Rahvusvaheline teadlaste rühm analüüsis aastatel 2023–2025 kuues riigis tehtud 122 intervjuud pagulaste ja ekspertidega. Teadlased uurisid, kuidas saavad oma elutähtsad ravimid kätte näiteks HIV-d või tuberkuloosi põdevad sõjapõgenikud.

Andmetest selgus, et ametlikud asutused veavad abivajajaid tihti alt. Inimesed põrkavad kokku keelebarjääriga, sest elavatest tõlkidest on puudus ja automaattõlke rakendused teevad meditsiiniterminite tõlkimisel vigu. Ravini jõudmist takistavad ka keeruline bürokraatia ja hirm häbimärgistamise ees. Ravi jätkamiseks on pagulased loonud ulatuslikud võrgustikud, kus saatusekaaslased jagavad sõnumirakendustes vajalikku teavet ja korraldavad isegi ravimite saatmist.

Erakordne on ka piiriülene liikumine. Kroonilisi haigusi põdevad patsiendid reisivad usaldusväärse arstiabi saamiseks tihti tagasi sõjakoldesse.

Uurijate hinnangul on selle taga Euroopa riikide jäigad ravistruktuurid. Lääne meditsiinisüsteemid ei suuda piisavalt kiiresti kohaneda saabunud traumeeritud inimeste spetsiifiliste vajadustega. Näiteks pole mitmel pool Euroopas piisavalt eriväljaõppega sotsiaaltöötajaid ning riigiti erinevad raviskeemid tekitavad paljudes patsientides usaldamatust. Seetõttu lapivadki ametliku süsteemi auke praegu hoopis rohujuuretasandi algatused ja vabatahtlikud.

Uuringu tulemused ilmusid ajakirjas BMC Health Services Research.