Mõistega “tõejärgsus” käib kaasas mõiste “alternatiivne fakt: väide, mis on vastuolus seni teadaolevaga, kuid mille kohta ei esitata ega peetagi vajalikuks esitada empiirilisi tõendeid.

“Me näeme, et see teema on teoreetiline, kuid see on üsna paljus ka tunnetusteoreetiline,” märgib uurija. Ja see viib Lagerspetzi nelja küsimuseni.

1. Miks on poliitika ja tõe vahelised mängureeglid muutunud?

Vastuseis eliitidele. Populism on ideoloogia, mis seab esikohale rahva tahte ja vastandub sealjuures sellele, kuidas rahva tahet liberaalses demokraatias esitatakse. Populismi kui ideoloogiat on keeruline määratleda parem- või vasakpoolseks.

Mõistet “rahvas” on samuti keeruline defineerida. Näiteks ei võrdu rahvas kõigi hääleõiguslike kodanikega, vaid teatud gruppidega kodanike seas. Rahvas ei ole ka eliit, sealhulgas eksperdid.

Oluline on aga see, et “rahva võimu” teostab liikumine ja selle juht otse. Selle võimu teostamist aga takistavad näiteks parlament, põhiseadus, rahvusvahelised kokkulepped või sõltumatu kohtuvõim.

Vastuseis ekspertidele kutsub esile eliiti mitte usaldama, seab kahtluse alla ekspertide “õiguse” otsustada selle üle, milline fakt on tõene, milline mitte.

2. Kas tegemist on meie kultuuri üldisema muutusega?

Alati võib küsida, kas see ratsionaalsus, mis on, on ainuõige? Seda võetakse praeguses populistlikus liikumises vaatluse alla, sh võetakse vaatluse alla tõenduspõhine teadus.

Sotsiaalkonstruktivism on kriitilisus “enesestmõistetavate” teadmiste suhtes. Teadmised ja üldiselt heaks kiidetud faktiväited on aga mõjutatud ajast ja kultuurist, kus inimesed elavad. Ja teadmised muutuvad ajas ja ruumis.

Teadmised tekivad läbi interaktsiooni ehk suhtluse. Teadmised tekivad koostöös teistega. Teadmised kujundavad tegevusi.  

“Kui midagi peetakse tõeseks, saab see tõeseks oma tagajärgede poolest,“ tsiteeris Lagerspetz W.I. ja Doroty Thomast.

Maailma mõtestamiseks aluseks on sotsiaalsed konstruktsioonid. Näiteks: mis on kuritegu; mis on ajalugu. Nii on ka teadlanegi sotsiaalsete konstruktsioonide loomisel mõjutatud kultuurist ja keskkonnast.

3. Kas tõde polegi võimalik määrata?

“Milles seisneb teaduse erinevus nendest, kes oma ideoloogiast lähtudes esitavad alternatiivseid fakte?” küsib Lagerspetz.

Ühel pool on teaduslik meetod, teisel ideoloogiliselt motiveeritud hoolimatus tõest kui sellisest.

Kuigi teadus ei ole oma väärtustes vaba, on ta objektiivne teises, intersubjektiivsuse mõttes: kaks teadlast, kes võtavad lähtekohaks ühesugused teoreetilised (olgugi väärtusega seotud) arusaamad, jõuavad ühesuguseid empiirilisi materjale analüüsides ühesuguste tulemusteni.

Teadus korrigeerib oma tulemusi ajapikku ja on valmis neid alati muutma.

Teadus mitte ainult ei salli, vaid julgustab erinevaid arvamusi seadma teaduse tulemusi kahtluse alla, et jõuda tõesusele lähemale.

4. Kuidas orienteeruda olukorras, kus kättesaadav informatsioon on vastuoluline?

“Millised on ellujäämisreeglid üha sogasemaks muutuvas faktidemaastikus?” Ükski inimene üksi ei suuda olla piisavalt informeeritud libafaktide eristamiseks tõestest.

Küll aga tuleb ilmselt kasuks lai silmaring ja kriitilisus.

Teadusliku meetodi kasuks räägib aga see, et see on sama, mis demokraatliku ratsionaalse arutelu reeglid.

Kõiki, ka ootamatuid väiteid, tohib esitada ja esitajaisse tuleb suhtuda võrdse austusega olenemata, kes nad on.

Kõik väited peavad olema seesmiselt loogilised. Kui väited puudutavad fakte, siis peaks need olema esitatud nii, et faktide paikapidavust on võimalik kontrollida.