USA California ülikooli teadlased analüüsisid uuringu tarbeks kroonilise seljavaluga inimeste ajuskaneeringuid. Nad palusid osalejatel teha liigutusi, mis tekitasid neile harjumuspärast valu, pildistasid aju enne ja pärast liigutamist ning ärritasid võrdluseks lühiajalise valu tekitamiseks veidi osalejate säärelihaseid. Uuringust koorus välja sedavõrd ootamatu muster, et uurijad pidid andmeid kolm korda üle kontrollima.

Mis siis täpselt selgus? Tavaliselt, näiteks varvast ära lüües või näppu vastu kuuma pliiti kõrvetades, rebib äkiline valu meid ohuolukorras unistustest välja. Äge valu raputab meid kohe ärkvele ja suunab tähelepanu sisemaailmast väljapoole, otse ohuallikale.

Pikaajaline valu töötab seevastu teistmoodi. See pole aju jaoks lihtsalt vigastusest märkuandev signaal, vaid sellest saab iseseisev protsess. Aja jooksul põimub krooniline valu tihedalt inimese minapildi, emotsioonide ja sisemaailmaga ning muutub igapäevase taustsüsteemi osaks.

Tulevikus võib avastus aidata arstidel paremini mõista, miks ei paku osale kroonilise valu all kannatajatele leevendust traditsioonilised valuvaigistid, küll aga aitavad neid psühholoogilised sekkumised, nagu kognitiivkäitumuslik teraapia.

Uuringu tulemused ilmusid ajakirjas British Journal of Anaesthesia.