad lahutavad ja kolivad lahku elama. Lahku minnakse viha ja vaidlustega, nad pole füüsiliselt vägivaldsed, kuid on tülis. Neil on üks laps, kes sageli jääb elama emaga.

Kui laps käib isal külas ja läheb tagasi ema juurde, ei saa ta öelda, et mul oli isaga hästi tore olla, sest ema vihastaks selle peale. Samuti ei saa laps öelda isale, et armastab ema ja talle meeldib emaga elada, sest see teeb omakorda isa vihaseks. Nii on laps sundolukorras, kus ükskõik kumba vanemat ta armastab, tekitab see kelleski viha.  

Aga oletame nüüd, et lapsel on veel mõni usaldusväärne täiskasvanu, kelle poole ta saab pöörduda. Olgu selleks naaber, vanaema, nõustaja, õpetaja – ükskõik kes. Kuna vanemad on ahastuses ega tee kuigi häid otsuseid, siis just see kolmas täiskasvanu võiks olla see, kes hoiab lapsega sidet ning aitab tal olukorda mõtestada.

Kuidas te aitate kärgperede lapsi? Mida soovitada vanematele?

Sageli on vanematel uut suhet alustades selline õnnejoovastus, milles nad ei märka oma last. Nad ei mõtle, kuidas laps ennast selles olukorras tunneb. Vanemad ootavad, et laps oleks sama rahul kui nemad. Samas aga on laps õnnetu, kuna tal on keegi lähedane kogu aeg puudu – isegi kui see on vanem, kes võis varasemas suhtes olla vägivaldne.

Kui eelmises suhtes on tulnud ette vägivalda – olgu füüsilist või emotsionaalset – on oluline pärast lahkuminekut aeg maha võtta. Seda eriti siis, kui vägivald on kandunud põlvest põlve (vanaisa on olnud vägivaldne lapse isa suhtes, too omakorda lapse suhtes). Sellisel juhul tuleb mõelda, kuidas seda seaduspära murda. See tagab turvalisuse uues suhtes ja ka laste tulevikusuhetes. Selliste mustrite muutmisega meie terapeutidena tegelemegi.

Lahutus ja perede purunemine on tänapäeva ühiskonnas väga tavaline. Selle käigus saavad inimesed haiget. Aga nad ei tunnista tihti, et on saanud haiget, vaid väljendavad seda ühel või teisel moel agressiivsusega. Lapsed ei näe sealjuures sageli seda valu, vaid just agressiivsust ja protestimeelsust.

Niisiis on oluline aidata lastel mõista, et kui inimesed saavad haiget, on nad mõnikord vihased ja agressiivsed. Mida rohkem me teadvustame endale oma tunnetega seotud keerukust, seda kergem on meil taoliste muutustega toime tulla ja seda paremat eeskuju anname ka lastele.

Kui me suudaksime seda õpetada ka koolides ja lasteaedades, oleks suurepärane. Meil ei peaks olema ainult kiusamisvastased programmid, vaid ka õpe, kuidas tulla toime oma tunnetega siis, kui ollakse saanud haiget või pahane.

Ja mitte ainult viha väljendumisega ei tule tegeleda. Meil on oluline mõista ka seda, miks osast lastest saavad kiusajad. Lapsed ei sünni ju kiusajateks, nad sünnivad õnnelike ja empaatiavõimelistena. Neist saavad aga kiusajad, kuna agressiivsus on ainus viis tulla oma tunnetega toime ja tunda end pealtnäha turvaliselt.

Kätlin Konstabel: Oluline on juba lapsest peale selgitada, kuidas tulla toime negatiivsete emotsioonidega ja millal mingid tunded üldse tekivad. Toimetulekuks on erinevaid viise ja vägivald on neist ainult üks. Lapsed saavad aru küll, et vägivald toob endaga kaasa palju negatiivset ja leevendus on väga ajutine. Sellest on võimalik väga hästi rääkida juba lasteaialastega. Need on elementaarsed tunnetega toime tulemise tööriistad, mida läheb vaja kogu elus.

Aga see tähendab täiesti uut lähenemist koolides, selle lisamist õppesse.

Absoluutselt. Miks tundekasvatus ei võiks olla hariduse osa?! Kui me tahame oma kogukondades turvalisust, siis peame õppima ka tegema koostööd, et õppida kaastunnet, enda teise positsiooni asetamist, vägivallaga toime tulemist.

Õpetajad ütlevad muidugi, et õppekavad on niigi ülekoormatud. Ja neil on kindlasti ka õigus. Küll aga saavad siin olulist rolli mängida kogukonna liikmed: naabrid, koguduste juhid, huviringide juhid jt.

Kui jätame lapsed iseenda hooleks, siis me juba teame mis juhtub: nad liituvad tähelepanu otsides erinevate jõukudega, ei omanda väärtusi, mida ootaksime – teiste austamist ja mõistmist.

Võib-olla see on väga kohatu küsimus, aga kas veidi sarnast mustrit on näha ka Lääne ühiskondades kasvanud ja siis terrorirühmitustega liitunud noorte puhul?

Kuuluvustunne on universaalne. Kui koolis või kodus on asjad halvasti, laps tunneb end eemalejäetuna, siis seegi võib väljenduda raevuna ja soovis mingil moel kätte maksta. Seesuguste rühmituste puhul meelitab kindlasti ka veel teatud idealism, millest muidu võib elus puudu jääda.

Ma arvan, et teil on täiesti õigus – need lapsed, kes on sotsiaalselt tõrjutud, püüavad leida gruppi, kes neid mõistab ja omaks võtab. Mõistmaks, miks lapsed ühinevad jõukudega, või miks nad võtavad automaadi ja lähevad kooli teisi lapsi ja õpetajaid tapma, peame esmalt vaatama, mis meie kogukondades praegu toimub.

Ja sellega ei saa tegeleda ainult terapeut, sellega peab tegelema iga ühiskonna liige. Üks taolistest näidetest on Norras toimunud Breiviki juhtum, kus üks probleemsest perest pärit tõrjutud noormees otsustas minna ja tappa. See peaks meid mõtlema panema.

Te olete uurinud ka nõustamise tõhusust tervishoiusüsteemis. Mis on selles praegu kitsaskohad, mida annaks paremini teha?

Nii nõustajate, psühholoogide, psühhiaatrite kui pereterapeutide puhul on oluline teadvustada, et nad puutuvad iga päev kokku probleemsete ja vägivaldsete teemadega. See kõik hakkab ühel hetkel mõjuma ka terapeudi enda tervisele, eriti kui tööd on korraga väga palju. Seetõttu oleks vaja tõhusamat tugisüsteemi. Paljudes Euroopa riikides on regulaarne supervisioon* spetsialistidele kohustuslik, et oma litsentsi hoida.

Kätlin Konstabel: Eestis on supervisioonid tõsine probleem. Sellise süsteemi järele on väga suur vajadus, samas on enamasti spetsialisti enda otsustada, kas ja kuidas ta tuge saabVäljaõppes olevad psühhoterapeudid on selles mõttes kõige paremas seisus – nendel on supervision kohustuslik. Eestis on aga psühholooge, psühhiaatreid ja nõustajaid, kes ei pöördu keeruliste lugude puhul abi saamiseks mitte kunagi mitte kuhugi. 
Ka nüüd koolitusel viibinud terapeudid on tunnistanud otse, et läbipõlemise teema pole võõras. Avalikus sektoris tegutsevatele spetsialistudele peaks olema tööandja poolt tagatud supervisiooni võimalus, muidu ei saa lihtsalt inimesi efektiivselt aidata. Praegu püüavad inimesed kollegiaalselt ikka üksteist toetada, aga alati mitteformaalsest toest ei piisa.
Omaette probleem on see, et koostöö erinevate spetsialistide vahel võiks olla parem ja süsteemsem.
Sageli tegeleb ühe perekonnaga õige mitu spetsialisti – üks ravib last, teine toetab vanemat, kolmas tegeleb eraldi kooliga. Kuid kui spetsialistid ei tee omavahel koostööd, info ei liigu, tegevusi ei kooskõlastata, siis jääb perekonnale mulje, et nad saavad küll justkui palju abi, kuid midagi ei muutu. Suur hulk energiat läheb sellele, et erinevaid spetsialiste pidi käia, aga olukord ei lähe ikka paremaks.

Minu soovitus Eesti valitsusele on teha aastane süsteemse lähenemise väljaõpe kohustuslikuks kõigile peredega n-ö eesliini töötajatele: sotsiaaltöötajatele, politseile, lastekaitsjatele, perearstidele, ämmaemandatele jt. Need on inimesed, kes oma töös puutuvad vahetult peredega kokku ja kes õpivad nii ka nägema tugisüsteemide omavahelise koostöö mõju perele

Inglismaal oli näide, kus järjepanu suri mitu last vanemate käe läbi. Need lapsed olid sotsiaaltöötajale teada, õpetajad muretsesid nende pärast, perearstid olid teada andnud, et lastel on sinikad ja vigastused. Aga süsteem ei suutnud lapsi kaitsta ja need lapsed surid vägivalla tõttu.

Pärast seda tehti avalik uurimine, kus iga juhtumi puhul tuli välja, et väga mitu osapoolt teadis, et laps elab vägivallaohus. Kuid mingil põhjusel ei tehtud koostööd.

Lõpuks palus valitsus Londoni majanduskooli sotsiaaltöö professoril Eileen Munrol kirjutada analüüs ja anda soovitused, mida ette võtta. Tema soovitas, et kõik sotsiaaltöötajad peaksid saama esimesel aastal süsteemse meetodi koolituse.

See teooria võimaldab neil mõista, kuidas võrgustik töötab ja kuidas nii on võimalik ennetada vägivalda või veel midagi hullemat.


Eesti Rakenduspsühholoogia Keskuse kutsel koolitas professor Arlene Vetere möödunud nädalal Tallinnas eesti vaimse tervise spetsialiste. Foto: Kätlin Konstabel.

*Supervisioon on süstemaatiline nõustamisprotsess, mis on vajalik eelkõige inimestega töötavatele professionaalidele ja nende tööks ning võib toimuda vastavalt vajadusele erinevates vormides ja -vahenditega.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: