Psühholoogid: ebaratsionaalsuse väljajuurimine on lootusetu, veel rohkem valimistel ({{commentsTotal}})

Maakonnakeskustes algas hääletamine
Maakonnakeskustes algas hääletamine Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Valimiskabiinis emotsioonidega põimuv loogika võib anda ootamatuid tulemusi ja ettekäände kahelda inimeste terves mõistuses. Maailm on aga kaugelt liiga keeruline, et üritada ebaratsionaalset käitumist ühiskonnast täielikult välja juurida, leiavad psühholoogid.

"Poliitikas näeb harva küsimusi, millel on sirgjooneline jah või ei vastus. Eeskätt uskumustel põhinevaid süsteeme ja ideid, näiteks rahvuslust, ei saa liigitada omas ajas mõistlikuks ega valeks. Mäletatavasti peeti omal ajal mõistuspäraseks ka orjapidamist, naiste hääleõiguseta jätmist ja rassismi. Kaks samadele faktidele toetuvat inimest saavad pidada mõlemad oma käitumist üdini ratsionaalseks, isegi kui need täielikult erinevad," leidis Jonathan Baron, otsustusteadusele keskenduv Pennsylvania Ülikooli psühholoogiaprofessor.

Puhtalt analüütiline lähenemisviis ei pruugi aidata jõuda inimestel ka kergemini kokkuleppele. Näiteks uuris mõne aasta eest teadusliku kirjaoskuse ja poliitilise polariseerituse vahelisi seoseid Yale'i Ülikooli psühholoogiaprofessor Dan Kahan.

Mida paremad olid inimeste taustateadmised ja analüüsivõime, seda rohkem lahknesid poliitiliste spektri äärmustes nende arvamus küsimuses, kas kliima soojeneb fossiilkütuste põletamise tõttu. Parem analüüsivõime aitas põhjendada neil valitud seisukohta enda jaoks paremini.

Kahani hinnangul saab pidada sedagi mõistuspäraseks käitumiseks. Inimesed on sotsiaalsed elukad. "Oma kultuurilistest kaaslastest teistsugusele järeldusele jõudmisega riskib inimene võõrandumisega inimrühmast, kellelt saab ta vajadusel materiaalset ja emotsionaalset tuge," laiendas otsustusteadlane. Teisisõnu, reaalses maailmas ei pruugi olla ainult objektiivsetele faktidele ja kainele statistikale toetumine inimestele isiklikult parim.

Osaliselt selgitab see kindlate poliitiliste eelistusteta inimeste kalduvust toetada viimasel hetkel kõige suuremat toetust nautivaid parteisid. Rühma kuulumine kindlustab, et nende võimule tulekul on neil lootust lõigata sellest kõige suuremaid hüvesid. Isegi kui see pruugi demokraatliku riigikorralduse juures täielikult tõele vastata.

Ebaratsionaalsus kui inimlik supervõime
Teaduslikumalt mõeldes saab otsuse ratsionaalsust hinnata selle põhjal, kui palju lähemale jõutakse mingil viisil käitudes eelnevalt seatud eesmärgini. Täiesti mõistuspärase otsuse langetaks näiteks puhtalt objektiivsetele faktidele toetuv masin, mis maksimeerib võimaliku kasumi.

Inimeste käitumine jätab siinkohal esmapilgul tihti soovida. Lootus peatsest heaolust seljatab selle jätkusuutlikkuse iga kell. Inimeste loogikavigu koos Amos Tverskyga 1970. aastatel uurinud psühholoog Daniel Kahneman pälvis hiljem tehtud töö eest Nobeli preemia.

Puhtalt statistikal ja tõenäosustel põhineval mõtlemisel on oma võlu. Paraku kiputakse seda populariseerides unustama, et päris maailm on täis määramatusi, sedastas Gerd Gigerenzer, Max Plancki inimese arengu instituudi direktor. Erinevalt laborikatsetest pole inimestel maailmas juurdepääsu kogu ülesande lahendamiseks tarvilikule infole või on seda läbi töötamiseks liiga palju.

Selle kiuste on omandanud keerulistes olukordades valikute tegemist lihtsustavad heuristikud Gigerenzeri hinnangul otsustamisteaduses pigem negatiivse tähenduse. "Paljud kuulsad ja väidetavalt inimeste ebaratsionaalsusele viitavad märgid inimeste kallutatusest pole tegelikult kognitiivsed moonutused," leidis psühholoogiaprofessor.

Nagu ilmestas 2007. aastal maailma tabanud majanduskriis, ei tee viimseni lihvitud mudelid alati paremaid ennustusi, kui rusikareeglitel põhinevad oletused. Mida rohkem on neid peenhäälestatud, seda rohkem eksivad suuremat täpsust lubavad mudelid olukordades, mille peale pole varem mõeldud.

Ent ratsionaalse ja ebaratsionaalse käitumise piir hägustub ka klassikalistes katsetes. Kas targem oleks saada sõbralt 50 eurot kohe ja praegu või 100 eurot aasta pärast? Kahnemani käsitluses on mõistlikum oodata aasta. Enamik inimesi eelistaks saada seevastu 50 eurot kohe peo peale. Sõber võib sattuda vahepeal rahalistesse raskustesse või võib lubatu hoopiski unustada. Selles valguses ei tundu 100 euro valimine enam sedavõrd mõistlik.

Kui veerandit usud, saad poolega petta?
Igaüks võib mõelda oma rikutuse tasemel, kas poliitikute antavaid lubadusi võib usaldada sõbrast rohkem või vähem. Igal juhul oleks neli aastat hiljem nende sirgjooneliselt täidetuks või täitmatuks jagamine lühinägelik. "Suur osa demokraatiast seisneb teiste vaatenurkade kuulamises ja kompromisside tegemises," põhjendas Baron. Teisiti ei pruugi koalitsioonilepet sündida. Probleem tekib siis, kui seda tuuakse lubaduste täitmata jätmise ettekäändena püsivalt ja pidevalt.

Sarnasel arvamusel on Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi võrdleva poliitika lektor Alar Kilp.

"Suurematel erakondadel võib olla programmides lubadusi sadades. Neist mõnedest loobumine on koalitsiooni moodustamise loomulik hind. Me ei tee valikuid ainult valimisprogrammide põhjal, vaid veel emotsionaalsetel alustel. Loodetavasti inimesed mäletavad, keda ja miks nad eelmine kord valisid, aga toonane ajend ei mängi poliitilises protsessis mingit rolli," laiendas lektor. Erakonnad kasutavad ühe lubaduse toel saadud häält ka kõige muu tegemiseks.

"Meie emotsionaalne seisund mõjutab, kuidas me infot vastu võtame. Kui käituksime selle asemel ratsionaalselt ja valiksime parimad pakkumised, saaks erakondi nende pakutava järgi sirgjooneliselt reastada. Kuna me seda ei tee, on aga praegu kõik läbisegi," lisas Kilp. Näiteks peetakse EKRE-t parempoolseks, kuid selle toetusettepanekud on ühiskonna nõrgematele mõeldes ühed kõige radikaalsemad ja vasakpoolsemad.

Pärilikkusest pole pääsu
Inimeste ebaratsionaalses käitumises ja poliitilistes valikutes saab süüdistada alati ka pärilikkust. Ainult sellele kaitsele aga siiski toetuda ei saa. Enam kui 12 000 kaksikutepaari uurinud teadlased järeldasid 2015. aastal ilmunud suurimas omataolises uuringus, et poliitiliste veendumuste kujunemisest saab selgitada geenidega ligikaudu 40 protsendi ulatuses. Ülejäänud 60 protsenti saab kanda keskkonna arvele.

Väikesed erinevused geenide avaldumises mõjutavad seda, kuidas töötleb aju sellesse saabuvat infot. See jätab omakorda jälje maailmatunnetusele ja ohtude tajumisele. Linnas võivad puududa küll inimesi nahka pista soovivad suurkiskjad ja enamasti pole mõtet karta ka liigikaaslaselt kiviga pähe saamist. Hirmud avalduvad siiski – seda poliitilistes veendumustes, sedastas toona ilmunud uurimuse juhtivautor Peter Hatemi, Sydney Ülikooli geeniepidemioloog.

Vaid üks või kaks geenialleeli inimesi liberaaliks ega konservatiiviks siiski ei muuda. Keerukaid tunnuseid nagu poliitilisi veendumusi mõjutavad tuhanded geenid. Neist igaühe mõju eraldi on vaevumärgatav. Aeg-ajalt jäävad teadlastele silma siiski eriliselt olulised geenid. Näiteks leiti teises 2015. aastal ilmunud uurimuses, et osaliselt – vähesel määral – saab selgitada liberaalset ja konservatiivset ilmavaadet erisustega ajus dopamiini tajuvate retseptorites. Samas pole võimalik öelda midagi leitud seose põhjuslikkuse kohta.

Michigani Osariigiülikooli psühholoogi Brad Verhulsti ja Hatemi tööst selgus seegi, et poliitiliste eelistuse ja iseloomuomaduste vahel puudub põhjuslik seos. Inimesed võisid muutuda küll kümne aasta jooksul kinnisemaks või avatumaks, kuid nende poliitilised valikud olid märgatavalt stabiilsemad. Näiteks muutusid nende seisukohad samasooliste abielude ja abordi lubatavuse suhtes uuringuperioodi vältel imevähe.

"Poliitilised eelistused ja isikuomadused on sama psühholoogilise arhitektuuri osad, kuid on teineteisest sõltumatud," järeldavad Hatemi ja Verhulst oma uuringus. Töö tulemuste põhjal võiks seetõttu suhtuda Hatemi hinnangul ettevaatlikult kõigisse artiklisse, mille pealkiri kuulutab ühe või teise isikuomaduse ja poliitiliste eelistuste vahel seose leidmist. Seda vähemalt seni, kuni vastupidise tulemusi pole jõutud mõnes teises sama kindlatel alustel seisvas töös.

Ühismeedia kõlakoda ja probleem filtrimulliga
Ühismeedia võidukäigu ja kasvanud interneti kasutuse tõttu võib peljata, et keskkonnale arvele kantav 60 protsenti muutub tulevikus üha olulisemaks. Inimeste tähelepanu püüdvad ühismeedia-algoritmid ähvardavad koondada meeldivama kasutajakogemuse loomiseks ühiste huvidega inimrühmadesse.

Seegi võib muuta inimeste käitumist ebaratsionaalsemaks. Muust maailmast võõrdumine raskendab omakorda teiste vaatenurkade nägemist ja vähendab empaatiat. See suurendab omakorda võimalust näiteks valeuudiste ohvriks langemiseks. Nagu uute nähtuste puhul tavaks, kiputakse nende mõju kohati ülehindama, nentisid poliitikateadlased.

"Psühholoogiline rühmamõju alati olemas olnud. Suhtlus on läinud nutitelefonide tõttu lihtsalt isikulisemaks. Ühismeedias on võimalik jääda rohkem üha hoiaku raamidesse, kuid ma ei ütleks, et võimalus massipsühoosi tekkimiseks oleks suurem kui sada aastat tagasi," märkis Alar Kilp.

Samale on juhtinud tähelepanu Oxfordi Ülikooli ühiskonna ja interneti professori Helen Margetts. Napib tõendeid, et ühimeediat kasutavad inimesed elavad piiratumas inforuumis kui ülejäänud suhtluskanaleid eelistavad kaaslased.

Näiteks viitab sellele 50 000 inimest ja 26 riiki haaranud suuruuring. Ühismeedia kasutajad loevad nädala jooksul rohkematest allikatest pärit uudiseid isegi juhul, kui nad seda ise ei taotle. Facebooki näitel väheneb inimeste kokkupuude neile ebameeldiva infoga eeskätt nende isiklike valikute, mitte anonüümsete algoritmide mõjul.

Margettsi hinnangul ei maksa ühismeediaplatvormide mõju samas alahinnata. Brexiti referendumi uuesti korraldamist ja USA presidendi Donald Trumpi visiidi tühistamist nõudnud petitsioonidele anti lühikese aja vältel miljoneid allkirju. Keskmiselt kogub samas Briti parlamendis arutelu algatamiseks tarvilikud 10 000 allkirja vaid 0,1 protsenti petitsioonidest. Selles kontekstis saab võrrelda üismeediat laamade piirialadega. Väikesi vaevumärgatavaid maavärinaid tuleb ette tihti Maailma kardinaalselt muutvad sündmused on aga pigem erandiks.

Filtrimulli sulgumisest olulisemaks probleemiks on seega vähemalt lähitulevikus infokorratus. Teabe üleküllus vähendab inimeste võimet teha ratsionaalseid otsuseid. USA valimiste ajal saatsid robotid teele viiendiku Hillary Clintonit ja kolmandiku Donald Trumpi toetavatest säutsudest. Koos teiste arvutusliku propaganda võtetega näitlikustas toimunu, et loodava infokorratuse eesmärk pole ainult arvamuse kallutamine, vaid kas olemasolevate vaadete kinnistamine ja loomupärase käitumise muutmine.

Kuula eksperti, usalda mitut
Terve mõistuse säilitamisel on seega ekspertidel ja ekspertarvamusel tähtsam roll kui kunagi varem. Baron ja Kilp rõhutasid, et nende kuulamine on endiselt ratsionaalne käitumine, ükskõik mida ka mõned inimesed enne Brexitit rääkisid. Selle hea näide on valimisprogrammid. "Mõni on lühem, kuid teiste pikkus võib ulatuda saja leheküljeni. Täiesti iseseisvalt ja kedagi teist kuulamata on nende läbi töötamine ning selle põhjal otsuse tegemine hullumeelne, kui inimene pole just ise ekspert nagu ajakirjanik või politoloog," leidis Alar Kilp.

Taaskord pole mõtet seejuures oodata, et eksperdid jõuavad alati ühe ja sama arusaamani. Ka neil on omad eelistused ja eelhoiakud. Piltlikult võib Anu Toots öelda, et erakondadel pole praegu tugevaid juhte ja see on pigem negatiivne. Kõva käega juhtimisest rääkiv Raul Rebane võib pidada praegust olukorda positiivseks.

"Tavakodanikel võiks olla seega kõige mõistlikum kuulata mitmete ekspertide arvamusi ja kujundada oma hoiak selle põhjal. Kui aga noored ütlevad ühel hetkel, et nüüd õpetage meile, keda valida, siis on juba midagi valesti läinud," laiendas Kilp. Teisisõnu, ekspertide kuulamine on kasulik, kuid täiesti pimesi neid uskuda ei tohiks.

Jonathan Baron tõi paralleeli teadusmaailmaga. Praeguseks on jagunenud see piisavalt kitsasteks harudeks, et teadlasel võib olla raskusi isegi oma kõrvallaboris toimuva hoomamisega. "Me peame oma kolleege usaldama ja lootma, et tekkivad vead ajapikku parandatakse. Mida suurem on mingil elualal konkurents, seda kiiremini see toimub. Õigusteadus ja kohtusüsteem on selle eriliselt head näited," lisas Baron. Ühtlasi toob see välja, miks ei tohiks koonduda mingis valdkonnas mõjuvõim vaid ühe isiku kätte.

"Heuristikutele ega ka kaasinimestele toetumine pole argielus alati kahjulik. Samas on tähtis hoida oma meel aktiivselt avatud ja üritada neidki otsuste tegemiseks kasutatavaid otseteid pidevalt lihvida," leidis Jonathan Baron.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: