“Reaktsioonid, mida sisseränne Eesti ühiskonnas esile kutsub, on tegelikult ettearvatavad,” ütleb Toronto ülikooli immigratsiooniuurija, väliseestlane Deanna Pikkov, kes ise pagulaste järeltulijana oskab näha sisserände problemaatikat laiemas kontekstis.

Pikkov rõhutab enne vestluse algust, et ei soovi mingil juhul kõlada “eksperdina välismaalt”, kes tuleb andma sisserändepoliitikaalast nõu või jagama suuniseid, kuidas Eesti antud küsimuses peaks toimima või mida peaksime pagulastest arvama. Tema sõnul neis küsimustes universaalset mudelit ei ole.

Siiski jagab ta meeleldi kogemusi Kanadast, mis on ajaloo jooksul samuti olnud mitme suurvõimu poolt koloniseeritud. Viimaste kümnendite integratsioonipoliitika tagajärjel on riigist kujunenud paljukultuuriline ühiskond, milles annavad suuresti kaalu Hiina ja India päritolu inimesed. Pikkovi sõnul on seal kujunenud probleemiks sisserändajatele seatud ülikõrged hariduse ja professionaalsete oskuste normid, mille täitmisest paljudel juhtudel töö leidmiseks siiski ei piisa, kuivõrd eelarvamused kipuvad käima üle tööjõuturu vajaduste.

Eelarvamuste kujunemisest rääkides toob Pikkov erinevate teoreetiliste teadmiste ja empiiriliste uuringute valguses peamise tekkepõhjusena välja inimeste puudulikku informeerituse. Seega ei ole küsimus loomupärase külalislahkuse või respekti puudumises võõrastesse, vaid teadmatuses. Teine allikas on hirm.

“Välisvaatlejana on lihtne Eestile ette heita siin avaldunud reaktsioone, immigratsiooniuurijana aga mõistan nende taga olevaid hirme,” analüüsib Pikkov. “Küsimus pole selles, et eestlased ei oleks toredad inimesed. Viisis, kuidas sündmustele reageeritakse, ei ole midagi üllatavat, kui vähegi mõelda ajaloo ja pika isolatsiooniperioodi peale. Nõukogude perioodi üleelamised mõjuvad siiani. Nii et see kõik ei üllata mind sugugi, kuid samas loodan, et praegused suhtumised põgenikesse ei ole püsivad.”

Proportsioon ja tasakaal

Pikkov toetub etniliste suhete võrdlevale ajaloolisele uurimissuunale ning rõhutab, et võtmeteguriks on proportsioonide määratlemine. Kui põhirahvastik tajub sissetulevat gruppi proportsionaalselt väiksearvulisena, ei avaldu ka ärevus ja ohutunne sedavõrd ägedalt kui juhul, mil proportsioonid tunduvad tasakaalust välja minevat.

“Otsekohe tunnetatakse ohtu ressursside jagunemisele, kardetakse, et vähemus võib saavutada poliitilist mõjuvõimu. Süvenevad hirmud, et nad võiks mõjutada asjade kulgu moel, mida põhirahvastik ei sooviks, suureneb konkurents tööturul ja nii edasi. Kõik need aspektid muudavad olukorra alati pingelisemaks,” selgitab Pikkov.

Kindlasti tuleb teha vahet immigratsioonilainetel ja -tüüpidel. Lisaks erinevatele algpõhjustele, mis rändelaineid ajas esile on kutsunud (sh sõjad, katastroofid, majanduskriis jmt), tuleks pöörata tähelepanu ka suhtumuslikule dünaamikale sihtriikide elanikkonna seas. Siinjuures toob Pikkov näiteks ajaloolised vastuolud valge- ja mustanahalise elanikkonna vahel Ameerika Ühendriikides ning ilmingud, mida on riigis olnud märgata pärast hispaaniakeelsete sisserändajate arvu plahvatuslikku kasvu. Tüüpilisel juhul kipub põhielanikkond koos varasemate vähemustega moodustama ühisrinde uute tulijate vastu, kohati ilmutamata solidaarsust isegi nendega kultuuriliselt sarnast päritolu inimestega. Tõrjuvale suhtumisele annavad mõistagi hoogu kõikvõimalikud külalislahkuse (sh sotsiaaltoetuste ja muude ressursside) kuritarvituse juhtumid, mida praktikas ikka ette tuleb.

“Ometigi tundub olevat üsna paratamatu, et elanikkonna rühmad end grupidünaamika tasandil sel moel üksteise vastu kindlustavad. Rahvussuhetes esineb palju iroonilisi aspekte,” nendib Deanna Pikkov ja lisab, et Kanadas on olukord kujunenud veidi erinevaks seetõttu, et uute gruppide lisandumine on lihtsalt sedavõrd järjepidev. Nii ei jõua “võõra” defineerimine sügavalt tsementeeruda.

Eesti ühiskonna osas avaldab Pikkov arvamust, et suhtumine muutub aeglase õppimise ja avanemise kaudu.

“Mida rohkem kohalikud inimesed juurdetulijatega suhtlevad, mida rohkem tekib igapäevaelulisi kokkupuutepunkte, seda enam avastatakse, et uued tulijad on normaalsed inimesed. Saadakse aru, et nad vajavad elamiseks toitu ja mitte kannatusi, nad kogevad rõõmu ja kurbust, nad on inimesed nagu meiegi. Mõistmine suureneb kontaktide ja kogemuste kaudu.”

Ohukohaks peab Pikkov sisserändajate isoleerimist põhielanikkonnast, olgu tegu siis territoriaalse või mentaalse eraldatusega. Soovimatusse eraldatusse võib neid sundida ka immigratsioonivastaste gruppide muutumine ekstreemselt agressiivseks.

“On ütlematagi selge, et füüsilise vägivalla ja vahkviha suhtes peab ühiskonnas valitsema nulltolerants,” on Pikkov konkreetne. Niisuguste ilmingute vastu aitab üldsuse harimine.

Deanna Pikkov leiab, et siinkohal on mõnel pool Euroopas levinud arusaam multikultuurilisusest olnud teatud määral väljajättev, kuivõrd kohalikest isoleeritud sisserändajatel ei ole tekkinudki võimalust ühiskonda sulanduda. Ta toob ühes oma ettekandes näiteks Saksamaa, kus Türgi päritolu sisserändajate puhul kasutati teadlikku mitte-integratsiooni taktikat, sest loodeti nende peatsele tagasipöördumisele kodumaale.

“Nii on paljudel puudunud reaalsed kokkupuuted kohalike ja nende kultuuri ning tavadega,” leiab Pikkov, sest neid pole päriselt lastud ühiskonda sisse tulla ja seal osaleda.

Kõige selle taustal tuleb aga mõista, et rahvusriikide olukord ongi keerulisem, sest kultuurilised muutused vajavad konsensust.

Haridus integreerib

Inimeste sotsialiseerimine ühiskonda ei toimu ainult keeleõppe kaudu, millele sageli esmajoones rõhutakse. “Nad tahavad teada võimalikult palju kohaliku kultuuri kohta, õppida tundma toite ja tavasid, saada aru kehtivatest normidest ja arusaamadest,” ütleb Deanna Pikkov ja küsib: “Kas me tahame selliseid teadmisi nendega jagada?”

Ülalkirjeldatule tuginedes on üheks paremini toimivaks integreerimise süsteemiks kool: “Kõik tahavad, et nende lapsed saaksid hariduse,” ütleb ta.
Seega on oluline silmas pidada, et kool kujutab endast enamat kui vaid formaalse hariduse andmise asutust. Kool loob kokkupuutepunkti. Sest nagu senised praktilised juhtumid näitavad, osutuvad sageli just lapsed immigrandipere jaoks peamisteks kultuurilisteks tõlkijateks ja uue olukorra vahendajateks. Lapsed kohanevad üldjuhul kiiremini ja omandavad uusi oskusi, sealhulgas keeleoskuse koolikeskkonnas, mis eeldatavasti pakub ka teatavat turvalisust ja tuge.

Kokkuvõtteks märgib Deanna Pikkov, et üldise teemakäsitluse rõhuasetused vajavad tähelepanelikkust ja tundlikkust eri osapoolte suhtes, arvamuste aktsepteerimist.

“Ei tohiks näidata näpuga, sildistada ega stigmatiseerida kummaltki poolt. Migratsioonivastaseid ei peaks automaatselt süüdistama rassismis või muud taolist. On arusaadav, mis inimeste tundeid riivab.”

Samamoodi ei peaks demoniseerima meie jaoks võõra kultuuri esindajaid. Seda tüüpi paranoiliste hirmude vastu aitab võimalikult ammendav informatsioon ja avalik arutelu, sealhulgas väärikal tasemel argumenteeritud poliitiline diskussioon, mis ei sumbuks loosunglikkusesse.

Deanna Pikkov külastas Tartu ülikooli 4. ja 5. detsembril ühiskonnateaduste instituudi teaduri Maarja Lõhmuse kutsel pärast kohtumist Ontarios Kotkajärve Metsaülikoolis, kus Lõhmus käsitles uusi perspektiive Eesti kultuuriväljal.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.