Inimesed ei märka valeuudiseid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Valeuudiste äratundmine vajab harjutamist.
Valeuudiste äratundmine vajab harjutamist. Autor/allikas: Pixabay

Teabe paljususe kasvades on üha olulisem elanike oskus sõeluda usaldusväärse teabe seast välja ebausaldusväärne. Samas on oluline vaadata ka seda, kuidas levivad valeinfot sisaldavad uudised professionaalses uudismeedias, kirjutab Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis.

Juba 2016. aastal selgus uuringust, et peaaegu pooled eurooplased hoiavad end uudistega kursis sotsiaalmeedia kaudu. Teabe paljususe kasvades on seepärast üha olulisem elanike oskus sõeluda usaldusväärse teabe seast välja ebausaldusväärne.

Kõnealune Oxfordi Ülikooli uuring ei näidanud siiski meediakirjaoskuse hüppelist arengut: teismelised ja ülikoolinoored ei oska poliitilise alatooniga varjatud reklaami või sisuturundust sotsiaalmeedias ära tunda.

Tartu Ülikooli vilistlane ja praegune Postimees Grupi uuriva toimetuse juht Holger Roonemaa rääkis, et valeuudiste termini (ingl fake news) lõi Kanada ajakirjanik Craig Silverman 2014. aastal ning see hakkas üpris kiiresti levima. Kaks aastat hiljem, Ameerika Ühendriikide presidendi­valimiste ajal saavutas see sõna oma kuulsuse tipu.

Roonemaa sõnul ei soovita Silverman valeuudiste terminit enam tarvitada, sest see kaotas üsna kiirelt tõsiseltvõetavuse. "Seda kasutatakse relvana päris- ja kvaliteetse meedia ründamiseks," sõnas Roonemaa ja lisas, et head asendusterminit ei ole veel loodud.

Suurbritannia ametlikes dokumentides on valeuudiste termini kasutamine keelatud, sest see võib olla eksitav. Poliitikutel soovitatakse selle asemel kasutada sõna desinformatsioon (ingl disinformation või misinformation).

 "Kui inimene loeb midagi, millega ta ei nõustu, siis emotsiooni pealt kiputakse ütlema, et see on valeuudis," seletas Roonemaa, miks termin ei ole enam asjakohane. Ta ütles ka, et inimestega, kel on kindel seisukoht, ei ole suurt mõtet vaielda.

"Ümber veenda saad neid, kel pole seisukohta," sõnas ta ning lisas, et kuigi inimest ümber veenda on peaaegu võimatu, ei tasu vastaspoolt kindlasti naeruvääristada ega halvustada.

Roonemaa soovitab sõnastada oma mõtted nii, et need ei mõjuks kellegi maailmapildile ähvardavalt. Näiteks praegu on Eesti tekkinud suur vastandumine rahvuskonservatiivide ja sotsiaaldemokraatide vahel ning tihti kiputakse üksteist halvustama.

Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala magistrant Maia Klaassen otsis oma bakalaureusetöös selgitust sellele, kuidas levivad valeinfot sisaldavad uudised professionaalses uudismeedias ning millised on asjatundjate selgitused selle nähtuse tekkepõhjustele. Tema 2018. aasta uurimus pälvis üliõpilastööde riiklikul konkursil ka preemia.

Klaasseni tööst selgus, et Eestis leidub valeuudiste levikut soodustavaid tööpraktikaid, näiteks refereerimist ehk allikapesu, reklaamlugude ja pressiteadete avaldamist uudise vormis ning sensatsioonilisusele rõhumist.

Allikakriitilisus

Et valeuudised ei saaks levida, on äärmiselt tähtis kontrollida allikaid kriitiliselt. Nii avastas Mihkel Tamm Eesti Päevalehest 2017. aastal, et Villem Rooda, keda Venemaa rahastatav Sputniku portaal kasutab Süüria ja Venemaa teemadel eksperdina ning kelle kohta öeldakse, et ta on tunnustatud luureanalüütik ja Venemaa välissõjaväeluure agentuuri GRU erukindral, on tegelikult elukutseline traktorist. Seega ei ole tal mitte mingit põhjust kommenteerida näiteks Süüria sõda, aga kui talle viidatakse kui selle valdkonna eksperdile, ei kahtle inimesed tema jutus.

Klaassen intervjueeris oma lõputöö jaoks Eesti ajalehtede peatoimetajaid. Nad leidsid, et valeuudiste teema on Eesti ajakirjanduses vähem päevakajaline kui Lääne-Euroopas, Põhjamaades ja Ameerika Ühendriikides. Sellele toodi kaks peamist seletust.

Eesti keeleruum on võrdlemisi väike, mistõttu jõuavad paljud rahvusvahelise tähtsusega uudised Eesti ajakirjanikeni inglis- ja venekeelsest meediast. See tähendab, et teabe uudiseks töötlemine võtab tõlkimise ja kohaliku väljaande jaoks sobivaks vormistamise võrra kauem aega.

Seni, kuni Eesti peavoolumeedia edastab uudiseid eesti keeles, töötab see justkui lisakaitsena valeinfo avaldamise eest. Kui aga noored meediatarbijad hakkavad eelistama välismaist meediasisu, levivad väärarusaamad sellegipoolest.

Teine võimalik seletus sellele, miks valeuudiste levik ei tundu Eestis sama päevakajaline ja problemaatiline kui USA-s või Lääne-Euroopas, on ajalooline.

Nagu teistes endistes Nõukogude Liidu liikmesriikides nii on ka Eesti meedial kogemus Venemaa provokatsioonide ja valeinfo levitamise operatsioonidega. See on andnud meie ajakirjanikele tööriistad, aga ka vajaliku umbusu allikate usaldusväärsuse suhtes. Tänu sellele võib Eestis olla lihtsalt parem sõel ja arenenum oskus valeuudiseid tuvastada.

Euroopa Komisjon avaldas aasta tagasi esimese valeuudiste ja desinformatsiooni teemalise Eurobaromeetri uuringu. Selles vaadeldi kahte päevakajalist teemat: Euroopa Liidu (EL) elanike usaldust meedia­kanalite vastu ning teadlikkust valeuudistest ja nende mõju.

Uuringust selgus, et Eest­i inimesed on ühed kõige rohkem meediat usaldavad inimesed EL-is. Enim usaldame raadiot (87% Eesti inimestest, EL-is keskmiselt 78%), kõige vähem aga sotsiaalmeediat ja suhtlusrakendusi (52%, EL-is 36%). Ilmneski, et nii Eestis kui ka EL-is üldiselt on klassikaliste meediakanalite usaldusväärsus suurem kui veebipõhiste oma.

Ühtlasi tuli välja, et Eesti­ inimesed puutuvad enda hinnangul valeuudistega kokku harvem kui enamiku teiste EL-i riikide elanikud.

Kui Eesti elanikest sattuvad valeuudiste peale enda hinnangul vähemalt korra nädalas veidi rohkem kui pooled (54%), siis EL-is keskmiselt oli sellise hinnangu andnud vastajaid üle kahe kolmandiku (68%). Eesti elanikest harvem puutuvad enda sõnul valeuudistega kokku ainult Leedu ja Soome inimesed.

Peale selle uuriti vastajatelt, kui kindlad on nad oma oskuses valeuudised ära tunda. Ligikaudu kaks kolmandikku (64%) Eesti inimestest leidis, et suudab valeuudiseid eristada, EL-i keskmine oli 71%. Kõige kindlamad on endas Taani elanikud, kellest 87% arvab end suutvat valeuudiseid tuvastada.

Kuna noortele koolis meedia­­pädevust otseselt ei õpetada, on selle võtnud oma südameasjaks mitu vabaühingut. Näiteks SmartED-i projekti kaudu on ühendanud jõud üheksa aktiivset kodaniku­organisatsiooni üle Euroopa.

Nende eesmärk on suuren­dada noorte ja noortega tegelevate organisatsioonide teadlikkust valeuudiste mõjust kodanikuaktiivsusele nii riigi kui ka Euroopa tasandil. Samuti antakse praktilisi oskusi e-demokraatia tööriistade kasutamise kohta.

Noori tuleb harida

Maikuus kohtusidki aktiivsed noored Tartus, et arutleda selle üle, kuidas valeuudistega võidelda. Üheskoos jõuti arusaamale, et noori, keda see teema huvitab ja kes mõistavad olukorra tõsidust, on pigem lihtne harida. Küll aga on inimesed, kes teemat ei tähtsusta, vastuvõtlikumad igasugusele teabele, sealhulgas valeuudistele.

Koolitusel soovitati noortel alati vaadata, mis väljaandes tekst avaldati, kes on väljaande rahastaja ja loo autor ning kas lugu põhineb faktidel, millel on kindlad suulised või kirjalikud allikad (nende hulka kuuluvad näiteks dokumendid). Kui fakte ei ole esitatud ja allikad pole kindlad, võib uudis olla väljamõeldis.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: