2017. aastal ilmunud uuringu kohaselt annab ühismeedias valefaktide ja -uudiste levikule hoogu madala kvaliteediga info üleküllus. Pikapeale väsitab see aju piisavalt palju, et tõena hakkavad tunduma isegi naeruväärsed ja lihtsat loogikat eiravad väited ning arutluskäigud. Samuti oli tehtud järelduste kohaselt ühismeedias leviva info kvaliteet seotud selle leviku ulatusega vaid nõrgalt.

Töö autorid nentisid nüüd, et avaldatud uuring sisaldab kahte viga. Esiteks suutsid teadlased kirjeldada ja eristada töös võrreldud uurimisaluseid tarkvaravea tõttu paremini, kui nad toona kirjutasid. Samal ajal põhineb uurimus osaliselt vigastel andmetel. Analüüsi õigete andmete korrates teadlased eesotsas Diego Oliveira ja Filippo Menczeriga enam algsele tulemusele ei jõudnud. Kasutatud mudel polnud enam kogutud andmetega heas vastavuses.

"Minu teada tekkis viga lihtsalt sellest, et analüüsis kasutati vale andmefaili. Kahjuks ei saadud veale jälile enne uurimuse avaldamist," selgitas Menczer ERR Novaatorile.

Uue analüüsi põhjal ootab kõrgekvaliteedilisi ehk tõeseid meeme nende populaarsuse mõttes arvatust eriilmelisem saatus kui madalakvaliteedilisi või valet sisaldavaid meeme. Seetõttu ei saa ka artikli autorite sõnul enam väita, et vale ja madalakvaliteediline info võib hakata levima veebis sama kiiresti kui tõde. See ei muuda samas valeks teiste sõltumatute teadlaste uuringuid, kus on jõutud Menczeriga sarnastele järeldustele.

Uuringule jõudsid teised teadlased selle tagasivõtmise ajaks viidata vähemalt 43 korral. Tulemusi kajastasid üle kogu maailma sajad meediaväljaanded.

Töö ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour. ERR Novaatorile teadaolevalt on Menczeri ja ta kaaslaste uuring esimene, mis kahe aasta eest asutatud ajakirjast eemaldatud.

Uuendatud 16.12: Lisatud Filippo Menczeri kommentaar.

Järgnevalt leiate 2017. aastal ilmunud loo

Infoteadlane: närvidele käiva sõbra vaigistamisega teed iseendale karuteene

Valeuudiste, pettuste ja muu madala kvaliteediga info üha laienevat levikut saab selgitada inimeste piiratud tähelepanu ja informatsiooni üleküllusega. Valeinfo leviku piiramiseks ei piisa vaid inimeste eluterve kriitikameele arendamisest, tarvis läheb ka sotsiaalmeedia-ettevõtete senisest jõulisemat sekkumist, selgub värskest teadustööst.

Valeuudiste paratamatus?

"Info õigsus ja kvaliteet ei mängi selle levikul olulist rolli – need pole viraalsete ideede ja meemide elutähtsad osad," nentis uurimuse juhtivautor Filippo Menczer, USA-s asuva Indiana ülikooli informaatika- ja arvutiteaduse professor ERR Novaatorile antud intevjuus.

Isegi kui suurem osa meist ei levita valet teadlikult ja sihilikult, on inimestesse sisse kodeeritud rida eelsoodumusi, mis hõlbustavad meie eksiteele viimist. Meile meeldib leida oma veendumustele kinnitust. Märgata eeskätt just meie arvamustega kooskõlas olevaid infokilde. Eelhoiakud avaldavad mõju ka muidu üdini ratsionaalsetele arutluskäikudele. Pole ime, et pelk propaganda ja väärinformatsioon on viinud minevikus isegi veriste konfliktideni. Teisisõnu pole valeuudised nähtusena uus.

Kuid miks ometi on hirmust, vihast ja segadusest toituvad valeuudised muutunud silmapaistvaks just viimastel aastatel? Sotsiaalmeedia rolli pole mõtet Menczeri sõnul ses osas alahinnata.

"Valeuudiste levikut soodustavate ühetaoliste rühmade moodustumine käib sotsiaalvõrgustikes mudelite kohaselt kergelt. Rühmad on polariseerunud ja üksteisest eraldatud. See muudab kajakambrisse sattumise väga lihtsaks," tõdes professor. Ühes või teises suunas kreenis olevas maailmas elamise tõenäosus kasvab oluliselt.

Sotsiaalmeedia võlud ja vaevad

"Ära saa minust valesti aru. Ma armastan sotsiaalmeediat ja sotsiaalvõrgustikke. Need võimaldavad end oma sõprade ja perekonna tegemistega väga hästi kursis hoida, vahetada fotosid ja kõike muud. Kuid oleme hakanud kasutama sotsiaalmeediat ka asjadeks, milleks see algselt mõeldud polnud, sh uudiste jagamiseks," nentis Menczer. Ebasoovitavate kõrvaltoimete eest vastutab Facebooki jt sarnaste teenuste loojate asemel juba igaüks ise. Vähemalt teoreetiliselt pole aga kõik kadunud.

"Informatsiooni kvaliteedi ja selle mitmekesisuse vahel on võimalik saavutada sotsiaalvõrgustikes suhteliselt hea tasakaal. Kuid seda vaid juhul, kui meid ei koormata infoga üle ja meie tähelepanu nimel ei võitle korraga liiga palju meeme,'' sõnas professor.

Valeuudiste leviku jätkusuutlik piiramine hõlmaks seega inimeste piiratud tähelepanu juures paratamatult ka sotsiaalvõrgustikes nähtava info hulga vähendamist.

See ei tähenda ilmtingimata tsensuuri. Inimestele sageli teadmatult kasutatakse sotsiaalvõrgustikke juba praegu nende mõjutamiseks kurjalt ära. ''Märkimisväärne osa madala kvaliteediga infost ei teki mitte tavainimeste käe läbi, vaid libakontode ja sotsrobotite abi kasutavate organisatsioonide ning võrgustike töö tõttu,'' rõhutas Menczer.

Võitlus seitsmepealise lohega
Väärkasutuse märkamine on kohati võimalik ainult kõige kõrgemal tasandil. Robotid ei pruugi luua seejuures ise automaatselt uut sisu, vaid neid kasutatakse ka sõnumite valikuliseks võimendamiseks. Sotsiaalmeedia algoritmide mõjul kasvab nende nähtavus tuhandete jagamiste ja taasjagamiste mõjul märgatavalt. Sellega saavutatava kriitilise massi toimel sündiv viraalne meem muutub iselevivaks. Kuigi võiks arvata, et tegu on vaid suuremaid keeleruume iseloomustava nähtusega, võivad selle järellainetust kogeda ka kõik teised.

Menczer tõdes, et sotsiaalvõrgustikud seisavad dilemma ees. Näiteks on ta ka ise aidanud luua masinõppealgoritmi, mis analüüsib kasutajaprofiili tuhande näitaja alusel ja suudab eristada automaatkontosid inimeste omadest 95-protsendise täpsusega.

"Akadeemikud võivad seepeale öelda, et see on juba päris hea tulemus. Kuid kui sotsiaalmeediaplatvorm iga saja roboti kohta viis pärisinimest ära blokeerib, on inimestel täielik õigus vihane olla. Seda võiks võrrelda suukorvistamisega," sõnas professor. Teisisõnu peaks tegema lõpliku otsuse konto sulgemise kohta ikkagi teine inimene.

Neil on aga uute valekontode loomisega väga raske sammu pidada. Päris uudisportaaliga sarnaneva veebilehe ning valeuudiseid võimendava ja levitava robotite armee loomine ei maksa kuigi palju.

Sirgjoonelise hädalahendusena saaks muuta veidi keerukamaks sotsiaalmeedia kontode loomise protsessi. "See poleks enneolematu. Näiteks võtsime mõne aasta eest ühiskonnana vastu otsuse teha seda e-posti kontodega rämpsposti tõrjumiseks," meenutas Menczer.

Pikemas perspektiivis võib süsteemis leiduva jama vähendamisel loota automatiseeritud lahendustele. Madala kvaliteediga info liiguks uudisvoo põhja või spämmikausta. "Inimesed saaksid keskenduda sellele, mida nad teha tahavad – teistele inimestele – selle asemel, et loovutada oma väärtuslikku tähelepanu robotitele," leidis professor. Kuid praegu on raske ennustada, millal robotite ja nende avastamiseks loodud masinõppealgoritmide võidujooks sellisel juhul lõpule jõuaks.

Praktilised näpunäited
Menczer nentis, et inimloomuse eripärade tõttu ohustavad valeuudised praktiliselt kõiki. "Enamik inimesi pole ajakirjanikud. Neile ei ole õpetatud, kuidas eristada süstemaatiliselt tõtt valest ja sihilikult moonutatud info märkamist. Ka enda uudisvoo toimetaja rolli sõpradele usaldamine pole kuigi arukas võrreldes sellega, et kontrollida ise, kust info pärineb. Neil on täpselt samasugused puudused nagu sul endal,'' mõtiskles professor.

See ei tähenda, et parem uudiste- ja infoalane kirjaoskus ja inimeste harimine ei tuleks kasuks. "Ükskõik kui tore see ka oleks, et inimesed kontrolliksid regulaarselt fakte ja usaldaksid eeskätt hea ajakirjanduseetika põhimõtteid järgivaid väljaandeid, pole kuigi realistlik, et terve maailma elanikkond omandab järsult valeuudiste märkamiseks vajalikud teadmised ja võime mõista enda kallutatust," sõnas Menczer.

Kuigi kõige eelneva peale võib olla ahvatlev käed üles tõsta, karjudes toast välja joosta ning jätta valeuudistega tegelemine sotsiaalmeediahiiglaste ja ajakirjanike hoolde, saavad ka inimesed ise enda jaoks mõndagi ära teha. Hakatuseks võiks loobuda enda kajakambrisse isoleerimisest.

Ühekülgne ja ühetaoline inforuum on tee tumedale poole. "See muudab meid valeinfo suhtes haavatavamaks ja vastuvõtlikumaks. Seega on hea idee mitte minna inimeste peale nii närvi, et sotsiaalmeedias nende jälgimisest loobud või nad oma sõprade seast sootuks välja heidad. See tuleb sulle endale pikas perspektiivis kasuks. Kuigi tunnistan, et kohati võib see olla palju palutud," muigas Menczer.

Menczeri ja ta kaaslaste madalakvaliteedilise info levikut kaardistav töö ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.